Emo-Clio

Lenduriprillid

2012-02-08T08:38:00.000-08:00

Ma leidsin täna turult kolme euro eest paari vanu keevitusprille.

Näevad välja umbes sellised, aga tuhmroosa kummipaelaga, ninaosa on mingist veidrast plastmasstorust tehtud ja servad on musta värvi. Ostsin muidugi mõtlematult ära ja ajan hetkel mööda maja metallivärve taga. Neist annaks midagi väda head teha, kui kummipael rihma vastu välja vahetada, ninaosaga midagi teha ning hõbedased osad pronksivärviga üle katta. Võibolla lisada isegi pisut kullavärvi raamidele ja karusnahka et see must kummist serv ära peita. Ning isa toas peaks siiani mutreid ja vidinaid leiduma millest detailid välja nukerdada.
Läbi prillide ei näe midagi. Isegi laelamp paistab vaid väikese heleda täpina keset mustavat pimedust - need on ikka sellised korralikud suitsuklaasid. Aga torukübara peal või laubal annab kanda.
Kui vaid pronksivärvi üles leiaks. Ma pole kaua aega soovinud nii kõvasti et Harry Potter oleks reaalsus, saaks lihtsalt võlukepiga vehkida ja ''Accio!'' hüüda selle asemel et sahtleid ja voodialust põrandale tühjendada.

Another useless Minecraft post you are welcome to ignore

2012-02-04T16:52:00.000-08:00

Enne jätkamist lugege pealkiri läbi.

Checklist: Vannimaja katus, veepealsed mõisad, Twilight gardens, rohkem maju veepeale. Ühenda kõik majad Süsteemiga. Rohkem puid kaktuste asemele. Raamatukogu kelder ära täita. Hõljuvate Aedade alaosa ära valgustada. Leia kõrvitsaseemneid. Valget villa tuletornialuse jaoks. Learn online banking, buy the official game because kitties and jungles have been added, then find a way to remove the Koi Fish Mod without crashing the game, or bug the mod maker until she updates it to 1.3. Find a way to get green leaf blocks to desert environment.
Still haven't managed to find out where that f-ing ambience comes from - all the caves are lit, damn it! See kõlab isegi Hõljuvates Aedades, kus pole ei koopaid ega pimedaid nurgataguseid. >.>
Figure out how mobs are getting to the Floating Gardens. Found another giant scorpion taking a bath in the fountain and the only reason the front lawn is still intact is because the creeper fell into a hole.

Done: Tuletorni alus ümber ehitatud, tuletornivahi hütt olemas. Vesi täis uusi kunstsaarekesi ja rohutreppe. Lahemõisast linna veealune käik mille ma lahe peale ehitatud majadega kavatsen ühendada. The System is growing! Leidsin lõpuks linnu kelle palee linnupuuri elama panna. Kõik hobused on saladuslikel põhjustel ära kadunud tho. Bathhouse valmis - katust veel pole sest sinine vill sai otsa. Astusin Ülemeremaades ühte väiksesse jõe-äärsesse koopasse sisse ning leidsin sealt kolm üksteisega ristuvat SÜGAVAT maa-alust kuristikku. How come this happens to me all the time? D: Ning seal on suurim laavajärv mida ma iial väljaspool Netherit näinud olen - see langeb kuni teemanditasemeni välja ning ma ei imestaks kui ma alla ronides bedrocki näeksin. Sealt peaks lapis lazulit sinise värvi tegemiseks leidma, nii et majad ei jää kauaks katuseta. Ma lihtsalt ei viitsi seal hetkel ringi taaruda - üles-alla käimine toimub koske mööda ujumise ning väga ebamugavate mullatreppide abil ja kuristikud põhjustavad minus alati ebameeldivat haavatavusetunnet, what with all the creepers running around, falling on peoples heads like free-range sheep on a Stirling mountain-pasture.
See maa-alune kuristikerägastik on sellegipoolest muljet avaldav. Minus on tekkimas kahtlus, et kõik Minecrafti koopad on salaja kõigi teiste Minecrafti koobastega ühendatud. Ma pole suundade määramisel osav, aga antud lõhe tundus küll poolele teele Zerylli linna minevat. Ma ei imestaks kui see oleks mõne käigu kaudu ühendatud ühe maapealse kuristikuga mille ma metsast...eem...avastasin. (loe: kuhu ma korduvalt surnuks olen kukkunud). Ma juba leidsin et kõrbe all olev koobastik on Zerylli koobastikuga ühendatud. Ma pole seda käiku küll enam üles leidnud, isegi mitte pärast tunni ajalist otsimist, aga fakt on et ma alustasin kõrbe kaugeimast servast leitud maa-aluse koobastiku uurimist ja jõudsin mingi nipi läbi oma Netheri-portaali juurde.
Speaking of Nether...mu harilik orientatsioonisüsteem maa-alustes paikades ja Netheris on võtta kaasa hunnik tõrvikuid (mida mul niikuinii vaja läheb), hunnik istikuid ja pisut mulda, aeg-ajalt panna mullaplokk maha, istik sellele peale ja tõrvik sellele mullaploki küljele mis väljapääsu poole jääb. See on kõige effektiivsem ning odavam viis navigeerida. See toimib segi Netheris, senikaua kuni ma istikuid laavajõgede või nende spontaansete lõkete ligidale ei pane.
Täna Netherisse minnes avastasin ma, et Netheril on koobastega võrreldes suur erinevus - Netheris on RUUMI. Me teame mis puuistikutega juhtub kui neile ruumi ja sobivad tingimused anda. Minu orientiiridest on mets kasvanud. Netherisse. Mets. Tulisesse, punasesse, tohutute laavameredega Netherisse. It looks so awesome so long as ghasts refrain from burning it down.

I'm just gonna leave this here

2012-02-01T08:28:00.000-08:00

Birgit Alias Nifix says
Sa kuuled midagi, keegi vist kõneleb sinuga. Sa ei erista, mis täpselt toimub, aga enam ei ole nii valus, ja keegi põimib oma käed sinu ümber ja hoiab sind. Ta lõhnab vürtside ja mulla järgi ja tundub tahtvat, et sul enam valus ei oleks. Sa ei saa aru, mida ta räägib, kui see üldse on kõne, aga ta seletab vaikselt midagi madalal häälel, ja hoiab sinust järjepanu kinni.
"Hehlel," suudad sa lõpuks midagi ta kõnest eristada. "Hehlel. Hehlel." Ta korrutab pidevalt su nime. "Hehlel. Ärka. Ärka. Hehlel. Palun. Hehlel."
Pime tühjus kipub tagasi tulema, see tuleb ja kaob, vilgub pidevalt.
Ja kui seda ei ole, on "Hehlel".

Don't ask. ^^
*kallistab pilti* Neli päeva, kolm audioraamatut...

PPS - Purposeful Purity Sue

2012-01-22T07:43:00.000-08:00

Ma võtsin nädala keskel ühe oma 2009. aasta tegelaseidee ja arendasin selle lõpuks lihast ja luust isiksuseks.

Ta nimi on Hehlel. Ta on anti-Danton - paremalemõtlev korrumpeerimata ingel. Blond, puhas olend kes näeb maailma naeruväärsuseni must-valgetes toonides ja pole oma kogenematuses kunagi tundnud külma, valu ega nälga. *kuri naeratus* I'd give her three sessions max before she breaks or accidentally starves to death.
Kõige tobedam on see, et ma PROOVISIN temast seekord meelega Mary-Sued teha. Ta on see, millisena ma keskmist Purity Sued ette kujutan. Hehlel on pilkupüüdvalt ilus, sileda naha ning blondide juustega. Tal on sellised suured, sinised silmad mida tegelikus elus väga harva kohtab ja ainus mis hoiab mind teda helendama panemast on Edward Cullen. Pluss tal on, gemmi entusiastlikul nõusolekul, sellised suuuured valged tiivad ja arenenud empaatiavõimed.
Kogu mu vaevast hoolimata on tema skoor Mary-Sue Litmus Testil 24. XD Enamik mu ''adekvaatseid'' tegelasi, nagu IG-Engel ja Nimue, saavad harilikult skoori kuhugile 27-30 kanti. Ma tean, et see test on väga ebatäpne ja kõigest meelelahutuslikel eesmärkidel loodud, aga minujaoks on muutunud omamoodi traditsiooniks oma uued rpg-tegelased sealt läbi lasta ja nende tulemusi võrrelda. See on irooniline.

Aga üllataval kombel olen ma viimase kahe mängusessiooni jooksul Hehlelisse väga ruttu ära kiindunud. Tema mõistusesse on lihtne pääseda. Talle on lihtne kaasa elada. Ma ei pea teesklema et ta on võimas ja küps ning temaga on lihtsalt vabam tegeleda. Hehlel on pisut Haldoralik, aga lihtsalt...veel teadmatum. Erinevalt Haldorast ei otsi ta ka teadmisi...veel. Ainult õiglust.
See on ka esimene mäng kus mind taskudimensioonide või faktiliselt eksisteeriva(te) jumalus(t)e olemasolu ei häiri. Veel. Ma loodan et see samas vaimus jätkub.

Mis Panteoni-mängu puutub, siis... Noh, ma proovisin eile gemmile tunnistada, et mul on igav ja ma soovin seda lõpetada. Ta võttis selle üllatavalt rahulikult vastu. Siis me rääkisime pisut. Ning rääkisime veel. The overall impression seems to be that Matthew really is SoT while also being a gamer-geek-looking-for-a-new-dose AND a russian. And that Aze has taken note of my interest in dragging that backwards world kicking and screaming over the doorstep of industrial revolution. Stuff is starting to make sense again and that was enough to re-ignite my interest. Then we played 'till 9a.m. I suck at telling people off. XD Vähemalt ma loodan et see väike omavaheline vestlus meile üksteise vaatenurki seletada aitas. Panteoni mäng jätkub.

Note to everyone: Making a Leap of Faith in full armor off The Ferryman's boat when you realize that you have nothing to pay Him with is not a great idea. /give_alexa_357_1

Ja viimaks...
Ma tunnen ennast pisut sell-outina, aga ma avastasin, või õigemini taasavastasin, enda jaoks Skilleti. Yes, slowpoke, sell-out, whatever. Igaljuhul on nad pisut nagu Three Days Grace, kuid midagi nende sõnades meenutab mulle Linkin Parki varasemaid laule (need pole küll muidugi nii mitmekesised, aga üldine sõnum paistab tihtipeale sama olevat). Neid on...hea kuulata. Kas midagi saab tõesti korraga olla mahe ja kare?

EDIT: /give_SonOfThanatos_354_1

Ma rooman tagasi voodisse. Kõht valutab ja nõrkusehood on jälle peal.

Kein Schutz-Engel (unenäosissekanne)

2012-01-21T02:17:00.000-08:00

(Yes, I'm aware that Schutzengel shouldn't have a ''-'' in it and the two lines below are NOT it's definition. There is no single word to describe what I just dreamt about)

There was once a woman or a demon, travelling between alternative realities, taking over her local-selves lives in there, trying to find a world where things worked out Just Right.

Ma ärkasin just unenäost, kus Engelist üks sellistest sai. Ta käis maailmast maailma, otsides iseennast välja ja tappes end, et enda kingadesse astuda ja kõrvaldada kõik mis tema elus valesti on läinud. Triikida üle igast õnnetust sündmusest või veast, mis ma tema elulukku iial kirjutanud olen. Mingi hetk käis tema peas lihtsalt plõks - ilmselt kuna et ennast alternatiivreaalsusse sisse seada pidi ta esiteks kohaliku enda kõrvaldama. Iga. Kord. Kümneid, sadu, tuhandeid kordi. Aja jooksul mõistis ta, et iga ''hea'' asi, mida ta enda eluga peale hakkas viis lõpuks millegi vale, väärani. Isa elu päästmine et ta tema teisme-eas sõjas ei hukkuks viis selleni, et mees suri lihtsalt pikematel, kannatusrohkematel viisidel...laev lendas tagasiteel õhku, ajukasvaja, shagaliviirus. Ning iga katse takistada Monica04'a hävimast, või Atali suremast tõi ta sõjakohtu ette või lõppes olukorraga kus ta pidi kogu meeskonna oma käega tapma ja teise maailma uuesti proovima minema. Tema frustratsioon kasvas, kuni ta mõistis, et kui kõik katsed oma minevikku parandada viivad ainult asjade halvemuse poole pöördumisele, siis järelikult peab ta tegema vastupidist et endale Õnnelikku Lõppu saada. So she ruined her life.
A dead father? Pfft, please, how about becoming an orphan after your mother commits suicide out of grief? Or being blamed for her death? Being blamed of deeds you didn't do. Over and over and over. Because there are fingerprints. And video footage. Being harassed by your superiors for the alleged double-entendres you'd exchanged with them? And after the crash of Monica04...having to stay under the hot sun of Lecar for the remainder of your life, praying for the shagals to return and end your meager existence. Someone had smashed the transmission system. The only thing the monitor was capable of showing was...her...just smiling, staring into her soul until the batteries died. And so she would stay there, wandering, praying...but someone made sure no shagals ever came.
She let the local self live, working behind the scenes and observing her sudden, large-scale power with - yes, a growing sensation of delight. Finally Engel was the one pulling her own strings and the fact that her initial supposition was false meant nothing. Keeping an eye on the stranded local self got boring, so she left herself a gun with a single bullet in it and moved on once again, confident in finding even more ways to torture herself.

