Mystery if the uncharged iPod

Nii, see postitus sisakldab palju grammatikavigu nmida ma ilmslt ara eui paranda Kavatsen siin kirjutada seni kuni ma klaviatuuriga ara harjun. netbookid on vaikesed ja inglise tahestik ei mnuuda asja ka aremaks.


Igaljuhul ipod suri ara veel enne Riiga joudnist.
Teadm netsa see, mul on uni, ma lahen vist nagana ha hatkan homme, na olen liiga vasinud

Igaljuhul oln elus ja unine

niipalju siis pikast kirjuytanist

Ettevalmistus

Poole tunni pärast bussijaama. Ma olen kuidagimoodi suutnud täita kaks kotti absoluutselt mitte millegiga mis kaalub kakskümmend kilo.

Lennuk väljub alles õhtul. Senikaua tuleb Riias ringi hängida. Mina ei oska nende keelt, nemad ei oska minu keelt, mul on pagas kaasas ning ei mina ega ema tunne Riiat.

Abläh.

Mis ma ikka virisen.
iPodi sain tööle. Suutsin pärast pikka askeldamist sellele isegi Prince Caspiani filmi peale võtta, et oleks mida lennukis vaadata. Ma arvasin, et olen sellises olukorras närvivare, aga veidral kombel tunnen end ainult unisena. Ma lõpetasin Azega keskööl mängimise ja ärkasin juba kell viis hommikul, suutmata uuesti uinuda.

Kuidas saab pakk leiba ja kaks paari vahetusriideid ikkagi nii palju kaaluda, arumaeisaa.

Külastus pealinna

...ja hunnik põhjenduseta bitchimist. XD

Ma võtan ühe oma vanadest võistlustest saadud Eeneti iPodi kasutusele. Teate küll, selle, mida ma ei suutnud maha müüa ja mille hind praeguseks mingi paar dollarit on. Asi on selles, et ma ei elaks muidu lennusõitu üle.

Aga igastahes viibisin ma üleeile Tallinnas. Loodan, et üksgi pealinlane seda isiklikult ei võta, aga ma pole elusees räpakamat ja masendavamat linna näinud.
Sellest külaskäigust ei olegi palju rääkida. Ma pidin tükk aega Põhja Prefektuuri kodakondsusametis istuma ning inimesed jätsid endast kuidagi väga...eemaloleva...mulje. Tallinna kodakondsusamet oli inimesi täispakitud, hall ja meenutas lennujaama. Ikka võta number ja oota oma lennu saabumist, samas kui igalpool ümber inimesed ja tellerid üksteisega mölisesid ja lapsed nutsid. Pärnu oma oli olnud...noh, suuremates ruumides, alustuseks. Parema sisekujundusega. Sõbralikum. Kuigi see võib kõik minu peas olla.
Igaljuhul olen ma lõpuks oma paberid korda saanud. Nüüd tuleb vaid õe wishlist ära osta ja õppida iPodi kasutama.

Nüüd hakkab närvilisus alles kohale jõudma. Asi on selles, et kui isegi Tallinn oli minu jaoks liiga tuim ja võõrastav, mis siis veel Šotimaa suurimast linnast arvata? Uusaastaks lubatakse halba ilma ja mu agorafoobia poeb värisedes nurka peitu ainuüksi mõttest tundide ja tundide kaupa lennujaamas ootamisest. See saab olema nagu passi saamine, otsast peale, aga veel hullem ja veel tüütum. Rahvast rääkimata.
Õde elab korterelamus. Ma ei tea selle paiga elukorraldusest midagi, peale selle, et tema ülakorruse naabrid on kolmanda maailma asylum seekerid kellele vähemalt paar korda nädalas politsei kutsutakse sest nad häirivad rahu ja - vähemalt kolmel korral, on üksteist poolsurnuks peksnud.
Harilikult olen ma sellistes olukordades kõrvaltvaataja ja kui mul julgust oleks läheksin ise nende tüüpide juurde ja küsiksin nende arvamust selles asjas, sest issamumeie, inimesed ei tao teineteist kõigest lõbu pärast, eks ole ju? Ning selle teabe alusel otsustaksin, mida arvata.
...muidugi ma ei taha nuga kõhus kusagil kõrvaltänavas lõpetada, seega oleks see üks kord ilmselt parem suu kinni hoida ja oma jalga mitte uksest välja tõsta.
Esimesel ja teisel jaanuaril jään ilmselt koju ja vaatan Monty Pythonit või midagi. Õde lubas oma netbooki minu käsutusse anda ja ma saan oma grammatiliselt ebakindlal viisil blogi täiendada.

