Luupainaja

Mitte nagu unenägu, aga see saab mul ilmselt luupainajaks.
Millest ma alustan...
See miks ma tol päeval kodus olin ei oma tähtsust. Ma olen PTG osas suht alla andnud - ma ei sallinud seda kohta algusest pealegi.

Ütleme siis nii...
Ma ärkasin täna selle peale, et keegi mu nime hõikas. Või õigemini nime oigas. Kõige hullem on see, et ma mäletan, et ma olin varem ka paar korda peaaegu üles ärganud, ma mäletan hõikamist, aga ma arvasin, et näen seda unes kuna see ei kõlanud ühegi tuttava hääle moodi. Ja ma ei tea kui kaua ma magada proovisin kui see hõikamine edasi kestis.
Kui ma ühel hetkel läbi uneudu mõistsin, et midagi oli valesti oli kell pool üheksa hommikul ning ilmnes asjaolu, et...noh, isa oli jälle insuldi saanud. Ja köögis istudes ümber kukkunud. Ja pärast seda oli ta minu ukse alla roomanud ja sinna lamama jäänud.
Ma tunnen ennast halvasti. Kuidagi räpasena. Oleksin pidanud varem üles tõusma ja ma ei osanud muud teha kui kiirabi kutsuda ning paanitseda. Ning talle padja pea alla panna, sest ta proovis paar korda ebaõnnestunult püsti tõusta. Ma ei osanud isegi kiirabile tema meditsiinilist seisukorda kirjeldada - suhkruhaige, eelmine kevad insult, süda haige, kopsud haiged, aga mis rohtusid ta võtab, kus ta neid hoiab või mis tal täpselt viga on, seda ma ei teadnud ja ma tuntsin seda tunnistades kiirabitöötaja pahakspanu, et mis tütar ma selline olen kui ma isegi lapsevanema tervisest huvitatud pole. Ta lihtsalt lamas seal ja korrutas et ei saa püsti, ei saa püsti.
Noh...kiirabi viis ta ära. Ta olevat praegu stabiilne.

See tuletas meelde suvel olnud vahejuhtumit...jõe ääres kõndides nägin tänava ääres ühte meest. Väga kulunud rõivad, sakris juuksed, aga silmad olid väga selget, sinist värvi. Lamas tee ääres ja palus et ma kiirabi kutsuksin, sest ta ei saanud püsti. Jäin tema juurde ootama, temaga rääkima, kuni auto kohale saabus ja siis ilmnes asjaolu, et tüübi suutmatus püsti tõusta tulenes sellest, et ta oli südamest purjus ning ta oleks ilmselt ennast mõne tunni jooksul kaineks maganud kui ma ta rahule oleksin jätnud. Sama kaebus - ei saa püsti, aga ühel puhul samahästi kui valehäire, teisel puhul...mnjah, ajuverejooks. Isale kutsutud kiirabitööliste seas oli isegi sama naine kes oli olnud brigaadis mis tol suveõhtul minu poolt leitud mehele järele tuli. Antud asjaolu tekitas väga ebareaalse tunde, nagu püüaks mu aju mulle karjuda, et need kaks juhtumit on seotud, et see on mingi enne või väärastunud karma. Karma. Karma kummitab mu aju, kuigi ma ei saa seda mingil moel juhtunu kirjeldamiseks kasutada.

Mul on halb mõelda mis oleks juhtunud, kui mind kodus poleks olnud ja veel halbem teada et ma oleksin saanud isa olemist paremaks teha, võibolla kuidagi kahju vähendada.

Lihtsalt...ma kardan. Ma tõesti kardan. Ta on üle kuuekümne ning tema terveid organeid võib ühe käe peal kokku lugeda. Ta sureb varsti, ma lihtsalt tean seda. Ükskõik kui palju ta käiks taastusravides või rohtu võtaks, ta sureb varsti. Ja mida ma siis teen? Ma ei saa temaga läbi - me võime elada nädaladi, kumbki kumbas korteri otsas, üks teleka teine arvuti ees, ilma et me üksteisele lahket sõna ütleksime. Aga ta on ikkagi mu isa. Ja ma ei karda niivõrd tema surma, kui leinavalu mis sellega kaasneks, sest ma pole kunagi oma elus pidanud inimest leinama ning ma tean et ma tunneksin ennast mõne aja pärast halvasti sest ma ennast küllalt halvasti ei tunne. Kas see kõlab loogiliselt?