Seda kõike ma ei...näinud, otseselt. Aga ma teadsin seda unes, võiks isegi öelda, et mäletasin.
Mida ma nägin oli kohalik!Engel, mööda tohutut, pimedat laeva jooksmas, püüdmas leida Rymoni, et see irvitav asi kes nägi välja täpselt temaenese moodi meheni enne ei jõuaks.
Ma mäletan, et kohalik!Engel leidis Rymoni - elusalt kuigi segaduses - ja proovis teda sissetungija eest ära peita. Ta vedas mehe ühte kõrvalisse koridori millest keegi teine ei teadnud, püüdes sealt kaudu väljapääsuni jõuda aga siis kajas läbi laeva parastav naer ning pimedusest astus välja...tema ise ( like this ) - kalk, hullumeelne ja ilmselgelt lõbustatud. Kohalik!Engel ei hakanud ähvardama, lihtsalt krahmas Rymoni käsivarrest ja pani padavai tuldud teed mööda tagasi jooksu, kuigi ta teadis väga hästi et see vere järgi lehkav teisik on temast niipalju tugevam, niipalju kogenum...ja kiirem.

Unenägu lõppes sellega, et ma arvasin et ma ärkasin sellest üles, arvasin et võtsin paberi ja pliiatsi ning kirjutasin selle märksõnadega üles...pärast seda sisenesin ma järgmisesse unenäkku mis sisaldas endas rääkivaid rotte enne kui ma teist korda, seekord päriselt virgusin.

Ilmselt tundub see poole tunni pärast täieliku jamana, arvestades et mu meeleseisund ebanormaalse normaalsusest eraldamisel pisut hägune on kui ma just unenäost ärganud olen, aga ma arvan, et üldine idee on sellegipoolest hea. See on nagu süngem ümberkirjutus Girl who leapt through time'i sündmustikust. Tõesti, praegu tunnen, et sellest võiks kirjutada väga depressiivse lühijutu - muidugi mõne uue tegelase, mitte Engeli, silme läbi. inb4 ''it's been done already by this and this and that author'' - originality doesn't exist nowadays plus I can't plagiarize something I haven't heard about. ;)

2012-01-18T04:13:00.000-08:00

Jah, inimesed, mulle meeldib SOPA sama vähe kui igale teiselegi netihulkurile, kuid PALUN tehke nii et ma wikipediat ja XKCD'd saaksin lugeda ilma et need mind korduvalt anti-SOPA teavitusteni ei redirectiks. Ma olen kuradi eestlane, mul pole ''osariiki'' ega congressmani kellele kaebama minna ja ma tahan lihtsalt lugeda artiklit gravitatsiooniliste läätsete kohta. Ma tean MIKS nad seda teevad ja et see on sisuliselt illustratiivne hoiatus näitamaks, et nii hakkab kogu Internet välja nägema kui SOPA vastu võetaks, aga kurat võtaks ma sain juba pärast esimest korda sõnumile pihta. Ma pole idioot ja mul on vaja tööd teha.

Le Epilogue

2012-01-09T13:53:00.000-08:00

See rollimänguga seotud valgustatud saamine, mida ma paari postituse eest mainisin... Noh, ma mängisin eile kogu öö Azelenaga ja tuleb välja, et mu teooria ei pidanud paika. See meeldib mulle ikkagi rohkem ametlikust seletusest mida võis kokku võtta sõnadega ''Alexa oli just parajalt igav ja keskpärane et teda katsejänesena kasutada''. How flattering. I see why Emma dislikes Matthew now, that guy is a fucking narcissist under that charming surface. -.-'

On the other hand I found out how to make gunpowder so I might get Alexa to be of some use afterall. Relvategemine on küll rohkem Engeli ala, aga ma püüan lihtsalt poker face'i näole manada ja teeselda nagu oleks Alexal hea põhjus teada kuidas kodustest vahenditest pomme ning käsikahureid valmistada. Kui keegi teab mõnda salpeetri tegemise moodust mis ei sisaldaks endas kehaliste jäätmete destilleerimist või kuude kaupa hoiustamist, andke teada.

Aga jah.

Ma olen nüüd tagasi Eestis. Ma ei ole kindel, mida reisi kohta rääkida. Ma magasin kogu tee Glasgows Glasgow-Prestwicki lennujaama ja siis kogu tee Ühendkuningriikidest Lätisse. Ma olin väsinud, valutasin üle keha ja meil oli latte täpselt niipalju et kotid hoiule anda. Seega ma ei saanud ei shopata ega ringi hulkuda. Bussijaamas proovis üks kodutu mulle külje alla nihkuda, seega lõpuks võtsime emaga kätte, ostsime kaardiga midagi süüa ja istusime Forum Cinema fuajeesse lugema. Bussireis on samuti üks tühi koht. Buss oli soe ning serveeris tasuta teed ning kohvi, mida ma kahjuks degusteerida ei saanud sest...noh...ma magasin. Ja siis ma jõudsin koju, külastasin arvutit, mängisin Bellaga kes koos Kairiga siit läbi tuli kui viimane oma asjadele järgi tuli ja magasin veel, kuni hommikuni.
Tooge keegi Bella tagasi, ta on kõige parem kaisuloom keda ma kunagi kohanud olen. Parem kui kass, sest tema lubab end reaalselt kaissu võtta ja parem kui mänguasjad sest tema on soe. Ainus häda on see, et kassid ja mänguloomad ei hüppa suvalistel hetkedel teki alt välja ega hakka su nägu lakkuma kui nad tunnevad et sa neile küllalt tähelepanu ei pööra.

Millest siis selline uneatakk? Sest õde võttis viimasel hetkel kätte ja viis mind klubitama. Minu palvel, sest ma ei olnud endiselt mõistnud, mis ööelu juures huvitavat on. Suundusime kella kümne paiku õhtul Solid Rock Cafesse. See on...paras urgas. Just selline paik, nagu ma väikeseid rokiklubisid ette kujutan. Kahe baari, diivani ja piljardilauaga, tumedates toonides, seinad vanade postritega kaetud. Aga muusika oli hea. Ma rikkusin oma isiklikku karskustõotust üksiku rummi koolaga peale. Selle koha...inimesed...olid head. Muusika oli hea. Sisustus oli hea. Kuid Solid Rock Cafe ei jätnud mulle erilist muljet. Ma pole small talkis osav. Ma ei soovi purju jääda. Seetõttu ei leia ma rõõmu asutusest, kus pole tegelikult muud teha kui juua ja jutustada.
Mõne aja pärast saabus Taavi, kes oli otse lennuki pealt metrooga koju läinud, kuulnud kus me oleme ning tagasi linna tulnud. Õde hankis meile tasuta Cathouse'i piletid ja me jätsime Solidi punased diivanid ning metalse muusika seljataha.

Cathouse on tohutu rokiklubi. Neli korrust, kui ma õigesti mäletan. Igal korrusel pisut erinev muusika, pisut erinev rahvas, aga sarnane ülesehitus. Ees baar, koos diivanitega mille seljatoest lakke kettidest kardin moodustus. Seina äärest jooksmas pingid. Kaugemal tantsupõrand ja lava. Me käisime kõik korrused läbi, isegi mitu korda. Ma usun, et õde proovis mulle mingi hetk seletada, et klubides käimise mõte on inimesi jälgida. Mina seda päriselt ei mõista. Miks neid näha, või jälgida, kui pole ühtegi põhjendust nendega rääkimiseks? See on ilmselt minu probleem, et ma ei tea, mida peale hakata ruumitäie ilusate inimestega. Mulle meeldivad lõngused ja tumedad rõivad. Mõlemat oli Cathouse'is tonnide viisi. Küllalt inimesi et nende jälgimisest elu lõpuni piisaks.
I blame the lonely rum and cola, but eventually I gave up to the beat and joined the dancers.
The music..the music. Ma pole iial kohanud ühtegi asutust, mis mängiks ''Down with the sickness''i. Eriti veel tantsuloona. See on laul, mida üksgi Eesti raadio ei mängiks. Ja seal see oli. Üks mu lemmik Disturbedi laule.

Sellel õhtul julgeksin ma öelda, et ma olin...üpris õnnelik.
Me jõudsime koju kümme minutit enne kui ema hommikul üles ärkas ja pool tundi hiljem pidin juba lennujaama minema, ning edasist te teate.

Ma arvan, et ma tean ööklubide võlu. Väga lihtsustatult on see järgnev: liikumisest tekkiv endorfiinilaks, segatud kokku meelepärase muusika ja ühtekuuluvustundega.

Ausalt öeldes arvasin ma, et ma lähen Cathouse'i vaid selleks, et sealsetele inimestele ülevalt alla vaadata ja mõistmatult imestada mida nad sellest majast leiavad. Ma ei oodanud...lõbu. Ega mõistmist. Ma süüdistan alkoholi - seda üksikut rummi koolaga mille ma pärast suure koguse pepsiga alla loputasin. Või võibolla sugar high'i mida eelpoolmainitud pepsi põhjustas. Tagasi mõeldes oli see öö...awkward...aga tähtis on see, et ma tuntsin ennast üheks momendiks elava inimesena.

Drinking Mountain Dew and loving it

2012-01-06T09:43:00.000-08:00

Reality:

....___
..|.....|
_|===|_
...^_^

Viimane paev shotimaal. Kaisime tana yhes West Endi korvaltanava-butiigis. Issand kui ilusaid asju seal oli...kleidid, kravatid, ehted. Kogu selle paiga sisustus ning myygiasjad naisid olevat parit victorian- voi edwardian-ajastu inglismaalt. Ja seal oli suur valik torukybaraid. Parast teatavat arutlemist ostsin endale sinakasmusta hilise viktooria ajastu isendi, mis mulle hammastavalt hasti pahe laheb ja - vahemalt minu ausa arvamuse jargi - mulle sobib.
See on midagi, mida ma oleksin nous isegi tanaval kandma, eriti koos oma mantli ja uute juustega.

Juustest raakides lasin ma need oel eile ara varvida. Three packs of color and a cramped room does not a good dyejob make. Mul oli lopuks tunne, nagu pyyaks varvilohn mul tangidega kopse rinnast valja tirida - nina seda enam ei tundnud, aga koik ylejaanud meeled vesistasid voi ajasid lakastama. Tumesinine ja lilla. Musta ja punase peale. Does not a good dyejob make, aga elab yle. XD Mu juuksed ja korvad on nyyd yhtlaselt sinaka voi lillaka laikega mustad ja see saab olema viimane kord. Nyyd ma ravin neid aasta voi kaks, kasvatan valja ja siis, kui ma olen oma naturaalse varvi tagasi saanud...green it is

Ma kaisin tana Kelvingrove' muuseumis, nagu eile plaanisin. Siin sajab jalle. Sellist kylma, vastikut uduvihma mis labi riiete imbub. Aga sees oli hea soe. Galeriisse ma ei joudnudki, aga tegin oma olemise muuseumis mugavaks. Nii ma seal istusin, yhes porandanurgas tiigritopise korval ja joonistasin megalocerose luustiku, mis peaaegu laeni ulatus. Ma oleksin tahtnud neid olendeid elusuuruses naha...nad on rebaste ja kukkurhuntide korval minu lemmik loomade listi murdnud. I blame Eyafjallajokull Sarangerel and Oisin. Aga toesti, see oli tohutu luustik, mis mitmete traatide ning tugitaladega pysti seisma oli pandud. Selle sarved nagu sodalase kilbid, mooda selgroogu jooksmas hari mille kylge kaelalihased kinnitusisid. Jalad nagu surmarelvad. Jah, ma oleksin soovinud seda isendit elusana naha, aga vaga kaugelt ja vahemalt nelja meetri korguselt voi telliskiviseina tagant. Kui Oisin on megaloceros, nagu Pathfinderi reeglistik naib arvavat, siis peab ta oma tyhise 1,8 meetrise turjakorgusega mingisugune mutantkaabus olema.
Inimesed heitsid mulle kohati pilke. Edinburgis olid nad mind taielikult ignoreerinud kui ma muuseumi loodusloo-osakonnas eksponaate scetchisin, aga samas Kelvingrove on palju v2iksem paik ning Edinburgis ei kandnud ma torukybarat. Miks peaks mind huvitama mida voorad inimesed minust arvavad? =D Pealegi oli seda lihtsam peas kanda kui kotis ringi vedada.