Kolm tundi kodakondsus- ja immigratsiooniametis ootamist

Antidepressantide mõju on minujaoks ametlikult lõppenud. Tujukõikumised on tagasi ja mu enesetunne on kohutav. =/ Ning ei, see pole isegi päriseluga seotud. Pikk lugu, palju linke. Aga ma olen jälle pool päeva tundnud, ilma igasuguse põhjenduseta, nagu oleksin mõne lause kaugusel nutma puhkemisest. Ma olen sellest teadlik, aga ei suuda seda kontrollida. Ning esimene inimene, kes ütleb, et ma peaksin ,,lihtsalt proovima positiivselt mõelda'' saab minu käest virtuaalse ahjuroobiga.

Mis passi puutub, siis me kulutasime väikese varanduse kiirpassi saamiseks ja ma sõidan homme Tallinnasse sellele järele. Ma tunnen ennast süüdlaslikult, kuna minu reisile kaasa võtmiseks tehakse praegu suuri lisakulutusi. Ma ju nägin oma passi kui ma suve alguses rongiga Screameri juures käisin. Oleksin pidanud juba siis märkama, ei, märkima, et see mõne nädala pärast aegub ja kogu seda praegust jama ei oleks olemas.

Vähemalt tundub hetkelise seisuga, et ma saan siiski minna, kuigi isiklikeks kulutusteks ei pruugi raha jätkuda. Mul poleks Eestisse vastu midagi, aga ma ei taha nädalat aega isaga üksi kodus veeta.

Parandus

Eirake mu eelmist postitust. Leidsin passi üles. See on Juunist saadik kehtetu. Piletid on aga juba nädalate eest ära ostetud. Häid jõule tõepoolest. #sarkasm

Ma näen tulevikus ruudulisi kilte ja lenduriprille

Nii, alustagem kohustusliku Minecrafti-kokkuvõttega, sest - nagu ma siin blogis varem olen öelnud, kirjutan ma siia omaenda soovist, mitte selleks et lugejatel lõbus oleks.





* Ehitasin vesilifti väinast Hõljuvate Aedadeni. Sealtkaudu üles-alla käimine on mugavam kui keset ööd oma mullahüti katusele hiilimine palvetades et redeli juures creepereid ei ole. Tegutsen hetkel vesilifti ümber bathhouse'i rajamisega - eks kohalikud rikkad peavad ju ennast puhtana hoidma ja vaevalt nad ennast kaevu juures pesta tahavad nagu talurahvas seda teeb. See tuleb vee peale. Eesruumis asub vesilift, tagaruumis bassein, kala-akvaariumid (koi fish mod) ja muud toredad asjad. Hoone saab olema ümbritsetud puudest ning vesisaartest - osaliselt selleks, et paigale rohelust lisada ja osaliselt selleks, et potentsiaalsed kalurid oma paatidest läbi akna basseiniruumidesse piiluda ei saaks. Ning osaliselt kuna ma olen masohist ja vee peale ehitamine on tüütu. Samuti kavatsen ma ehitada sinna alla veealuse leiliruumi, klaasi- ning rauaplokkidest ümbritsetud laavakuuliga ja puha, mis kütaks nii üleval olevat basseinivett kui leiliruumi ennast. Selleks tuleb mul maja alla ujuda, kogu maja-alune liivaga täita ja seejärel tühjaks kaevata. Et üks 15x15x10 veest tühi ruum saada.