Kedagi pole enam. Birgiti arvuti läks katki. Screamer on haihtunud - tal pole ju minuga ilmselt eriti asja kuna pole gemme ega mängukaaslasi. Üldiselt ma tunnen et neid inimesi, kellega ma oleksin suuteline sellisest asjast rääkima on väga vähe. Mina tunnen ennast alati awkwardilt kui keegi hakkab mulle rääkima millestki halvast mis juhtus sõbra või sugulasega keda ma kunagi kohanud pole. Suhteliselt nagu segadust - kas ma peaksin kurvastama või teesklema kurvastust? Lohutama või ütlema et eluga edasi minna? Ma ei tea kas ka teised inimesed ennast niisuguses olukorras pigem kohatult kui kurvana tunnevad, aga ma ei soovi neile sellist vaeva tekitada, seega ma kirjutasin selle blogisse et inimesed mulle isiklikult vastama ei peaks kui nad seda ei soovi.

Enne ja pärast

Enne:



Pärast:


1. Vahetasin roosa kummi kantimisnahast isevalmistatud rihma vastu. Lisasin hõbedase pandla, mida fotol näha pole.
2. Raamidele kullavärvi.
3. Külgedele pronksivärvi
4. Isa sahtlist napsatud mutrid raami külge kleepida.
5. Ninaosa pronksivärviga katta. See on ajutine, kui leian parema kinnituse siis asendan ära.
6. Kunstnahast servad. Mu õde arvab et need on meeletult inetud, aga minujaoks lisavad need prillidele isikupära.

Kui saan paremad fotod, mis tegelike värve edasi annavad, siis panen selle kullakese ka deviantARTi üles.
Nüüd vajan vaid neid pealekleebitavaid neete millega rihm ära kaunistada ja voil'a.

Esimese maailma probleemid

Gogglesid on valmis. Pildid siis kui nahkrihma sisse needid saan pandud.

Ma tunnen ennast täna jälle halvasti tho. Ma tahaks midagi tunda, ükskõik mida. Tahan ka joonistada, aga tunne on nagu ei saaks mitte miski seinast väiksem mu plaane hoida. Tahaks joonistada Keeleighi ja Devonit (ei, te ei pea teadma kes need on) metroojaamas, üks oma venna järgi ootamas samas kui teine seina peale sprayvärviga kunstiteost loob. Picture inside a picture ja nii edasi. Või ma tahan joonistada...Urieli. Seerafina. See peaks olema midagi suurt, detailset, voogavat ja traditsiooniliselt värvitud, nagu mistressofspami vanemad vesivärviteosed. Ma kavatsen Birgitit viriseda kuni ta lõpuks seerafid või peainglid mõnel eriti klimaatilisel momendil oma mängu sisse toob. Mul on sellest ajast saadik kui ma Hehleli lõin olnud isu luua suur ja voogav pilt millestki...vägevast. Antud juhul siis peainglist või seerafist. Miks just Uriel? Ma ei tea ise ka.
Üldjoontes jah...ma tahan emotsioone.

...või Guy Fawkesi maski.

Ärge pange tähele, first world problems.

Lenduriprillid

Ma leidsin täna turult kolme euro eest paari vanu keevitusprille.


Näevad välja umbes sellised, aga tuhmroosa kummipaelaga, ninaosa on mingist veidrast plastmasstorust tehtud ja servad on musta värvi. Ostsin muidugi mõtlematult ära ja ajan hetkel mööda maja metallivärve taga. Neist annaks midagi väda head teha, kui kummipael rihma vastu välja vahetada, ninaosaga midagi teha ning hõbedased osad pronksivärviga üle katta. Võibolla lisada isegi pisut kullavärvi raamidele ja karusnahka et see must kummist serv ära peita. Ning isa toas peaks siiani mutreid ja vidinaid leiduma millest detailid välja nukerdada.
Läbi prillide ei näe midagi. Isegi laelamp paistab vaid väikese heleda täpina keset mustavat pimedust - need on ikka sellised korralikud suitsuklaasid. Aga torukübara peal või laubal annab kanda.
Kui vaid pronksivärvi üles leiaks. Ma pole kaua aega soovinud nii kõvasti et Harry Potter oleks reaalsus, saaks lihtsalt võlukepiga vehkida ja ''Accio!'' hüüda selle asemel et sahtleid ja voodialust põrandale tühjendada.

Another useless Minecraft post you are welcome to ignore

Enne jätkamist lugege pealkiri läbi.

Checklist: Vannimaja katus, veepealsed mõisad, Twilight gardens, rohkem maju veepeale. Ühenda kõik majad Süsteemiga. Rohkem puid kaktuste asemele. Raamatukogu kelder ära täita. Hõljuvate Aedade alaosa ära valgustada. Leia kõrvitsaseemneid. Valget villa tuletornialuse jaoks. Learn online banking, buy the official game because kitties and jungles have been added, then find a way to remove the Koi Fish Mod without crashing the game, or bug the mod maker until she updates it to 1.3. Find a way to get green leaf blocks to desert environment.
Still haven't managed to find out where that f-ing ambience comes from - all the caves are lit, damn it! See kõlab isegi Hõljuvates Aedades, kus pole ei koopaid ega pimedaid nurgataguseid. >.>
Figure out how mobs are getting to the Floating Gardens. Found another giant scorpion taking a bath in the fountain and the only reason the front lawn is still intact is because the creeper fell into a hole.