Tagasi tulek oli pisut problemaatiline - Kelvinghalli metroojaam on sisuliselt auk seina sees keset poetanavat ja ma kondisin sellest sydamerahuga mooda. Moistes, et midagi on valesti, leidsin ma hea onne peale Particku yles, istusin valele poole mineva metroo peale ja tegin kogu kesklinnale poole tunnise tiiru peale, enne kui lopuks Cesswickis maha sain ning paduvihmast labi ligunesin.
Yup, my tracking skills are just as good as always!

So, checklist:

New coat, none.
Goggles, none (aga oel on koik materjalid olemas, nagu me eile kindlaks tegime, lihtsalt polnud mdiagi millega raame valja loigata)
Top hat, got it
New awesome belts, got it
Cheddar, got it.Cheddar is the best part of this household. In all it's orange tastiness...

Ja tuletage koju joudes meelde, et mu Minecrafti maailm vajab metroosysteemi. Ma tean, kuidas Ylemeremaade metroo teha, aga linnasisene on veel pisut blah. Probleemiks on peatustesysteemi tegemine. Linnasisene metroo peaks omama kahte voi kolme peatust - yks korbepoolsesse linnaotsa, yks sadama alla, yks merepealsesse moisa. Peatusesysteemi tegemine soltub ilmselt yhest booster trackide omadusest, nimelt laenguga varustatud booster trackid kiirendavad minecarti liikumist ja laenguta booster trackid pidurdavad seda. Niisiis saaks peatused teha sedasi, et seaks nende juurd moned laenguta booster trackid, mis peataksid iga minecarti mis nende peale sattub ja enne booster tracke yhe pressure tracki mis saadaks voolu redstone clock circuitisse kui sellest minecart yle soidab ja redstone clock saadaks laengu booster trackidesse, mis paneks minecarti uuesti liikuma. Tulemuseksa oleks loodetavasti ringja kujuga metroo, mida mooda minecart ringi ratast kaib iga peatuse juures, ytleme seitse sekundit, pysides. See on kyllalt, et peale ja maha saada. Muidugi ma ei oska redstone clocki ehitada ja olen redstonei asjus yldse vaga amatoor, aga need on pisiasjad mida koju joudes annab ara siluda.
Ylemeremaade metroo kujutaks endast kahte korvuti asuvat metrootunnelit, mille yhes otsas on laenguga ning tises laenguta booster track, nii et yks minecart oleks alati Ylemeremaade poolses peatuses ja teine alati linna poolses peatuses. Basically you go to the ,,station'', get in the minecart which is placed on a booster track, press a button next to the track that sends a current to the track, long enough to get the cart moving. Then you get off at the other station and send the empty cart back making sure that there's always one at each end. See on tehnilise poole pealt vaga lihtne, aga praktikas mitte, sest Ylemeremaad asuvad linnast poole paevateekonna kaugusel ja mul pole vist kyllalt kulda koigi nende booster trackide tegemiseks. It would give me something nice to do with all that redstone though.

Neljast hommikul hakkame ennast kodu poole sattima. Heidan praegu pisut pikali, ilma kylmata kylmavarinad ei ole kunagi hea symptom. I blame the goddamn rain.

Halb paev mida vabaks votta

2012-01-05T07:30:00.000-08:00

"Issand, mul on koguaeg tunne, et ma kohe komistan ja libisen mooda asfalti maest alla ning sellest poeuksest sisse."
"Kuule, tanav pole isegi libe ju, lihtsalt pane yks jalg teise ette."
"Kuidas inimesed siin maal lume ja jaitega liiguvad?"
"Palvetades."

Scottland - the land where even atheists pray for their lives.

Also, Glasgow is great since I can actually listen to LastFM instead of torturing my iPod

Tana on teine kord meie siinviibmise puhul, mil taevas on olnud selge ja mina otsustasin ka sellel korral koju jaada. Eelmine saarane juhtum leidis aset puhapaeval, mil ma ei viitsinud oe ja emaga dokkidele jalutama minna, jaades selle asemel koju blogi kirjutama ning YouTube'st Pratchetti 'Soul music'u multikat vaatama. Hiljem fotosid nahes tuntsin ennast selle parast vaga halvasti, sest need pooleldi mahajaatud dokid on urban exploringu paradiis:

Mul oli alguses plaanis tana Kelvinhalli muuseumisse minna, aga laiskus sai minust voitu. Siit neljanda korruse aknast avaneb kena vaade pilvitule sinitaevale, vaevalt ma paremat pargist voi galeriist leidnud oleksin. Voi noh, avaneks, aga kell hakkab juba neli saama ja paike loojub. Pagana talv...

Ma tahaksin shotimaad suvel kylastada. Naha varvilisi magesid, lambatallekesi, paikest ja rohelust selle loputu, vihmase tormi asemele. Eile sadas kogu paeva. Toesti kallas nagu tyhjendaks taevataat oavarsi.
Tuletab meelde mulluseid suvetorme. Ma seisin siis maja ees, lihtsalt pornitsedes looduse voimu kui vesi tanavad pahkluudeni jogedeks paisutas ja taevas v2lgust valgeks sai. Kuni naabritydruk oma n6buga mulle seltsiks tuli. Siis votsime me koik kingad jalast ja sulistasime parki.
Glasgow vihm oli vahvuselt samavaarne, aga kylm kui j22 ning mis v2lgust puudu jai tehti tasa tuulega. Paljajalu sellisesse sumpama minna ei taha, siinsed t2navad on liiga mustad. Ainsaks voimalikuks kaitseks ilma eest oli paks mantel ja laia22reline kaabu. Muidugi moni Mary Poppins sellest aru ei saanud, mis muutis parast tormi kesklinnas kondimise huvitavaks kogemuseks.

Glasgow - where elderly umbrellas gather to die.

Vahemalt olen ma nyyd Sherlock Holmes The Game of Shadowsit nainud. See oli vaadatav film. Naljakas, tekitas emotsioone ning see urban camouflage oli geniaalne. Kuigi minu maitse jaoks oli seal liiga palju kaameratrikke ja paddingut ebasobivates kohtades. Liiga dramaatiline. Ma pole veel esimest osa nainud, aga kavatsen seda vaadata kui koju jouan. Yldiselt olen ma onnelik, film oli kindlasti raha vaart, lihtsalt mind on raske rahuldada.

Mul on mangu vaja. Otsa on saanud igasugused stsenaariumid, mida mottes labi mangida. Veni Vidi Vici foorumis pole kogu mu araoleku ajal yhtegi postitust olnud, seega ma ei saa ka frpg-vastuseid kirjutada. Ning Alexa...noh.
Ma olen aru saanud, et veel yks pohjus, miks mul on Alexat raske mangida, voib olla selles, et mul ei ole lihtsalt lahedasi tuttavaid kes temaga samas vanusegrupis on - seetahendab late twenties to mid thirties. Ainsad, kes mulle meenuvad - peale igasuguste opetajate - on mu nobu Kairi ja mu ode. The first one is a nervous wreck, the second one would've clawed SoT's eyes out the moment he were to grab her by the jaw. Mitte et see liigutus mulle pahameelt tekitaks, kellegi louast haaramine et neid endale silma vaatama sundida on igati SoTi iseloomuga kooskolas, lihtsalt ma ei saa yle ega ymber sellest lobustavast asjaolust, et see on nii...Twilight. Ma otsin koju joudes moned Reasoning With Vampiresi submissionid yles ja vordlen neid mangu tekstiga.
Ode pole oma tausta, ega ameti poolest Alexa moodi, seega teda ei saa vaimseks eeskujuks voi kaitumismudeliks votta. Tema on naine, kes 27-aastasena ennast endiselt miniseelikutesse ajab ja kiisudega klambreid kannab. She's got this priceless mental youth that is in no way in relation with her physical age and that I can only dream of having.
See jatab ainult Kairi kaitumismudeliks - abielus, kahe lapse ema, hilised kolmekymnendad, yhe Parnu hansapanga kontori juhataja. Tal on suhteliselt stressirikas ja n88ri m88da k2imist noudev tookoht ja vaimne vanus pigem keskeale lahenev. Oma elukogemuste ning positsiooni poolest voiks teda vaga edukalt rollimangimisel kaitumismudelina kasutada. Kuid ma ei tunne teda peaaegu yldse. Naen teda vaid siis, kui ta kutsule jarele tuleb.
Minu mote on selles, et ma ei arva, et inimesel oleks voimatu mangida usutavalt karakterit, kelle vanus tema omast erineb. Aga ma arvan, et selleks, et antud tegelasse sisse elada peab ta omama kogemusi samas vanusegrupis olevate inimestega. Teadmaks, kuidas nad motlevad, mis on nende puhul normaalne, mis on syytu quirk, mis on ebatavaline. See on eriti kasulik laste rollimangimisel, sest tegelikult on laps palju arukam, kui telekast voi raamatutest valja paistab. Lihtsalt see arukus tuleb labi syytuse-filtri, mida on vaga raske usutavalt kujutada kui sa monda alaealist isiklikult ning lahedalt ei tunne. Ma usun, et midagi taolist peab tegevuses olema ka kui inimene pyyab usutavalt kujutada - st. rollimangida voi loosse kirjutada - tegelasi, kes on temast markimisvaarselt vanemad. Nagu ma ytlesin - see pole voimatu, lihtsalt nouab vordlusmaterjale. Ning minul neid pole. Ma olen tydinenud 15-21 vanuseryhma tegelastest, aga ma ei oma emotsionaalset kypsust ega suuda seda ka valja mangida, sest vaatame toele nakku - teismelise kombel mossitavat ja lihtsalt EMOTSIONAALSET tegelast on keskmises rpg's lobusam mangida.
Valja arvatud Engeli puhul. Engel on erand. Miks, seda ma ei tea. Issand ma igatsen Engelit tema stoilisusest kuni UCCELLOdeni valja...
Kui sul pole vordlusmaterjale ja kui sa mangid oma tegelast kuidas juhtub, pannes koik tema ebasobivad reageeringud '''aga iga inimene on erinev'' vabanduse alla muutub vanus ainult numbriks character sheetil. Kuid see pole hea. Emotsionaalselt kypsed lapsed voi vaimselt lapsikud taiskasvanud on olemas, aga nad pole enamuses. Yhiskond ei vota seda normina ja mangijagi ei tohiks seda teha.

Ma loodan, et homme tuleb kena ilm. See on mu viimane paev Glasgows, mille ode ja ema kavatsevad taita viimase hetke shoplemisega. I just want to have a walk in the sun, find that bar again and get myself another hot chocolate

Back to neo-victorian

2012-01-04T09:12:00.000-08:00

Suvel toimub Walesis steampunk convention. Just thought you would like to know incase you were planning on staying at the general area. Tuhat piletit. Kaks paeva. 45 naela pilet. Abney Parki kontsert hinna sees.

Sellest raakides mul tuleks vist oe kaest Jonathani valimuse kohta kysida. Ma arvasin, et nagin teda paari paeva eest. Ta on...Glasgow steampunk society (st. kymnekonna aurupungi-gooti-lolita friigi) mitteametlik juht, kes kaib Glasgow gooti-cyberpunk-society mitteametliku juhiga. Ma nagin linnas hilistes kolmekymnendates meest, klanitud valimuse ja pruunikate roivastega. Voibolla ka lipsu ning mantliga. Moodumas kasikaes ronkmustade roivastega naisega. Jonathan on minujaoks vaga huvitav isiksus, kellega kohtumist ma olin oodanud ja just sellisena ma teda ette kujutasin. Pisut luitunud, vanaaegsetes roivastes, palju pruuni ning nahka, aga kuidagi...puhas ja enesekindel, nagu isik kes on valja kasvanud moe nimel aarmustesse minemise faasist. Ma usun, et tunneksin ta pildi jargi ara.