Azelena küsis pilti minu tekstuuripaki kuust ja päikesest. Ma tegin mõned screenshotid, aga need ei näe pildi pealt kuigi head välja. :) Ma luban tho, et kui ma olen oma checklistiga lõpetan ja linnaga rahule jään kavatsen ma sellest video teha.

Checklist: Vannimaja, veepealsed mõisad, eelmises postituses mainitud asjad, Twilight Gardens, tuletornivahi hütt.
Kui ma saaksin väga suure isu Minecrafti mängida võiksin ma selle kõik vähem kui kolme päevaga ära lõpetada.

Muud asjad:

Noh, täna on jõululaupäev...seega HÄID JÕULE KÕIGILE!

Minule ei ole pühademeeleolu eriti kohale jõudnud. Anti 50 eurot. Anti šokolaadi. Tegin emale jõulukaardi.

Ma teadsin seda juba tükk aega, aga tõesti mõistsin alles tänavu, et kui ma tahan jätkata jõulude pühitsemist tuleb mul hakata ka ise vastukingitusi tegema. Jõulukingid...noh. Need ei tule jõuluvanalt. Need tulevad päris inimestelt. Lähedastelt, kes sinust hoolivad. Ning kui sa suureks kasvad tehakse sulle vähem ja vähem kingitusi, sest sa pole enam laps ja sulle ei osata midagi anda. Ning kui sa ei taha, et sind ära unustataks, kui sa tahad jõule tähistada ka ilma päkapikkude ning punaste habemiketa pead sa hakkama teistele jõulurõõmu jagama. Ma tunnen ennast isekalt, et ma seda varem pole mõistnud. Lapsena arvasin ma ikka, et jõulukingid tulevad Põhjanabalt. Ma joonistasin muidugi oma perele ja sõpradele kaarte, aga ma ei kinkinud neile midagi, sest see oli ju jõuluvana ülesanne.
See aasta otsustasin ma oma emale soolalambi anda. Pakkida see värvilisse paberisse, lehvi, kaardi, kogu kupatusega. Siis anda see oma tädi kätte kes selle nõbutütre kuuse alla paneks, sest ema käib igal aastal mu nõbu juures jõule pidamas. Neil on väikesed lapsed. Neil on jõuluvana. Ning kuusepuu. Kõik, mida ma väiksena ,,christmas spiritiks'' nimetasin.
Kaubamajakas on soolalambid müügil. Kaheksast kolmekümne euroni. Nii pöördusin ma oma isa poole, palvega raha laenata. See pidi emale üllatus tulema. Ma tahtsin tema nägu näha. Mida isa tegi? Pehmelt öeldes leidis ta, et see on mõttetu raharaiskamine ja et ma olen - tsiteerides - loll.
Nii et ma pöördusin õe poole, kes oli kahe käega mu mõtte poolt ja lubas Taaviga vajaliku summa Eestisse saata.
Noh, ma ootasin kolmapäevani aga Taavi ei ilmunudki välja. Kuid raha olin ma niikuinii saanud. Ainult et kui ma olin just välja minemas et lamp ära osta rääkis isa, täiesti nagu muuseas, emale ära et tema kasutu tütar läheb linna peale laristama.
So no surprise. And no present, because she wants to see if there are any cheaper lamps in Glasgow.
Andke andeks, ma olen pahane. Minu meeldejäävaim katse pühadevaimu üles näidata ning isetu olla, omaenda taskurahast osta oma lapsevanemale kingitus mida ta ammu tahtnud on, keerati nässu mehe poolt kes on häbitult ja korduvalt teatanud et me oleme tema arust idioodid. Ma tean, et ta on pärast insulti pisut...logisev...aga ausalt, ma poleks pidanud tema poole pöördumagi.

