Öhh...ma just ärkasin ja tundsin kohe, kui endale oma unenägu teadvustasin, et mul on tugev vajadus see kirja panna. Seega nüüd ma siis teen seda, enne, kui selle unenäo eepilisus hakkab mulle lihtsalt hunniku üksteisest sõltumatute narrustena tunduma.
Kõik algas sellest, et...ugh...ma ei mäleta, millest kõik algas. Kui ma und näen, siis tuleb see kasuks, kui ma aeg-ajalt üles ärkan. Need on nagu sadamad või vahepeatused, mis lubavad mul unenäo mõttes läbi käia ja meelde jätta, aga ma võin oletada, mis alguses juhtus.
*khmkhmkhrm*
Nimelt oli kusagil metsas (arvatavasti mere lähedale) tekkinud grupp erinevaid loomolevusi, kelle mõistus oli nagu inimestel. Põhiliselt rebased, kassid, väikesed metskaslased ja erinevad kilpkonnaliigid (sealhulgas merikilpkonn). Mina, või õigemini see tüüp, keda ma unenäos kehastasin, arvatavasti avastasin need olevused. Nad polnud inimeste suhtes kuigi sõbralikult meelestatud. Tegelikult arvan ennast mäletavat, et nad murdsid kariloomi, inimesi ning tegid muidu kurje asju. Kuid ühega neist elukatest sain ma suhteliselt heaks sõbraks. Kuigi mina ei osanud tema keelt ja tema ei osanud rääkida.
Igasuguseid asju juhtus, alates merereisist lõpetades muude asjadega, millest mul praktiliselt mälestusi pole, aga ühel hetkel pidin ma minema tagasi, ülejäänud ,,tarkade elukate'' juurde. Tahtsin abi paluda. Samas teadsin, et kui ma midagi valesti teen, siis nad ilmselt närivad mu kõri läbi. Otsisin neid taga nende harilikust varjupaigast - õõnsusest ühe lameda kivi all, siis mõistsin järsku, et need olevused on minu selja taga. Ma ei pööranud ümber, lihtsalt proovisin nendega asju selgeks rääkida, aga ma ei mäleta, millest jutt oli või mida nad tegid.
Osa unenäost oli otsekui raamatust pärit - ma kuulsin enda häält rääkimas. See oli minu enda elu autobiograafia, filmiga illustreeritud ning selle koha juures muutus mu hääl nukraks. Ühel päeval olin ma tulnud tagasi lameda kivi juurde, ning Loomi seal enam ei olnud. Küll aga tõstis minu tulles läheduses olnud laev oma ankru ja sõitis mootori põrinal avamerele. Kuidagimoodi teadsin ma kindlalt, et need isikud seal laevas olid Loomad varastanud, enam polnud ühtegi järel, isegi minu kallis sõber oli nendega kaasa röövitud ja nad müüakse teadusinstituutidele katseteks, või viiakse tagasi sinna, kust nad olid algselt tulnud. Olin õnnetu ja teadsin, et mu autobiograafia lugejad ei usuks mind iialgi...ning see oligi lõpp...
Filmilik erieffekt zoomis rannal seisvast minust mööda, laevale järele, kuid võttes seejärel uueks sihtmärgiks kivide vahele peitunud tarkade silmadega merikilpkonna, kes ennast vette libistas ja näis algselt laevale järgi ujuvat. Siis ta sukeldus, ning kaamera järgnes talle, umbes nagu järgneti kalale ,,Väikese Merineitsi'' avastseenis. Ning üllatus-üllatus - seal oligi merineitsi laadne meessoost olevus, kes antud sügavuses paistis ainult tumeda siluetina. Nad keerutasid üksteise ümber, näisid suhtlevat ning merineitsi vaatas üles...
Selleks ajaks olin ma kõrvaltvaataja ja jahmunud, et ,,film'' veel läbi ei olnud, samas tundsin huvi, mis edasi saab...ning kas saab...ning saigi...
Muusika hakkas mängima...