Tanane paev oli sama vana jama - istusin kohvikus, kuni lapsevanem ning ode shoppasid. Mu aktsent on nahtavasti tugevam, kui ma arvasin, kuna ma pidin paar korda ennast kordama, enne, kui aru saadi et ma teed soovin. Kaisin naelakas, ajasin sealse myyjaga juttu kuni ta pahaseks sai, sest ma kogemata shotimaad inglismaaks kutsusin. Kaisin ema ja oega mooda poode, kuid ei leidnud midagi vaga tarka. Isa soovis dynamoga raadiot, aga ma pole isegi kindel, kuidas sellist asja inglise keeles kutsutakse ja koik, kelle kaest ma kysinud olen, on mind patareiraadiote juurde suunanud.
Koik lihased varvastest kuni ristluudeni valutavad. XD

Ohtu poole suundume kinno Sherlock Holmesi vaatama. Senikaua pyyan elus pysida. Ema ja ode on pisut tylis ja ei raagi yksteisega, voi kui raagivad, siis kuidagi kylmal no-kuidas-sa-aru-ei-saa toonil. Harilikult mind sellised asjad ei huvita, aga harilikult ei pea ma neid kuulama ka.

The Capital

2012-01-04T02:45:00.000-08:00

Eilne paev Edinburgis oli tapselt nagu yleeilne paev Glasgows aga piiritletud pooleteist tunniste bussisoitudega. Pluss muuseum.

Ma arkasin hommikul vastu aknaid lendavate katusekivide kolina peale. Tuul oli kuni 105 kilomeetrit tunnis. Majesteetlikud Starbucksi kilekotid lendlesid yle korstnateragastiku. Lambipostid varisesid. Ning yle koige kais vali liikuva ohu kolin. Mina pole midagi sellist nainud nendest paari aasta tagustest Jaanuaritormidest saadik, kuid ode teavitas valmilt, et neil oli selline ilm olnud vahelduva eduga jouludest alates.
Torm oli ukse korvalt tuhatoosi tyhjaks pyhkinud.

Tee bussijaama moodus mainimatagi vaevaliselt. Siis ilmnes, et koik bussid kuni kella yheteistkymneni on cancelitud halva ilma tottu ja me tiksusime kohalikus naelakas ning raamatupoes, kust ma endale lopuks valge markmiku sain. Asjaolu, et selle peal mingisugune glitter-angel oli ei oma tahtsust.

Vahemalt lasti meid eelisjarjekorras bussi kui see lopuks pooleteist tunni parast jarjekordse hilinemisega saabus. Ma sattusin istuma noormehe korvale, kes nagi valja tapselt nagu David Tenant. Veetsin kogu tee moeldes, kas mul oleks imelik tema sugulussidemete kohta parida.

Edinburg...noh, me kaisime yhes vaga heas perekohvikus, millest ma varsti ka pildid yles laen. Koos juhistega. See oli selline paik, kuhu turistid mitu korda tagasi tulevad.

Ema ja ode laksid shoppamna.
Mina muuseumisse. Nad on seda restaureerinud. Paik, mis minu viimase kylastuse ajal meenutas Tartu Zooloogia- ja Minearoloogia muuseumit nagu nyyd valja nagu The Night In The Museum 2. See oli vaga lastesobralik, eskalaatorite ning uute topistega. Peale tunni ajalist pildistamist ning ringi hulkumist leidsin ma lopuks ka midagi tuttavat - mu kalli, luitunud kukkurhundi. Nad olid tema topise uuesti ara taidnud, aga ma tuntsin ta naha jargi ara. Nyyd nagi ta juba koera moodi valja, selle halli tuhkru asemel, kes mind eelmine kord vaateakna tagant vaadanud oli. See oli hea topis. Uute silmadega, mis etteheitvalt labi klaasi sind jalgisid. Sinna ma jaingi, proovides teda joonistada, selle olendi ilu paberile pyyda. That scetch didn't do him justice.
Teine eksponaat, keda ma maletasin - moa topis, oli endiselt restaureerimisel. Ma peaaegu kardan, mida nad sellega peale hakkavad.

Tagasi Glasgowsse minek laks labi vihma ja pimeduse
Torm oli ukse korvalt tuhatoosi kaasa viinud. Rauast tuhatoosi. Ilmselt avastas, et tal pole kuhugile konisid paigutada.

Mu lihaste lihased valutavad, kuid suurem jooksmine on nyyseks moodas.

The light at th end of the tunnel is not a subway

2012-01-03T12:42:00.000-08:00

Igal hommikul olen ma esimesena yleval, igal ohtul esimesena voodis. Siin pole telekat, iPodi aku omab ainult puudulikul maaral voolu ja laptop on oe kaes.

Seega ma motlen. Igal hommikul, kui kogu ylejaanud linn magab, laman mina kinnisilmi liiga pehmel vedruvoodil ja motlen.

Now I have seen the light. It all makes sense to me. Except for those pesky plot-related things but I expect I'll get an exposition on them soon enough so best not to worry my little head. Now I know why Matthew wanted to show Alexa The Game. I know why that computer-lab-chick was so angry at him. I even know why Son of Thanatos bears Alexa's company even though he's obviously so much better without her and I'm surprised I hadn't seen it before because it's so simple, so logical. Now all I have left is to figure out what Alexa is and why the hell she was abducted in the first place because I doubt Matt was just feeling lonely.

Yes, I spend my sleepless nights thinking about roleplays. I ran out of possible Astral Purgatory scenarios two months ago and any fresh material is a welcome change.

Another day survived

2012-01-02T11:23:00.000-08:00

Detailse paevakirjelduse asemel esitlen teile rea ylevaatlike piktogramme shoplemispaevast Glasgows.

Expectations:
....___
..|.....|
_|O=O|_
...^_^

Reality:

Morning: ~.~
Shopping: ~__~
After visiting Damien&Lilith and Osiris and realizing that literally nothing fit and the goggles are crap: T_T
...and being talked out of buying a top hat: ToT
..................................___
After visiting Townhall: d^_^b
.................___
Right now: d^o^b

DISREGARD STEAMPUNK - AQCUIRE FLUFFY EARMUFFS!

Kui keegi teist peaks juhtuma Glasgowsse sattuma, siis kylastage Yate's baari. See on...suht kortside kett yle UK ning Glasgow oma on yhte vanasse majasse ehitatud. Vaga stiilne, vaga meeldiv paik. Head hinnad, maitsev toit, suht kiire teenindus. Ja ma pole elusees nii head kakaod joonud, it tasted like a liquid orgasm topped with milk foam and bits of dark chocolate.

Iga lihas mu kehas valutab. Homseks Edinburgi muuseumisse. Yksinda. See tundub mulle ponevam kui loomaaed ja ma saan sketche teha ilma et rekvisiidid ootamatult asendeid vahetaksid.

The mystry of Nice&Sleazy

2012-01-02T03:59:00.000-08:00

Kas tahate teada, milline Glasgow ooelu on parast uut aastat?
Puudulik. XD

Nahtavasti on tegu yhega kahest paevast aastas, mil kompaniid peavad toolistele topeltpalka maksma ja kuna enamik rahvast on niikuinii kodus uusaastapohmelli ravimas ei vaevu klubid-baarid oma uksi avama.

Meie seda muidugi ei teadnud, seega kell yheksa ohtul ajasin oma parimad roivad selga ning suundusime oega taksos kesklinna. Valjas oli pime ja tyhi, kui yksikud sihita noorukid ja paadialused valja arvata. Ring linnaosa peale paljastas, et iga viimane kui ooklubi on kinni, kaasaarvatud Bedlam ning Cathouse avatakse alles kella kymnest, mitte et seal ilmselt eriti rahvast oleks. Lopuks peatusime pogusalt Nice&Sleazys, mis on vaike tudengiurgas ja tibipesa. Me ei raakinud seal eriti kellegagi, lihtsalt arutasime kundesid nende seljataga. Tegu on...mnjah. Muusika oli kohutav, sisustus tekitas oma paberkettide ja postritega kooli tantsupeo mulje. Ainsateks kundedeks olid segaduses naoga noorukid, kes valimuse jargi otsustades olid, nagu meiegi, tulnud esimese jaanuari puhul linnapeale ning senikaua kinniste uste vahelt jooksnud kuni iga urgas meeldiv valja hakkas nagema, peaasi et vihma kaest ara saaks. Moned gootid, suurtes kogustes tudengeid ja hipstereid. Ning karvaseid. Mitte longuseid, vaid toesti selliseid Rob Zomboe habeme ja villaste sarkidega. Keldris tantsis yksainuke tydruk oma kolmele sobrale. Hoolimata asjaolust, et Nice&Sleazy vaidetavasti pooltyhi ja vaga vaikne oli tuntsin ma parast esimest paari minutit, et korvad huugavad ja pole ohku mida hingata.
Worst. Girls. Night. Out. Ever.
Mu kysimused ooelu kohta ei saanud endiselt vastatud. Oppisin sellest vaid kahte asja - ara vaata inimestele silma ja ara jata oma jooki valveta.
Asi on selles, et ma tahan teada, miks inimestele ooklubid ja baarid meeldivad. Pole motet seda mulle seletada proovida, ma tean koiki pohjendusi, aga ma pean seda nagema, kogema, et seda oma peas kategoriseerida, moista, seletada, ning vajadusel rollimangus valja mangida. Arvasin eilseni, et oskan paris hasti naha maailma teiste silme labi, aga nahtavasti eksisin.
Vaatasime koju joudes Sherlock Holmesi, jain peale esimest poolt tundi magama.

No time for roleplay, sorry Aze, maybe next week.

12 tundi hiljem

2012-01-01T04:22:00.000-08:00

Sain lopuks magada. Mul on endiselt raskusi selle arvuti klaviatuuriga kirjutamisel, aga probleemid tulenevad pigem tapitahtede puudumisest, kui klahvide asetusest.

Ma arkasin eile hommikul kell viis hommikul ja ei suutnud enam magama jaada. Vedas, et olin reede ohtul kell kaksteist voodisse heitnud, muidu oleksin ma veel rohkem zombi olnud kui me ennast bussiga Riia poole asutasime,.

Nagu eile ytlesin suri mu iPod enne Riiga joudmist ara. Kahtlustan, et selle akul on midagi viga voi et ma unustasin selle mingi hetk valja lylitada.

Lati oli...noh, pettumust valmistav. Riia ka, aga vahemal maaral, sest seal oli kohati nii imeline arhitektuur ja need suured kirikud kuhu ma kyll sisse ei joudnud minna. Aga yldiselt tundub kogu see riik olevat hall, tossav ja katkine. Ma nagin riigipiiri lahedal terveid mahajaatud kylasid, mis hoolimata koidist urban exploringu voimalustest tekitasid melanhoolse ohustiku. Muidugi, eks kogu Baltimaa ole detsembrikuus ja ilma lumeta hale vaatepilt, aga miski ytles mulle, et Lati naeks ka Mai kuus valja nagu vene aegne vaikekyla. (olg tanatud bloggeri Draftide eest, muidu oleksin pidanud siinkohas otsast peale kirjutama hakkama)

Siinkohal peaksin mainima, et mul on hea meel, et ema minuga kaasa tuli. Tema vene keele ja minu inglise keele oskustega ei jaa me hatta ei Suurbrittannias ega endistes NSVL riikides. Yldjoontes jaan ma koigist puudustest hoolimata Riiat soojade malestustega meenutama. Me ei teinud seal palju. Kaisime poes (vaga vaikese valikuga aga rahvast tais pakitud Maximas), jalutasime bussijaama ymbruses ja, noh. Ma viskasin joe aares askeldavatele tuvidele mandli ja nad tulid mulle parvega kallale. See oli nagu stseen monest oudusfilmist.
Lennujaam iseenesest oli rahulik - sealsed poolteist tundi ootamist moodusid mandlite ja kuuma kakao seltsis. Katsed ooteruumis magada ebaonnestusid siiski ja kui jututeemad otsa said proovisin ma Tailchasers Songi lugeda. See on...raamat, mille ode mulle saatis. Ma heitsin selle proloogile yhe pilgu ja otsustasin seda enam mitte kunagi lugeda, kuid olles proloogist labi saanud leidsin, et...noh, see on ypris meeldiv teos. Esimese peatyki lopuks olin joudnud otsusele, et see on midagi The Warriorsi ja Felidae vahepealset, kassiyhiskonna ning haihtumismysteeriumitega. Pole ime, et see oele muljet avaldas, tema jaoks maailm algab ja loppeb kassidega.