Done: Tuletorni alus ümber ehitatud, tuletornivahi hütt olemas. Vesi täis uusi kunstsaarekesi ja rohutreppe. Lahemõisast linna veealune käik mille ma lahe peale ehitatud majadega kavatsen ühendada. The System is growing! Leidsin lõpuks linnu kelle palee linnupuuri elama panna. Kõik hobused on saladuslikel põhjustel ära kadunud tho. Bathhouse valmis - katust veel pole sest sinine vill sai otsa. Astusin Ülemeremaades ühte väiksesse jõe-äärsesse koopasse sisse ning leidsin sealt kolm üksteisega ristuvat SÜGAVAT maa-alust kuristikku. How come this happens to me all the time? D: Ning seal on suurim laavajärv mida ma iial väljaspool Netherit näinud olen - see langeb kuni teemanditasemeni välja ning ma ei imestaks kui ma alla ronides bedrocki näeksin. Sealt peaks lapis lazulit sinise värvi tegemiseks leidma, nii et majad ei jää kauaks katuseta. Ma lihtsalt ei viitsi seal hetkel ringi taaruda - üles-alla käimine toimub koske mööda ujumise ning väga ebamugavate mullatreppide abil ja kuristikud põhjustavad minus alati ebameeldivat haavatavusetunnet, what with all the creepers running around, falling on peoples heads like free-range sheep on a Stirling mountain-pasture.
See maa-alune kuristikerägastik on sellegipoolest muljet avaldav. Minus on tekkimas kahtlus, et kõik Minecrafti koopad on salaja kõigi teiste Minecrafti koobastega ühendatud. Ma pole suundade määramisel osav, aga antud lõhe tundus küll poolele teele Zerylli linna minevat. Ma ei imestaks kui see oleks mõne käigu kaudu ühendatud ühe maapealse kuristikuga mille ma metsast...eem...avastasin. (loe: kuhu ma korduvalt surnuks olen kukkunud). Ma juba leidsin et kõrbe all olev koobastik on Zerylli koobastikuga ühendatud. Ma pole seda käiku küll enam üles leidnud, isegi mitte pärast tunni ajalist otsimist, aga fakt on et ma alustasin kõrbe kaugeimast servast leitud maa-aluse koobastiku uurimist ja jõudsin mingi nipi läbi oma Netheri-portaali juurde.
Speaking of Nether...mu harilik orientatsioonisüsteem maa-alustes paikades ja Netheris on võtta kaasa hunnik tõrvikuid (mida mul niikuinii vaja läheb), hunnik istikuid ja pisut mulda, aeg-ajalt panna mullaplokk maha, istik sellele peale ja tõrvik sellele mullaploki küljele mis väljapääsu poole jääb. See on kõige effektiivsem ning odavam viis navigeerida. See toimib segi Netheris, senikaua kuni ma istikuid laavajõgede või nende spontaansete lõkete ligidale ei pane.
Täna Netherisse minnes avastasin ma, et Netheril on koobastega võrreldes suur erinevus - Netheris on RUUMI. Me teame mis puuistikutega juhtub kui neile ruumi ja sobivad tingimused anda. Minu orientiiridest on mets kasvanud. Netherisse. Mets. Tulisesse, punasesse, tohutute laavameredega Netherisse. It looks so awesome so long as ghasts refrain from burning it down.

I'm just gonna leave this here

Birgit Alias Nifix says
Sa kuuled midagi, keegi vist kõneleb sinuga. Sa ei erista, mis täpselt toimub, aga enam ei ole nii valus, ja keegi põimib oma käed sinu ümber ja hoiab sind. Ta lõhnab vürtside ja mulla järgi ja tundub tahtvat, et sul enam valus ei oleks. Sa ei saa aru, mida ta räägib, kui see üldse on kõne, aga ta seletab vaikselt midagi madalal häälel, ja hoiab sinust järjepanu kinni.
"Hehlel," suudad sa lõpuks midagi ta kõnest eristada. "Hehlel. Hehlel." Ta korrutab pidevalt su nime. "Hehlel. Ärka. Ärka. Hehlel. Palun. Hehlel."
Pime tühjus kipub tagasi tulema, see tuleb ja kaob, vilgub pidevalt.
Ja kui seda ei ole, on "Hehlel".

Don't ask. ^^
*kallistab pilti* Neli päeva, kolm audioraamatut...