Tumesinine merepõhi asendus aeglaselt valkjasroosaka uduga. See polnud aga niisugune roosa udu, mis vastik välja näeb. See oli selline udu, millega seonduvad piimajõed, mannavaht, taevas, kreeka jumalad, ambroosia, armastus ja kõik siin maailmas, mis on ebamaine ja ilus.
Muusika muutus valjemaks. See jahmatas mind. Tegu polnud isegi muusika, vaid sulaselge koorilauluga, millel oli äratuntav viis, sõnad ning kõige veidram on see, et ma ei mäleta, et oleksin seda viisi elusees kuulnud. Sooviksin, et suudaksin seda hetkel paremini meenutada...see oli ilus.
Sellel maal, kusiganes see ka ei asunud, näisid elavat haldjad, või jumalad, või vaimud...igaljuhul väga ilus rahvas, aga ka julm. Udu poolt osaliselt hägustunud õuna- või kirsipuude all peeti rapiiridega duelli. Kaks ,,haldjat'' võitlesid omavahel. See näis olevat tasavägine võitlus, või õigemini harjutuslahing. Võis peaaegu kuulda, kuidas nad üksteisele naljaga pooleks solvanguid ja väljakutseid jagavad, neid mitte tõsiselt mõeldes, sest tegu oli siiski vaid harjutusduelliga. Ometi, kui üks kogemata oma rapiiri pillas, paiskas teine ta pikali ja tappis kaotaja armutult, arvukate mõõgalöökide ja naeru saatel. See rahvas oli tark, imekaunis, aga julm.
Ma suudan suurivaevu meenutada seda viisi, mis taustaks mängis. Kui üles ärkasin, kumises see mul kõrvus. Kordasin seda mõttes, kui arvutit avasin ning kardsin, et see ununeb. Siis tuli mulle geniaalne idee ja ma ümisesin selle oma mobiili diktofonilindile. Hetkel ei suuda ma laulu kõla enam meenutada, mul on ainult ümisetud viis ja see, kuidas refrääni esimene lause kirjapildis välja näeb. Esimene lause kõlas ''de langmer ge-en'', seda laulis küllaltki madalahäälne segakoor. Peaaegu, nagu saksa keel, kas pole? Ma mõtlesin juba üles ärgates, et ''de'' on nagu prantsuse eessõna, aga ''ge-en''i võiks ära vahetada saksa keelse sõnaga ,,gehen'', mis tähendab kuhugile minema (nt. ,,Ich gehe zu Hause'' - ,,Ma lähen koju''). Kuid misasi on ,,langmer''? ,,Lang'' tähendab pikka, ,,mer'' tuletab mulle merd meelde. Miskipärast arvan ma, et see on isikunimi ning antud lause mõte oleks seega ,,Langmer tuleb'' või õigemini ,,Langmer läheb'', aga ,,Langmer tuleb'' kõlab paremini. Seega, kes pagan on Langmer? :D
Siiani olid antud unenäos kõik isikud olnud ilusad...ja naissoost...kuid üks neist oli meessoost. Ka tema oli haldjalikult, vaimulikult või jumalikult ilus, pikkade valgete juustega, milles oli natukene kollakat sees.
Kas ma mainisin, et kogu see maa näis tegelikult olevat kaetud madala veega? Või siis vähemalt oli maapinda kattev udu nii paks, et see meenutas vägagi vett? Igaljuhul oli seal palju kümblusbasseine, koht näis olevat lausa paradiis, kui muidugi välja arvata siin-seal nähtavad julmad teod...
Eelpoolmainitud duelli kaotanud isik tegi viimase katse püsti tõusta, siis tuli teine irvitav ,,haldjas'' duelli võitjale appi ja saatis mõõgahoobi duelli kaotaja kuklale. Nad näisid oma teguviisi väga nautivat.