Mu arvamus RyanAirist langes eile madalamast madalamale. Ma ei pahanda asjaolu yle, et meid nagu kalad purgis nende vaikeste istmete peale kokku suruti. Pisut ebameeldivusi valmistas asjaolu, et kasipagasi jaoks ei jatkunud ruumi ning me pidime oma kotid lopuks eesoleva rea tooli alla lykkama. Yks tommu naoga poiss, kes reisis oma vanema oega, hakkas poole reisi peal karjuma. Lihtsalt...karjuma,. Mitte, et tal valus oleks olnud, aga ta jonnis millesgi, mis kola jargi leedu keel oli, tagus oma ode, hoikas, kiunus ning sisuliselt hyppas tooli peal yles-alla. Vahelduva eduga liitusid temaga ka teised lennul olevad lapsed, virisedes voi kisades, kuid kellegi kopsumaht ei yletanud vaikest tommut poissi. Nende vanemad ei teinud midagi. Ainus, mida stuardessid tegid oli uks enda ja reisijate vahel kovasti kinni panna. Ma veetsin kolm tundi lihtsalt otse ette pornitsedes, paludes et keegi neil suu kinni paneks.
Lennukist valjudes arvasin, et saan lopuks rahu ja vaikust kuni rong lennujaamast Glasgow Centralisse soidab, aga meie vastas olnud rinnalaps hakkas nutma ega vaikinud enne kui nad Ipswitchis(?) maha laksid.
Glasgow - sama tuhm ja tusane, kui Riia, aga seda STIILSELT. Ode tuli meile rongijaama vastu ja me suundusime taksoga tema poole. Ma pole kunagi kuulnud teda inglise keeles raakimas, mitte pariselt. Yksikuid sonu, seda kyll. Seega mind yllatas, kui ta taksojuhi kysimuse peale koige ehtsamas glaswegiani-inglise keeles vastas, et ,,No, I jus' caem tu pick up me faemilie." Glasgow aktsent paneb inimesed kolama nagu oleksid nad alati yllatunud. Seda on lobustav kuulata.

Mu ode elab kolme toalises korteris neljandal korrusel. Koridori porand on viltu, mis tekitab kondides kergelt merehaiguse tunde, nagu poleks valesti mitte jalgealune vaid minu pea, aga sisustus on ilus, voodi on pehme ning meil on koigil eraldi toad olemas. Ma olin eile ohtul siia joudes vaga vasinud, tusane ning reisist vasinud jonglaste jonnikarjed kajasid endiselt mu korvades, seega eilne sissekanne jai vaga lyhikeseks. Ytleme lihtsalt, et ma tulin tema juurde, panin iPodi laadima, kaisin pesemas, vahetasin riideid, join paar tassi teed ning jain magama, meie kella jargi kella kaheteistkymne paiku. See on esimene kord viimase kaheksa aasta jooksul, mil ma uusaastatahistustest osa pole votnud.
Tana tunnen end lopuks jalle inimesena.
Me oleme praegu koik omavahel pisut kohmetutes suhetes, nagu sugulased ikka kui nad yksteisele kylla tulevad. Ode tundub meist kohati vasinud olevat ja ma ei syydista teda - tyytu olemine on meie perekonnatunnus.

Steampunklaste kokkusaamist ei tule, aga ode teab geek shopide ja gootipoodide asukohti. Esimesel jaanuaril on aga koik kinni, seega tanane paev on lihtsalt kohanemiseks. Ta vottis praegu ema kaasa ja laks temaga ringi jalutama. Olen yksi kodus, lukus uste taha. Kirjeldus sellest, kuidas murdvargad kae labi postipilu panevad ja ukseluku eest votmed varastavad on kyllalt et ma paneksin votmed kaussi esikukapi peal. Kujutluspilt kaest, mis votmed labi postipilu esikukapi pealt varastada suudaks on aga kyllalt et mind jargmised nadal aega oosel yleval hoida. XD

Ma valmistusin igavaks paevaks vottes rollimangu nmarkmefailid ja jarje iPodi peal kaasa. Azet pole, seega mangu ei saa kysida, aga see pole probleenm sest mul puudub niikuinii selleks vajalik tuju. Mul pole igav. Mul pole ootusarevust. Koik on koige paremas korras.

Cathouse on pyhapaeval tasuta, seetahendab klubiohtut. Ehk saan voimaluse oma inglise keelt praktiseerida.

Mind yllatab see rahulikkus, millega ma kogu reisi votnud olen. Muidugi ma olin vasinud ja ma olin vihane, kuid ootasin et olen reisi ajal voi lennujaamas hirmust kange, nagu eelmine kord kui ma ei julgenud lennukis peadki poorata. Selleasemel olen nii sellel kui eelmisel ool saanud peaaegu korralikult magada ja ainsad arevusehetked tabasid mind Riia Maximas ning lennukisse sisenemisel tiivamootorisse vaadates.

Olen hakanud siia sisse elama - joon piimaga teed ning kergitan inimesi kohates kybarat nagu moni memetic gentleman. Ilmselt kujutan ennast Lee Tinkereriks ymber, aga samas - keegi ei tunne mind siin! Seega mis vahet on sellel, et ma neile ektsentrilise mulje jatan oma haledate katsetega Viktooria ajastu inglsie keelt raakida. Elu on rollimnang ja Glasgow on parim plot mis mul Tartust saadik ette on sattunud.

Mystery if the uncharged iPod

2011-12-31T12:54:00.000-08:00

Nii, see postitus sisakldab palju grammatikavigu nmida ma ilmslt ara eui paranda Kavatsen siin kirjutada seni kuni ma klaviatuuriga ara harjun. netbookid on vaikesed ja inglise tahestik ei mnuuda asja ka aremaks.

Igaljuhul ipod suri ara veel enne Riiga joudnist.
Teadm netsa see, mul on uni, ma lahen vist nagana ha hatkan homme, na olen liiga vasinud

Igaljuhul oln elus ja unine

niipalju siis pikast kirjuytanist

Ettevalmistus

2011-12-30T20:36:00.000-08:00

Poole tunni pärast bussijaama. Ma olen kuidagimoodi suutnud täita kaks kotti absoluutselt mitte millegiga mis kaalub kakskümmend kilo.

Lennuk väljub alles õhtul. Senikaua tuleb Riias ringi hängida. Mina ei oska nende keelt, nemad ei oska minu keelt, mul on pagas kaasas ning ei mina ega ema tunne Riiat.

Abläh.

Mis ma ikka virisen.
iPodi sain tööle. Suutsin pärast pikka askeldamist sellele isegi Prince Caspiani filmi peale võtta, et oleks mida lennukis vaadata. Ma arvasin, et olen sellises olukorras närvivare, aga veidral kombel tunnen end ainult unisena. Ma lõpetasin Azega keskööl mängimise ja ärkasin juba kell viis hommikul, suutmata uuesti uinuda.

Kuidas saab pakk leiba ja kaks paari vahetusriideid ikkagi nii palju kaaluda, arumaeisaa.

Külastus pealinna

2011-12-29T09:33:00.001-08:00

...ja hunnik põhjenduseta bitchimist. XD

Ma võtan ühe oma vanadest võistlustest saadud Eeneti iPodi kasutusele. Teate küll, selle, mida ma ei suutnud maha müüa ja mille hind praeguseks mingi paar dollarit on. Asi on selles, et ma ei elaks muidu lennusõitu üle.

Aga igastahes viibisin ma üleeile Tallinnas. Loodan, et üksgi pealinlane seda isiklikult ei võta, aga ma pole elusees räpakamat ja masendavamat linna näinud.
Sellest külaskäigust ei olegi palju rääkida. Ma pidin tükk aega Põhja Prefektuuri kodakondsusametis istuma ning inimesed jätsid endast kuidagi väga...eemaloleva...mulje. Tallinna kodakondsusamet oli inimesi täispakitud, hall ja meenutas lennujaama. Ikka võta number ja oota oma lennu saabumist, samas kui igalpool ümber inimesed ja tellerid üksteisega mölisesid ja lapsed nutsid. Pärnu oma oli olnud...noh, suuremates ruumides, alustuseks. Parema sisekujundusega. Sõbralikum. Kuigi see võib kõik minu peas olla.
Igaljuhul olen ma lõpuks oma paberid korda saanud. Nüüd tuleb vaid õe wishlist ära osta ja õppida iPodi kasutama.

Nüüd hakkab närvilisus alles kohale jõudma. Asi on selles, et kui isegi Tallinn oli minu jaoks liiga tuim ja võõrastav, mis siis veel Šotimaa suurimast linnast arvata? Uusaastaks lubatakse halba ilma ja mu agorafoobia poeb värisedes nurka peitu ainuüksi mõttest tundide ja tundide kaupa lennujaamas ootamisest. See saab olema nagu passi saamine, otsast peale, aga veel hullem ja veel tüütum. Rahvast rääkimata.
Õde elab korterelamus. Ma ei tea selle paiga elukorraldusest midagi, peale selle, et tema ülakorruse naabrid on kolmanda maailma asylum seekerid kellele vähemalt paar korda nädalas politsei kutsutakse sest nad häirivad rahu ja - vähemalt kolmel korral, on üksteist poolsurnuks peksnud.
Harilikult olen ma sellistes olukordades kõrvaltvaataja ja kui mul julgust oleks läheksin ise nende tüüpide juurde ja küsiksin nende arvamust selles asjas, sest issamumeie, inimesed ei tao teineteist kõigest lõbu pärast, eks ole ju? Ning selle teabe alusel otsustaksin, mida arvata.
...muidugi ma ei taha nuga kõhus kusagil kõrvaltänavas lõpetada, seega oleks see üks kord ilmselt parem suu kinni hoida ja oma jalga mitte uksest välja tõsta.
Esimesel ja teisel jaanuaril jään ilmselt koju ja vaatan Monty Pythonit või midagi. Õde lubas oma netbooki minu käsutusse anda ja ma saan oma grammatiliselt ebakindlal viisil blogi täiendada.

Kolm tundi kodakondsus- ja immigratsiooniametis ootamist

2011-12-27T15:29:00.000-08:00

Antidepressantide mõju on minujaoks ametlikult lõppenud. Tujukõikumised on tagasi ja mu enesetunne on kohutav. =/ Ning ei, see pole isegi päriseluga seotud. Pikk lugu, palju linke. Aga ma olen jälle pool päeva tundnud, ilma igasuguse põhjenduseta, nagu oleksin mõne lause kaugusel nutma puhkemisest. Ma olen sellest teadlik, aga ei suuda seda kontrollida. Ning esimene inimene, kes ütleb, et ma peaksin ,,lihtsalt proovima positiivselt mõelda'' saab minu käest virtuaalse ahjuroobiga.

Mis passi puutub, siis me kulutasime väikese varanduse kiirpassi saamiseks ja ma sõidan homme Tallinnasse sellele järele. Ma tunnen ennast süüdlaslikult, kuna minu reisile kaasa võtmiseks tehakse praegu suuri lisakulutusi. Ma ju nägin oma passi kui ma suve alguses rongiga Screameri juures käisin. Oleksin pidanud juba siis märkama, ei, märkima, et see mõne nädala pärast aegub ja kogu seda praegust jama ei oleks olemas.

Vähemalt tundub hetkelise seisuga, et ma saan siiski minna, kuigi isiklikeks kulutusteks ei pruugi raha jätkuda. Mul poleks Eestisse vastu midagi, aga ma ei taha nädalat aega isaga üksi kodus veeta.

Parandus

2011-12-24T15:17:00.000-08:00

Eirake mu eelmist postitust. Leidsin passi üles. See on Juunist saadik kehtetu. Piletid on aga juba nädalate eest ära ostetud. Häid jõule tõepoolest. #sarkasm

Ma näen tulevikus ruudulisi kilte ja lenduriprille

2011-12-24T10:25:00.000-08:00

Nii, alustagem kohustusliku Minecrafti-kokkuvõttega, sest - nagu ma siin blogis varem olen öelnud, kirjutan ma siia omaenda soovist, mitte selleks et lugejatel lõbus oleks.

* Ehitasin vesilifti väinast Hõljuvate Aedadeni. Sealtkaudu üles-alla käimine on mugavam kui keset ööd oma mullahüti katusele hiilimine palvetades et redeli juures creepereid ei ole. Tegutsen hetkel vesilifti ümber bathhouse'i rajamisega - eks kohalikud rikkad peavad ju ennast puhtana hoidma ja vaevalt nad ennast kaevu juures pesta tahavad nagu talurahvas seda teeb. See tuleb vee peale. Eesruumis asub vesilift, tagaruumis bassein, kala-akvaariumid (koi fish mod) ja muud toredad asjad. Hoone saab olema ümbritsetud puudest ning vesisaartest - osaliselt selleks, et paigale rohelust lisada ja osaliselt selleks, et potentsiaalsed kalurid oma paatidest läbi akna basseiniruumidesse piiluda ei saaks. Ning osaliselt kuna ma olen masohist ja vee peale ehitamine on tüütu. Samuti kavatsen ma ehitada sinna alla veealuse leiliruumi, klaasi- ning rauaplokkidest ümbritsetud laavakuuliga ja puha, mis kütaks nii üleval olevat basseinivett kui leiliruumi ennast. Selleks tuleb mul maja alla ujuda, kogu maja-alune liivaga täita ja seejärel tühjaks kaevata. Et üks 15x15x10 veest tühi ruum saada.