Ohjessamumeie...tagavaraplaaniks on õega kinkida emale kinkekaart Glasgow kohalikku new age poodi. Las ta ostab oma poolvääriskive, soolalampe ja mida ta tahab ning isa oleks meist kahe ajatsooni kaugusel, liiga kaugel et toriseda.

Mis viib meid järgmise punkti juurde. Nimelt õe külastamine. Me lendame välja uusaastaõhtul ja naaseme seitsmendal Jaanuaril. Grimi telesaade peaks tol päeval eetris olema, aga tõenäoliselt jõuame me enne selle algust koju.
Praegune plaan näeb ette Cathouse'is käimist, eesmärgiga näha mida normaalsed inimesed oma pühapäevaõhtutega peale hakkavad, Glasgow steampunk society kokkutulekule minekut, loomaaeda, shoplemist ja - kui societyst vähegi kasu on, torukübara ja lenduriprillide muretsemist. Ratsamantel ning uued saapad oleksid ka väga toredad, ning cyberpunk rastad. Nagu ma aru sain käib steampunk society juht kohaliku gootiringkonna mitteametliku juhiga ja mõlemad võivad mulle öelda, kuskohast linnas vastavate subkultuuride kaupu odavalt saab. Ma pole kunagi varem shotlaste, ega inglastega pikemaid vestlusi maha pidanud ja tunnen ennast närvis. Järsku on ainus, mida ma suudan öelda ,,Excuse me but I don't understand your accent''? Mida ma neile ütlen, kui nad küsivad, miks mind steampunk huvitab? ,,Ah, ma tegin sõbrale põgusa aurupungi-rollimängu, mulle meeldib Subeta Atebus Revolution Masquerade event ja sellega kaasnevad rõivad ning Morrowindis dwemerite varemeid uurida.'' See kõlab pinnapealselt. Peaksin vist oma seletuses rohkem 19. sajandi ulmekatele keskenduma - ma olen ju ometi Verne'i, Doyle'i ja Wellsi teoseid lugenud. Ning kindlasti tuleb Abney Parki mainida. Nad peavad ju Abney Parki teadma. Kõik steampunklased teavad Abney Parki...eks ju? Huvitav kas mõnel neist on sidemeid kohaliku LARPi-kogukonnaga?
Teine asi, mis mind närviliseks muudab ongi asjaolu, et ma pean oma õega nädal aega koos elama. Mul on oma tuba, seda küll, ning internetiühendus, aga kõik, mida ma mäletan ajast, mil ta veel Eestis elas, on lõputud vaidlused meie kahe vahel ja kuidas ta kord mu käsivart nii kõvasti küünistas et see verd jooksis. Ma olin siis muidugi väike ja uskumatult tüütu, aga ikkagi. Meie vahelised suhted pole kunagi väga head olnud. Ma tean, et ta tunneb minust puudust, aga ilmselt väsime me üksteisest esimese kahe päevaga ära. Mis meil ühist on? Me ei jaga sama muusikamaitset - minujaoks on tema lemmiklaulud heal juhul väga, väga igavad, temajaoks on minu omad lihtsalt koledad. Me ei saa millestki vestelda, sest on vähe mis meid mõlemat huvitaks ja tihtipeale avastan ma temaga MSNis trükkides, et me oleme üksteisest viimased tund aega mööda rääkinud. Meie mõtlemises on mingi fundamentaalne erinevus. Tema on disainer, kriitik. Mu õde huvitab välimus. Ta hindab ning kritiseerib nii mõttes kui valjult kõiki ja kõike keda ta tunneb. Nende rõivastiili, nende soengut ja väljanägemist. Tema disainib, restaureerib ja õmbleb. I'm sorry, but I couldn't care less about how a top hat doesn't suit me or how that steampunker with a huge bosom was wearing a corset that made it look as if her tits were staring at you. Nor do I care about clothing patterns. Mulle ei meeldi, kui mu moemaitset või välimust kritiseeritakse ja mõnikord ütleb ta - endale täiesti teadmata - väga valusaid asju. Kui sellised asjad isegi MSNis mõju avaldavad, mida siis teha kui ma temaga lõpuks kohtun?
Samas olen ma tema pärast mures. Äri pole hästi läinud, Taavi jättis ta maha ja niipalju kui ma aru olen saanud kõigub tema dieet buliimia piiri peal. Kulla õde, anna andeks, aga sina pole paks, eriti minuga võrreldes.
Paksusest ja pikkusest rääkides peaksin endale korralikud platvormkingad ostma.