Lähedalasuvas kümblusbasseinis viibis ka eelpoolmainitud meessoost kollakasvalkjate juustega isik, kes näis samuti nähtavat etendust nautivat. Vesi oli valkjas ja läbipaistmatu, nagu piim, ning kaetud roosa uduga, mis teda kuni rinnani varjas. See isik oli kindlasti keegi väga tähtis, sest tal olid omad orjad või teenijad, kellele oli antud au teda puhtaks küürida.
Ning ei, see unenägu ei olnud mingi sadistliku alamaiguga porno. It was effing artistic nudity. XD Muusika muutus üha valjemaks, valjemaks, dramaatiliseks ning siis...katkes viimase luust ja lihast läbi käiva noodiga, kui stseeni toimumispaik muutus, umbes nagu filmides.
Kujuteldav kaamera asus nüüd tükk maad maisema väljanägemisega paigas. See oli päikeseline rand, kaetud valge liivaga.
Hr. Kollakasvalged-juuksed-kelle-nimi-võis-olla-Langmer seisis seljaga kaamera poole ja tõmbas sirgel seljal endale ümber mingit na-a-atukene kimonosarnast riideeset. Tegelikult tuletas see mulle pärast ärkamist meelde rõivadisaini, mille ma olin merehaldjate jaoks loonud...ainult, et merehaldjatel on teravad kõrvad ja rohekad juuksed, Langmeril ega tema saatkonnal polnud kumbagi, tegelikult olid nad küllaltki inimliku välimusega, kui välja arvata nende ilu. Rõivaese oli sinise-valge-punase kirju, ulatus umbes reite ülaosani, aga muus osas meenutas see tõesti kimonot. Ilmselt olid tal ka mingisugused püksid ja saapad, kuid neid ma ei mäleta.
Miski nende välimuses ja asukohas näis siiski vihjavat, et nad olid tulnud otse merest välja, kuigi nende juuksed olid kuivad, samuti ka riided. Aga nad polnud merineitsid. Võibolla meravaimud, merehaldjad või jumalad?
Mööda valget randa ratsutas lähemale salk inimesi. Nende eesotsas oli valkja hobuse seljas istuv naissoost isik. Teadsin, et ta on see sama isik, kes nende üliarukate loomade pärast muretses (hinthint unenäo algusosa). Kuid ta ei olnud mina. Mina olin suvaline hõljuv silmapaar, nähtamatu kaamera. Tema oli mingi EFFING ,,VÄIKESE MERINEITSI'' ARIELI TEISIK!
Hr. Kollakasvalged-Juuksed astus talle lähemale, kõrgi ilmega näol. Üldse ütles midagi, et ta on väga julm olevus.
,,Tervitused *sisesta nimi siia* (<- ei, see nimi polnud Langmer, selles olen kindel),'' alustas Arieli-Teisik ,,Kus lapsed on?''
Hr. Kollakasvalged-Juuksed judistas õlgu, kuuldes sõna ,,lapsed''. Siis alustas ta hästi kontrollitud seletaval häälel juttu, mille mõte oli lühidalt öeldes selles, et Printsess ei ole laps, et teda ei tohiks lapseks kutsuda ning et tal on lihtsalt vähe sotsiaalseid kogemusi. Märkasin, et Hr. Kollakasvalged-Juuksed (okei, Langmeri) saatkonnas oli ka üks Arieli-teisik, kes tundus olevat tükk maad kartlikum ja lapselikuma pilguga.
Ma teadsin, et maapealne grupp, kes olid hobustega tulnud, olid kutsunud Langmeri riigi printsessi endaga läbirääkimistele. Ilmselt usuti, et nemad olid mingil põhjusel loomkatsetega arukad loomad loonud ja nad pärast ära viinud, või arvati, et Langmeri riigi rahvas teab, kuhu laev loomadega suundus, kuna nad on ju ise mererahvas.
Aga selle koha peal ärkasin ma üles, peas kumisemas koorimuusika, mille kõla ma enam meelde ei suuda tuletada. Ainult viisi ja sõnu. Aga mitte kõla...
*oeh* Sürrid unenäod.