Azelena küsis pilti minu tekstuuripaki kuust ja päikesest. Ma tegin mõned screenshotid, aga need ei näe pildi pealt kuigi head välja. :) Ma luban tho, et kui ma olen oma checklistiga lõpetan ja linnaga rahule jään kavatsen ma sellest video teha.

Checklist: Vannimaja, veepealsed mõisad, eelmises postituses mainitud asjad, Twilight Gardens, tuletornivahi hütt.
Kui ma saaksin väga suure isu Minecrafti mängida võiksin ma selle kõik vähem kui kolme päevaga ära lõpetada.

Muud asjad:

Noh, täna on jõululaupäev...seega HÄID JÕULE KÕIGILE!

Minule ei ole pühademeeleolu eriti kohale jõudnud. Anti 50 eurot. Anti šokolaadi. Tegin emale jõulukaardi.

Ma teadsin seda juba tükk aega, aga tõesti mõistsin alles tänavu, et kui ma tahan jätkata jõulude pühitsemist tuleb mul hakata ka ise vastukingitusi tegema. Jõulukingid...noh. Need ei tule jõuluvanalt. Need tulevad päris inimestelt. Lähedastelt, kes sinust hoolivad. Ning kui sa suureks kasvad tehakse sulle vähem ja vähem kingitusi, sest sa pole enam laps ja sulle ei osata midagi anda. Ning kui sa ei taha, et sind ära unustataks, kui sa tahad jõule tähistada ka ilma päkapikkude ning punaste habemiketa pead sa hakkama teistele jõulurõõmu jagama. Ma tunnen ennast isekalt, et ma seda varem pole mõistnud. Lapsena arvasin ma ikka, et jõulukingid tulevad Põhjanabalt. Ma joonistasin muidugi oma perele ja sõpradele kaarte, aga ma ei kinkinud neile midagi, sest see oli ju jõuluvana ülesanne.
See aasta otsustasin ma oma emale soolalambi anda. Pakkida see värvilisse paberisse, lehvi, kaardi, kogu kupatusega. Siis anda see oma tädi kätte kes selle nõbutütre kuuse alla paneks, sest ema käib igal aastal mu nõbu juures jõule pidamas. Neil on väikesed lapsed. Neil on jõuluvana. Ning kuusepuu. Kõik, mida ma väiksena ,,christmas spiritiks'' nimetasin.
Kaubamajakas on soolalambid müügil. Kaheksast kolmekümne euroni. Nii pöördusin ma oma isa poole, palvega raha laenata. See pidi emale üllatus tulema. Ma tahtsin tema nägu näha. Mida isa tegi? Pehmelt öeldes leidis ta, et see on mõttetu raharaiskamine ja et ma olen - tsiteerides - loll.
Nii et ma pöördusin õe poole, kes oli kahe käega mu mõtte poolt ja lubas Taaviga vajaliku summa Eestisse saata.
Noh, ma ootasin kolmapäevani aga Taavi ei ilmunudki välja. Kuid raha olin ma niikuinii saanud. Ainult et kui ma olin just välja minemas et lamp ära osta rääkis isa, täiesti nagu muuseas, emale ära et tema kasutu tütar läheb linna peale laristama.
So no surprise. And no present, because she wants to see if there are any cheaper lamps in Glasgow.
Andke andeks, ma olen pahane. Minu meeldejäävaim katse pühadevaimu üles näidata ning isetu olla, omaenda taskurahast osta oma lapsevanemale kingitus mida ta ammu tahtnud on, keerati nässu mehe poolt kes on häbitult ja korduvalt teatanud et me oleme tema arust idioodid. Ma tean, et ta on pärast insulti pisut...logisev...aga ausalt, ma poleks pidanud tema poole pöördumagi.

Ohjessamumeie...tagavaraplaaniks on õega kinkida emale kinkekaart Glasgow kohalikku new age poodi. Las ta ostab oma poolvääriskive, soolalampe ja mida ta tahab ning isa oleks meist kahe ajatsooni kaugusel, liiga kaugel et toriseda.

Mis viib meid järgmise punkti juurde. Nimelt õe külastamine. Me lendame välja uusaastaõhtul ja naaseme seitsmendal Jaanuaril. Grimi telesaade peaks tol päeval eetris olema, aga tõenäoliselt jõuame me enne selle algust koju.
Praegune plaan näeb ette Cathouse'is käimist, eesmärgiga näha mida normaalsed inimesed oma pühapäevaõhtutega peale hakkavad, Glasgow steampunk society kokkutulekule minekut, loomaaeda, shoplemist ja - kui societyst vähegi kasu on, torukübara ja lenduriprillide muretsemist. Ratsamantel ning uued saapad oleksid ka väga toredad, ning cyberpunk rastad. Nagu ma aru sain käib steampunk society juht kohaliku gootiringkonna mitteametliku juhiga ja mõlemad võivad mulle öelda, kuskohast linnas vastavate subkultuuride kaupu odavalt saab. Ma pole kunagi varem shotlaste, ega inglastega pikemaid vestlusi maha pidanud ja tunnen ennast närvis. Järsku on ainus, mida ma suudan öelda ,,Excuse me but I don't understand your accent''? Mida ma neile ütlen, kui nad küsivad, miks mind steampunk huvitab? ,,Ah, ma tegin sõbrale põgusa aurupungi-rollimängu, mulle meeldib Subeta Atebus Revolution Masquerade event ja sellega kaasnevad rõivad ning Morrowindis dwemerite varemeid uurida.'' See kõlab pinnapealselt. Peaksin vist oma seletuses rohkem 19. sajandi ulmekatele keskenduma - ma olen ju ometi Verne'i, Doyle'i ja Wellsi teoseid lugenud. Ning kindlasti tuleb Abney Parki mainida. Nad peavad ju Abney Parki teadma. Kõik steampunklased teavad Abney Parki...eks ju? Huvitav kas mõnel neist on sidemeid kohaliku LARPi-kogukonnaga?
Teine asi, mis mind närviliseks muudab ongi asjaolu, et ma pean oma õega nädal aega koos elama. Mul on oma tuba, seda küll, ning internetiühendus, aga kõik, mida ma mäletan ajast, mil ta veel Eestis elas, on lõputud vaidlused meie kahe vahel ja kuidas ta kord mu käsivart nii kõvasti küünistas et see verd jooksis. Ma olin siis muidugi väike ja uskumatult tüütu, aga ikkagi. Meie vahelised suhted pole kunagi väga head olnud. Ma tean, et ta tunneb minust puudust, aga ilmselt väsime me üksteisest esimese kahe päevaga ära. Mis meil ühist on? Me ei jaga sama muusikamaitset - minujaoks on tema lemmiklaulud heal juhul väga, väga igavad, temajaoks on minu omad lihtsalt koledad. Me ei saa millestki vestelda, sest on vähe mis meid mõlemat huvitaks ja tihtipeale avastan ma temaga MSNis trükkides, et me oleme üksteisest viimased tund aega mööda rääkinud. Meie mõtlemises on mingi fundamentaalne erinevus. Tema on disainer, kriitik. Mu õde huvitab välimus. Ta hindab ning kritiseerib nii mõttes kui valjult kõiki ja kõike keda ta tunneb. Nende rõivastiili, nende soengut ja väljanägemist. Tema disainib, restaureerib ja õmbleb. I'm sorry, but I couldn't care less about how a top hat doesn't suit me or how that steampunker with a huge bosom was wearing a corset that made it look as if her tits were staring at you. Nor do I care about clothing patterns. Mulle ei meeldi, kui mu moemaitset või välimust kritiseeritakse ja mõnikord ütleb ta - endale täiesti teadmata - väga valusaid asju. Kui sellised asjad isegi MSNis mõju avaldavad, mida siis teha kui ma temaga lõpuks kohtun?
Samas olen ma tema pärast mures. Äri pole hästi läinud, Taavi jättis ta maha ja niipalju kui ma aru olen saanud kõigub tema dieet buliimia piiri peal. Kulla õde, anna andeks, aga sina pole paks, eriti minuga võrreldes.
Paksusest ja pikkusest rääkides peaksin endale korralikud platvormkingad ostma.

Eile tuli esimene lumi maha. See oli hommikuks ära sulanud, aga mõte püsib. Üheks ööks oli maa valge, nagu jõuluunenägu. Šotimaal oli samal ajal 15 kraadi sooja. Õde pakkus välja uue aasta puhuks parki piknikule minemist.

Raport

2011-12-13T15:25:00.000-08:00

Pärast veel paari nädalat survival mode'is on mu linn märgatavalt laienenud.

~Vahetasin default texture packi oma käe järgi edititud painterly texture packi vastu ja see näeb hea välja. Asendasin Päikese ja Kuu põrnitsevate silmadega - igal koidikul ja ehal on tunne, nagu oleksin tulevahetuse alla sattunud kui need kaks pilkumatut silma mind üle horisondi põrnitsevad...või üksteist. Nad tunduvad vihased. Samuti asendasin kivitelliste tekstuuri hallika hieroglüüfilise kiviga ja kasutan seda nüüd kaunistamiseks.
~Installisin hunniku mode - koi fish mod, Mo' Creatures ja mõneks ajaks ka lumemodi, sest versioon 1.8's ei ole naturaalset lund.

Rajasin rannikule kasutuskõlblikud hobusetallid. Ehitasin kõrbe vastaspoolele talumaja ühes sea-aia ja laialdaste melonipõldudega. Leidsin koopaid avastades hunniku dungeone mis on mind varustanud sadulate, kakaoubade ja sammalkiviga. Panin varem märgutorniks olnud mullasamba külge redeli ja ehitasin selle tippu järjest laienevad Hõljuvad Aiad, millest on saanud kuninglik palee, puude, hekkide ja purskkaevudega ning kasutuskõlbuliku linnupuuriga, kui vaid linnukesi leiaks. Hetkel laiendan Paleed teenijateruumide ning külalistetubadega - ehitan vesisilla millega saaks üles-alla käia ja asendan mullatorni kunstliku puuga.
Ehitasin kogu lahe-poolset rannikut hõlmava veepealse turuplatsi mille putkad on kenade puna-valgete katustega.
Maju on nüüdseks kolmekümne ringis.
Olen avastanud iga ruutmeetri linna ümber ning praeguse seisuga leidnud kaks mahajäätud kaevandust - ühe Ülemeremaadest rannikuäärse kuristiku põhjast (mida ma siiani avastan), teise metsade tagant ühe jõe põhjast (liivakiht tunneli laes vajus alla tekitades veealuse sissepääsu). Uurin neid vahelduva eduga kui saplinge ja muud tarka leian.
Olen rajanud üle kogu mandri mineva valgustatud teedevõrgustiku. Või noh, mitte üle kogu mandri - linnast Ülemeremaade mõlemasse otsa. Mul oli muidu komme eelpoolmainitud mahajäätud kaevandusse surnuks kukkuda kui ma Ülemeremaadesse suundusin. Samuti olen Ülemeremaadesse rajanud uue laialdase liivakivikaevanduse, suure seenemaja ja armsa onni.
Ehitasin templipüramiidi osaliselt ümber, kasutades kivitelliseid mitmekesisuse lisamiseks.
Leidsin hundi, ta hulkus Hõljuvate Aedade troonisaalis ringi. Olles vist kaks kuud mänginud on see mu esimene ja ainus hunt keda näinud olen. Kodustasin ta ära ja ta elab aedniku hütis.
Ehitasin tohutusuure kolmemastilise laeva. Nimetasin selle Andromeda Galeaks. Otsisin päev otsa mööda sügavaid koopaid et küllaldastes kogustes lapis lazulit koguda ja siis teise päeva mööda mandrit et küllalt lambaid ja sinist villa saada. Tegin villast purjed - tagumise peal on kroon, keskmise ja esimese peal madu.
Rajasin Aleksandria tuletorni alusel, noh, tuletorni, aga seda pole pildilt näha sest see jääb otse mu seljataha.
To do list: Rohkem maju vee peale. Ehita Tuletorni alus ümber. Täida raamatukogu kelder riiulitega. Rohkem puid kaktuste asemele. Laienda Paleed. Ehita bathhouse'id, ehita vesilift, ehita koeratrepp. Leia kõrvitsaseemneid. Bake cookies. Saada Aze metsa kui ta Minecrafti solvab. Ära räägi Azega Minecraftist. Valgusta palee alumine külg. Rohkem maotemaatikat. Custom paintingud. Battlecrafti modile custom skinid.