Eile tuli esimene lumi maha. See oli hommikuks ära sulanud, aga mõte püsib. Üheks ööks oli maa valge, nagu jõuluunenägu. Šotimaal oli samal ajal 15 kraadi sooja. Õde pakkus välja uue aasta puhuks parki piknikule minemist.

Raport

Pärast veel paari nädalat survival mode'is on mu linn märgatavalt laienenud.

~Vahetasin default texture packi oma käe järgi edititud painterly texture packi vastu ja see näeb hea välja. Asendasin Päikese ja Kuu põrnitsevate silmadega - igal koidikul ja ehal on tunne, nagu oleksin tulevahetuse alla sattunud kui need kaks pilkumatut silma mind üle horisondi põrnitsevad...või üksteist. Nad tunduvad vihased. Samuti asendasin kivitelliste tekstuuri hallika hieroglüüfilise kiviga ja kasutan seda nüüd kaunistamiseks.
~Installisin hunniku mode - koi fish mod, Mo' Creatures ja mõneks ajaks ka lumemodi, sest versioon 1.8's ei ole naturaalset lund.

Rajasin rannikule kasutuskõlblikud hobusetallid. Ehitasin kõrbe vastaspoolele talumaja ühes sea-aia ja laialdaste melonipõldudega. Leidsin koopaid avastades hunniku dungeone mis on mind varustanud sadulate, kakaoubade ja sammalkiviga. Panin varem märgutorniks olnud mullasamba külge redeli ja ehitasin selle tippu järjest laienevad Hõljuvad Aiad, millest on saanud kuninglik palee, puude, hekkide ja purskkaevudega ning kasutuskõlbuliku linnupuuriga, kui vaid linnukesi leiaks. Hetkel laiendan Paleed teenijateruumide ning külalistetubadega - ehitan vesisilla millega saaks üles-alla käia ja asendan mullatorni kunstliku puuga.
Ehitasin kogu lahe-poolset rannikut hõlmava veepealse turuplatsi mille putkad on kenade puna-valgete katustega.
Maju on nüüdseks kolmekümne ringis.
Olen avastanud iga ruutmeetri linna ümber ning praeguse seisuga leidnud kaks mahajäätud kaevandust - ühe Ülemeremaadest rannikuäärse kuristiku põhjast (mida ma siiani avastan), teise metsade tagant ühe jõe põhjast (liivakiht tunneli laes vajus alla tekitades veealuse sissepääsu). Uurin neid vahelduva eduga kui saplinge ja muud tarka leian.
Olen rajanud üle kogu mandri mineva valgustatud teedevõrgustiku. Või noh, mitte üle kogu mandri - linnast Ülemeremaade mõlemasse otsa. Mul oli muidu komme eelpoolmainitud mahajäätud kaevandusse surnuks kukkuda kui ma Ülemeremaadesse suundusin. Samuti olen Ülemeremaadesse rajanud uue laialdase liivakivikaevanduse, suure seenemaja ja armsa onni.
Ehitasin templipüramiidi osaliselt ümber, kasutades kivitelliseid mitmekesisuse lisamiseks.
Leidsin hundi, ta hulkus Hõljuvate Aedade troonisaalis ringi. Olles vist kaks kuud mänginud on see mu esimene ja ainus hunt keda näinud olen. Kodustasin ta ära ja ta elab aedniku hütis.
Ehitasin tohutusuure kolmemastilise laeva. Nimetasin selle Andromeda Galeaks. Otsisin päev otsa mööda sügavaid koopaid et küllaldastes kogustes lapis lazulit koguda ja siis teise päeva mööda mandrit et küllalt lambaid ja sinist villa saada. Tegin villast purjed - tagumise peal on kroon, keskmise ja esimese peal madu.
Rajasin Aleksandria tuletorni alusel, noh, tuletorni, aga seda pole pildilt näha sest see jääb otse mu seljataha.
To do list: Rohkem maju vee peale. Ehita Tuletorni alus ümber. Täida raamatukogu kelder riiulitega. Rohkem puid kaktuste asemele. Laienda Paleed. Ehita bathhouse'id, ehita vesilift, ehita koeratrepp. Leia kõrvitsaseemneid. Bake cookies. Saada Aze metsa kui ta Minecrafti solvab. Ära räägi Azega Minecraftist. Valgusta palee alumine külg. Rohkem maotemaatikat. Custom paintingud. Battlecrafti modile custom skinid.

*phew*

In other news on mul rasked rollimängu võõrutusnähud. Leevendan neid Aze uue mängu mängimisega. See on...pisut sci-fi, aga muutus väga kiiresti...mütoloogia, alternatiivdimensioonide ja võlukunsti teemaliseks?
Mu uue tegelase nimi on Alexa Ross. Ta töötab USA Kaitseministeeriumi heaks. Naisterahvas, üle kolmekümne, lasteta ning lahutatud. Pisut latiino, üksikute, välja kasvanud lillakate salkudega juustes.



Ma ei tea, mida temast arvata, sest, noh. Ma ei tunne temaga sidet ja ma ei tunne, et temas oleks midagi unikaalset. Aga ma püüan temaga siiski tegeleda, näha, kuidas tema välja mängimine õnnestub. Ma lõpetasin üpris kiiresti katset temaga rolli mängida ja lihtsalt taarutan praegu niisama mööda lugu ringi. Ta pidi algselt olema Engeli expy, aga kuna sellel mängul on praeguse seisuga tugev puudus nii tulirelvadest kui ka kurjadest tulnukatest ei tule see kuigihästi välja. Ma tunnen siiski, et olen Aradiani-ajastust edasi arenenud - suudan nüüd vähemalt kohati iseenda eest seista. Mul on kõigest hoolimata pidev tunne, et Alexa on kõigest viril bitch ja ma ei saa sellest lahti.
Suur osa mängust on inglise keeles. Eriti otsekõne. See muudab kirjutamise mõlema osapoole jaoks kergemaks, aga rikub minujaoks kogemuse.Aga...ah, ma ei tea.
Ma igatsen Engelit...

Mõnikord ma tunnen, et mu mõistus läheb käest. Ehk on asi üleliigses Minecraftis või väheses suhtluses, aga selline emotsioon mind valdab. Eriti kui ma mõistan, et ma vajan oma vanu mänguseeriaid nagu narkar vajab kokaiini. Ma ei taha uusi mänguseeriaid, ma ei taha uusi tegelasi, ma tahan ainult teada, mis senistest tegelastest edasi saab. Neid läbi mängida. Pärast kogu seda aega tean ma endiselt, kes Engel on, kuidas ta käitub ja kuidas ta mängus edasi käituma jääb ja mul on halb mõelda, et ma ei pruugi saada võimalust seda välja mängida.
Ja siis on mul halb, sest ma tunnen ennast kui klammerduv fangirl. Kes on alaarenenud ega tunne enam huvi kultuuri ega omaenda tulevikugi vastu.

Kool on...uus kool on...see on...noh, ma ei taha selle peale mõelda, andke andeks.

Ma oleksin pidanud juba kolme nädala eest rollimängurite kokkutulekust rääkima, aga pole jõudnud. Püüan seda ka ühel hetkel teha.