*phew*

In other news on mul rasked rollimängu võõrutusnähud. Leevendan neid Aze uue mängu mängimisega. See on...pisut sci-fi, aga muutus väga kiiresti...mütoloogia, alternatiivdimensioonide ja võlukunsti teemaliseks?
Mu uue tegelase nimi on Alexa Ross. Ta töötab USA Kaitseministeeriumi heaks. Naisterahvas, üle kolmekümne, lasteta ning lahutatud. Pisut latiino, üksikute, välja kasvanud lillakate salkudega juustes.

Ma ei tea, mida temast arvata, sest, noh. Ma ei tunne temaga sidet ja ma ei tunne, et temas oleks midagi unikaalset. Aga ma püüan temaga siiski tegeleda, näha, kuidas tema välja mängimine õnnestub. Ma lõpetasin üpris kiiresti katset temaga rolli mängida ja lihtsalt taarutan praegu niisama mööda lugu ringi. Ta pidi algselt olema Engeli expy, aga kuna sellel mängul on praeguse seisuga tugev puudus nii tulirelvadest kui ka kurjadest tulnukatest ei tule see kuigihästi välja. Ma tunnen siiski, et olen Aradiani-ajastust edasi arenenud - suudan nüüd vähemalt kohati iseenda eest seista. Mul on kõigest hoolimata pidev tunne, et Alexa on kõigest viril bitch ja ma ei saa sellest lahti.
Suur osa mängust on inglise keeles. Eriti otsekõne. See muudab kirjutamise mõlema osapoole jaoks kergemaks, aga rikub minujaoks kogemuse.Aga...ah, ma ei tea.
Ma igatsen Engelit...

Mõnikord ma tunnen, et mu mõistus läheb käest. Ehk on asi üleliigses Minecraftis või väheses suhtluses, aga selline emotsioon mind valdab. Eriti kui ma mõistan, et ma vajan oma vanu mänguseeriaid nagu narkar vajab kokaiini. Ma ei taha uusi mänguseeriaid, ma ei taha uusi tegelasi, ma tahan ainult teada, mis senistest tegelastest edasi saab. Neid läbi mängida. Pärast kogu seda aega tean ma endiselt, kes Engel on, kuidas ta käitub ja kuidas ta mängus edasi käituma jääb ja mul on halb mõelda, et ma ei pruugi saada võimalust seda välja mängida.
Ja siis on mul halb, sest ma tunnen ennast kui klammerduv fangirl. Kes on alaarenenud ega tunne enam huvi kultuuri ega omaenda tulevikugi vastu.

Kool on...uus kool on...see on...noh, ma ei taha selle peale mõelda, andke andeks.

Ma oleksin pidanud juba kolme nädala eest rollimängurite kokkutulekust rääkima, aga pole jõudnud. Püüan seda ka ühel hetkel teha.

Minecraft

2011-10-18T14:32:00.001-07:00

Paar nädalat survival mode'is ja see on tulemus:

Üks meeletult kõrge märgutorn, mille otsas kasvab puu. Selle alla kaevatud algeline punker mille alt käigud igale poole hargnevad. Hunnik koopaid mis on kivi saamiseks tühjaks kaevatud ja kokku lapitud.
Vallikraaviga ümbritsetud astmikpüramiid, eksootiline pühatempel, mille sees on labürint ja ruudulistest poolplaatidest laotud templiruum. Selle kohal hõljub klaasist alus ja tipp on punase lambavillaga kaunistatud, verekarva.
Vallikraav on kolm meetrit sügav, täpselt õige suurusega creeperite püüdmiseks ja lõppeb mõlemas otsas üle kaljuserva langeva kosega.
Tempel on ümbritsetud ruudulistest kividest väljakuga.
Kolme tiivaline raamatukogu mida ma endiselt riiulitega täidan.
Kolm-neli tänavat, oleneb kuidas loetleda. Umbes 14-16 kivist- ja liivakivist maja, pluss kuus tükki mis on vee peale ehitatud. Kaks sepikoda. Üks kõrts. Üks kanakuudiga karjamaa. Üks sadam paadikaide ja kivisillaga, mis ulatub kogu tee kõrbeservast metsamandrini. Ja nüüd tulevad ka põllud. Kogu see kupatus on praeguse seisuga kaitstud kõrbe poolt kahekordse kaktustest müüriga hoidmaks tagasi mobe ja creepereid, kes muidu öised tänavad üle ujutaksid.
Sellele lisaks on need kõik (v.a. veemajad ja saaremajad, aga nendeni ma veel jõuan) üksteisega ühendatud nii maa-aluste käikude kui ka katuseteede kaudu. Ma ei pea öösel, ega üldse millalgi, tänavatasemele astumagi, mis omakorda tähendab ei mingeid ootamatuid creeperi-plahvatusi!

Sellele lisaks on mul rida punkreid - osa paremini kindlustatud, osa mitte, laotatud ümbritsevate alade vahel ja laialdane liivakivikaevandus teisel pool kõrbe, kust ma ka männipuitu käin toomas. Hetkel jätkan ma oma valduste laiendamist teede näol, ehitan saared põlde täis (mitte, et mul nendega midagi peale oleks hakata, aga need näevad head välja), lisan veel mõned majad ranniku äärde ja kõrbe poole, turuplatsid madalmere kohale, ehitan tuletorni ja siis võib hakata tõsiselt kaevandama! Mul on vaja punakivi ja kulda booster trackide jaoks, et ma saaksin ühe hästi ilusa raudtee linna ümber ehitada.
Also, ma ootan kannatlikult, et mõni lehm mu karjamaale spawniks et ma ta kitsasse tarandikku kinni saaksin panna. Mul on piima tarvis ja metsikud lehmad jooksevad lihtsalt liiga palju ringi.

Räägin lähemalt nii Minecraftist kui oma elust tulevikus, head ööd!

Järelevastamine

2011-08-24T18:16:00.000-07:00

Math...At first I thought there was plenty of time, I felt that I knew everything. Then realization creeped up to me, knocked on my shoulder, announced that it's nighttime and I haven't studied...then the panic sets in. And the depression. And suddenly it all seems so pointless that I don't want to do it anymore and I eventually collapse on my bed and fall asleep. Then I wake up and feel bad about being such a loser, I show up anyway and I fail.
It's all my fault, so nevermind though.

News feed

2011-07-22T02:48:00.000-07:00

Mul on tunne, et ma lubasin kellelegi midagi kirjutada, aga ma ei mäleta enam...

Üldjoontes ma sain küll oma joonistustungi tagasi, aga ma tunnen ennast jälle halvasti, nagu tänavale visatud kalts. Arvasin, et sellised tunded lähevad suveks ära. Ehk oleks tõesti parem dokumendid välja võtta ja elusees enam majast mitte jalga välja tõsta...olen läbi käinud neli matemaatika abiõpetajat. Nad on kõik kas põhikoolis või liiga kallid, et neid pikemalt pidada ja ma ei ole kogu selle pendeldamise peale endiselt midagi selgeks saanud. Uusim õpetaja on Endel, kes õpetab mu ema töökohas gümnaasiumile füüsikat. Ma olen tema juures nädala algusest iga päev paar tundi käinud...küsimusi esitamas, ülesandeid lahendamas. Temal ja ta naisel on kena kodu ühes neist vene-aegsetest roosadest kortermajadest. See on hirmutavalt puhas ja hele majapidamine. Nad ei jaga midagi modernsest tehnoloogiast ja heietavad vanu häid nõuka-aegu taga. Härra ja proua Endel on küll sõbralikud, aga nendega on raske ühist keelt leida ja mul on alati raskused nende kodust ära tulemisega, kui proua Endel oma köögiremondist või hukkaläinud noorusest hakkab rääkima. Nad on avalikult ulme vastu - unustagem Raidmets ja tema vaiksed "loe parem midagi kasulikku" vihjed, see paarike ei paista oma riiulitel omavat midagi peale filosoofia ja loomalugude. Ma lubasin Stephen Hawkingut lugeda, kui nemad Sõrmuste Isanda ette võtavad...läksin härra Endeliga vaidlema seoses soorollidega...ja üldjoontes...nad on tore paar, kes elavad korralikult, hästi, õnnelikult ning ma tahaksin vanaks saades ka ise nendelaadne olla. Kuid nad on igavad. See-eest härra Endel oskab hästi matemaatikat seletada.
Ning eile õhtul õnnestus mul ka oma tädiga soorollide teemal vaidlusse astuda. Mis mul viga on, kurat? Pmst. proovis ta mulle seletada, et ma ei peaks ülakorrusel elavatele noormeestele tere ütlema, vaid nemad peaksid seda mulle tegema. Fair enough, except that they don't. Kui praeguse põlvkonna noormehi ei õpetata ,,daame'' teretama ega neile ust avama, miks peaksin mina neist vaikides nina püsti mööda minema, nad on ju ometi mu naabrid? Ma olen 17 ja ütlen tere kellele tahan. Me ei ela enam vene-ajal. Sellega ma saaksin leppida, aga ta üritas mulle vähemalt minuarust täie tõsidusega seletada, kuidas naise kohustus on naiselikult käituda - tibitseda, kleite kanda, abielluda ja lapsi tuua ja lasta mehel perekonnapea olla. Ta nägi tõsine välja, aga samas on ta ka isik, kes on 20 aastat lahutatud olnud, nii et ta võis kogu seda kõnet mingi veidra naljana ette kujutada. Aga ma ei tea... "Ausalt öeldes ma küll ei kannata kui mõni tüdruk traktoristiks läheb õppima," ei kõla soorollide teemalises vaidluses küll ei sarkasmi ega naljana.
Psühhiaater läks suvepuhkusele. Kedagi ei ole. Screamer on kadunud. Birgit on kadunud. Kui ma veel korra oma õe käest tema blogi või bikiinide kohta kuulen blokin ta ära. See pole tervislik eluviis, kui ainsad isikud, kellega ma igapäevaselt suhtlen, on mu ,,tibistunud'' sugulane, põiepidamatusega kangekaelne taksikutsikas ja vanapaar kes oleksid juba kümne aasta eest pidanud pensioniikka sisenema.

Ma tunnen ennast jälle tulevikule mõeldes halvasti. Laske mul ennast kasutusse internetisurinasse ning pildisügavikku unustada. Esimene isik, kes tööd või kooli mainib, saab minu täieõigusliku viha sihtmärgiks.

Teemaväline, aga...ma nägin ühte päris kena filmi. Õigemini multikat. Selle nimi oli The Secret of Kells ja see oli niisugune...iiri-prantsuse joonisfilm. Muusika oli väga hea. Animatsioon oli väga hea. Joonistusstiil oli proovitud teha väga...iiri-keldilikuks, kõrge stiliseeritustaseme, keerukate geomeetriliste mustrite ning spiraalimotiivide kasutamisega. Kunstilisest küljest oli seda lihtsalt ilus vaadata, kuigi lõpuosa tundus väga kiirustatud...

Sisuliselt on see Book of Kellsi tugevalt fiktsionaliseeritud alguslugu, mis leiab suurelt jaolt aset 9. sajandi Iiri mungakloostris, mida proovitakse paganate (viikingite?) kallaletungi ootustes kindlustada. Seal on üks noor poiss, kes ei olnud elusees jalga kindlus-kloostrist välja saanud. Mees, kes on vastutav The Book of Kellsi lõpetamise eest ja endale pärijat otsib, kuna ta silmanägemine on alt vedamas. Viimasest Duatha de Danannist metsavaim, kes poisiga sõbrustab. Kuri paganistlik jumalus. Ning torupillid.

Hansapäevad

2011-06-27T12:55:00.000-07:00

Ma igatsen teid, kallid suvitajad...
Viimased paar nädalat on olnud...igavad, kui aus olla. Ma saan endiselt aeg-ajalt depressioonihoogusid, mis mind maha murravad, aga olen nüüdseks juba suuteline ka ennast lõdvaks laskma, ehk isegi õnnelik olema. Ma ei taha teid sellega pikalt vaevata, mul oli lihtsalt kooli lõppedes vaimne kokkuvarisemine ja ma jätsin seetõttu ilmselt üpris tõreda või virila mulje. Ma ei läinud Juuniorile. Polnud jõudu. Ma ei taha siiani eriti LARPile minna, kuigi...

Hm, mu õde kutsus mind suveks šotimaale. Ma pole veel otsustanud, kas tema kutset vastu võtta. Oleneb ilmselt, kui palju raha mul isiklikuks kulutamiseks jääb. Ma tahan oma steampunk kostüümi valmis saada, võibolla häid pikkmantleid, saapaid ja üldse rõivaid osta ning vaadata, kas mul õnnestub kusagilt ,,Leviathan'' laenutada. Kui shoplemine välja arvata, siis kaks nädalat tema seltsis elamine ei kõla mulle entusiasmi tekitava mõttena.

Olen kaotanud isu joonistada. Ma tean, mida ma tahan joonistada. Mock DVD coverid rollimängudele. Engel. Haldora Thomasele hingerändamist õpetamas. Achaea fanart. Võtta molbert ning värvid ja sõita bussiga Sindisse võililledest ülekülvatud äärelinna maalima. Ei, võtta kogu oma raha ja sõita Viljandisse, lihtsalt niisama. Aga kui tuleb aeg panna pliiats vastu paberit või korjata kapi tagant värvid välja...kaob igasugune motivatsioon ja nii ma laman päevad läbi voodis, vaatan lage ja mõtlen, lihtsalt mõtlen.

See-eest olen vaikselt õppinud oma uut arvutit kasutama...Windows 7. See on...üllatavalt hea, kuigi teistsugune, ning on praeguseks mulle väga südamelähedaseks kasvanud. Arvutimängudest on mu uus kirg saamas, kuigi halva graafikakaardi pärast ei saa ma uuemaid tööle.

Olen läbi mänginud Silent Hill 1 ja 2'e, millest ma räägin lähemalt mõni teine kord. Kolmas osa ei läinud tööle. Proovisin Final Fantasy VII'd mängida, aga see käis mulle kohe algusest peale niivõrd närvidele, et ma ei suutnud. Mängisin Noxi, kuni mul save'i-jama tuli ja ma otsast pidin alustama. Alustasin Fable'iga, aga ka see...käib kergelt närvidele.

Ma käisin Screameril külas. Jäin sinna kaheks päevaks. Ta on väga hea võõrustaja, kuigi ma ise ei olnud ilmselt just mudelkülaline. Kuigi ma veetsin enamuse ajast Dragon Age'i mängides ja vajusin tema diivanile magama ja lasin jalga kui talle külaline saabus tahaksin siiski öelda, et mulle meeldis väga tema juures olla, tema maja on tore, tema koerad on toredad, kogu see kant on meeldiv, ma armastan rongisõitu ja ma ei saanud trepist alla kukkudes viga. Ainus, mida ma kergelt kahetsen, on see, et ma kauemaks ei jäänud. Ning Dragon Age II mängimine. Ma jäin sellest sõltuvusse, ma tahan seda lõpetada! Ma pole muu peale suutnud mõelda, kui sellele valgejuukselisele emohaldjale ja minu Nimue Hawkesile (picture related, kõige lõbusam oli tema näojoontega tegeleda. Laiad huuled, keskmisest laiem kael, ümar näokuju ja kõrgemal asetsevad kõrvad. Suured, kahvatud silmad, tume nahk, facial tattoos, lühikesed juuksed, lai nina...üritasin talle kergelt eksootilist või aafrikalikku välimust anda, kuigi tema põsed jäid pisut paiste). Muidugi uuemaid mänge saan ma mängima hakata võibolla alles sügisel või talvel, mil iganes küllalt raha koguneb, et arvutit täiustada...

Ma olen nii väsinud...ma tahan midagi luua, mitte lihtsalt võtta, võtta, võtta nagu parasiit, kes ma olen.

Aga jah...

Meeldiv asjaolu on see, et Hansapäevad on tulemas. See tähendab pehmismõõgavõitlusi, Oorti kontserte ja ilusat käsitööd. Ma saan jälle oma LARPirõivastes ringi hõljerdada, ilma, et keegi mind imelikult vaataks.

List

2011-05-21T16:45:00.000-07:00

Svea

۞ Tikud
۞ Küünlad
۞ Sool
۞ Nöör
۞ Pudel rohuga (sa tead, millisega)
۞ Kaasa võtta nuga.
۞ Boffernuga
۞ Sau.
۞ Sauale ümber teha
۞ Palved ümber kirjutada
۞ Irl esmaabitarbed
۞ Ergas villane sall
۞ (8)Mister Sandman...bring me your dreams...dumdumdumdum...(8)
۞ Plaastrid
۞ OG sidet
۞ IG sidet
۞ Vatti.
۞ Jahu
۞ Viirukit
۞ Magamiskott
۞ Manakotid
۞ Palju muid asju.
۞ Loe reeglid läbi, tee märkmed
۞ Saada registreerimisleht
۞ Sunni Birgit mängule, ma ei taha üksi olla.
۞ Linnuke puuris

Ärge lugege

2011-05-07T11:22:00.000-07:00

Ma olen ennast viimased paar kuud järjest halvemini tundnud. =/ Mu emotsionaalne tasakaal kõigub kusagil täieliku apaatia ja nutma ajava depressiooni vahepeal. Lihtsalt...halb on olla...või siis tundetu. Olen hakanud hindama kõike, mis emotsioone tekitab. Mul on kadunud igasugune isu joonistada. Kirjutada. Luua. Gemmata. Isegi magada ei saa. Üldjoontes tunnen ma ennast elus läbikukkununa ja asjaolu, et olen ilma jäänud kõigist oma päriselu-sõpradest ei paista kaasa aitavat.
Ma olen lahkunud kunstikoolist. Ma langen keskkoolist välja. Ja kui see juhtub ei ole mul enam kuhugile minna, ega oma eluga midagi nautimisväärset peale hakata. Ma ei usu, et ma isegi kellegile meelde jääksin. Arvestades klassikaaslaste suhtumist oleksid nad õnnelikud, et klassis on vaba koht tekkinud, sest minust pole neile kasu ei suhtlustasandil ega praktilises mõttes...kui ehk inglise keel välja arvata, kus nad minu pealt kollektiivselt kodutöid maha kirjutavad. Ma võtan personali ja õpetajaid oma sõpradena, sest nendega saab rääkida, aga kes teab, mida nad minust mõtlevad? Ja kui mind Ülejõel enam ei ole, siis unustavad nad mind nädalaga. Ma mõistsin eile kui väga ma tegelikult Annat taga igatsen. Kuus tundi üksinda bussis istuda...Anna oli mõnikord tüütu oma lõputus positiivsuses, aga asjaolu, et ta mind vabatahtlikult välja otsis ja minuga rääkida tahtis oli...lohutav? Vähemalt oli mul keegi, kellega raamatutest arutleda ja kes LARPinalju mõistis, nende üle kaasa naeris, kellega koos Pratchetti filme vaadata ja keda külla kutsuda. Ilmselt lähim asi irl-sõbrale, kes mul kuuendast klassist alates on olnud. Ma olen varsti terve aasta ilma omavanuste irl-kontaktita läbi ajanud, aga see hakkab üle pea kasvama. Ma ei tule sellega toime.
Ma tahan midagi luua, aga süümepiinad ei anna rahu. Halb on olla...

Emm...

2011-05-03T15:28:00.001-07:00

Kas Irve stalkib mu blogi? ._o

Kirjutan midagi tarka mõni teine päev.

Commencing dump of physical memory

2011-04-07T06:21:00.001-07:00

Denied the right to listen to music, play computer games and draw there's nothing but roleplays and Memebase left...no, no roleplays, because frpg's are boring and my GM's appear to have a life.

Mu arvuti on kaputis, selles on asi. Ma kahtlustan, et me võisime midagi metsa ajada, kui me Screameriga paari nädala eest RAM kaarte välja vahetasime (ja pärast tagasi panime). Mu Firefox jookseb pidevalt kinni, sulgedes sealjuures kõik aknad ja lüües errori ette, vahel kuni kolm korda järjest. See näib olevat seotud videode mängimise ja ,,tegusate'' lehekülgedega, aga on esile tulnud ka täiesti suvalistel hetkedel näiteks Khimerose foorumisse postitades.
Lööb kokku.
Või külmutab kinni, nii, et ma pean restardi tegema.
Kui väga kangekaelne olen viskab "Commencing dump of physical memory" blue screen of deathi ette.

Olen õppinud pikki videosid (4+ minutit) ja MegaVideot vältima.
Ning GIMP jooksutas mu commissioni kokku ja korrumpeeris faili ära, nii, et ma pidin otsast peale hakkama.

Üldjoontes pole muud valikut, kui uus arvuti muretseda, ma arvan. Pealegi, mu praegune vanatüdruk on kõvasti üle viie aasta vanune. Truult ta on mind teeninud, aga...jah.

Ja ma nägin vist üle pika aja oma kõige õutsamat unenägu. ^^
Ma ei mäleta sellest muud, kui et keegi häkkis mu arvutisse sisse ja asendas desktopi ning screensaveri hardcore hentai-pornoga, installeerides sealjuures ka vastavaid pop-upe tekitava malware'i. =/
That was...that was terrible.

Hamlet Arvutinohik

2011-03-17T18:58:00.001-07:00

Netti või mitte netti – selles on küsimus.
Mis oleks üllam – Skype’is sõbraga
Dark Edenit ja RPG-sid pelada
Või, hiirt start-shut downil klõksates
Vaev lõpetada? Silmi puhata
Muud midagi, sest nõnda lesides
Kaoks hingepiin ja tuhat rühihäiret
Mis meie kehale teeb arvuti.
See oleks vaheldus, mis hardasti
On ihaldatav: silmi puhata.
Jah, puhata…võib-olla uinudagi?
Siin ongi konks, sest see mis eventid
Veel võivad tulla selles neetud mängus
Kui mina sängis häbitult und põõnan,
See paneb kõhklema; siin peitub põhjus,
Miks teekond voodisse on iga öö nii pikk;
Kes taluks party nurinat ja torkeid,
Vastamata kirju, pettund gemmi ohet
Ja kümmet lehte lugemata teateid
Mis malbe veebisurfaja saab vääritult,
Kui ennast ööseks välja logitud
Saab enneaegselt? Kes resurrectiks
Ja raidi healerina raviks,
Kui kartus selle ees, mis maha magada
Keha vajaduste kõrval alla vannub.
Aju-disconnectinigi sunnin tahet
Mis pigem talub tuntud halbusi
Kui pageb teiste tundmatute juurde!
Nii kaalutledes, tunnistades tõiki
Saab südiduse tasuks veel üks level
Akna taga helkleb koidukahvatus
Ning irl-is tähtsad ettevõtted
Tasapisi oma tähtsusetust aduvad
Ja kaotavad teo nime

I'll just leave this here

2011-03-05T01:44:00.001-08:00

Plämamiseks on aega mõni teine kord. :D

Kuidas tumehaldjat rpg käigus karsklaseks ehmatada

2011-02-13T04:43:00.000-08:00

Seriously though. Minu tumehaldjas jäi õhtusöögi ajal purjakile. Läks meie poolt üüritud kõrtsituppa ja jäi risti keset kaheinimesevoodit magama. Mu sõbra nõiakütt käib vannis, tuleb tuppa, vaatab lösakil tumehaldjat, teeb endale voodis ruumi ja heidab ka magama. Nõiakütt ärkab hommikul, vaatab - tumehaldjas magab pohmelli välja. Äratab siis tumehaldja üles ja ütleb talle täiesti lampi sedasi ääretult meela häälega ,,Muide, tänan eilse öö eest, see oli imeline.’’ Ja läheb alla hommikust sööma, jättes tumehaldja ,,Oh my god, what have I DONE’’ BSOD pilguga seina põrnitsema.

Nemesisel ja Jailil on mängu jooksul huvitav mittefüüsiline hate-interest-hate relationship tekkinud. Kas naerda, nutta, või lihtsalt. XD Ma ei tea, miks ta nii tegi, aga lähiajal vaene tumehaldjas enam kanget alkoholi ei puutu.
Lõbus lühike mäng oli.

Also, sõbrapäev. Peaks ehk kellelegi kinke saatma?

Checking in

2011-02-10T11:53:00.000-08:00

Esimene poolaasta oli kõik hästi. Nüüd on seletamatu masendustunne tagasi hiilinud, virutades mõne väikese asja peale otsekui haamriga pähe ja jäädes minu kõrvale tundideks.
Teemaväline märge: kallid hormoonid, ma vihkan teid, eriti sind, östrogeen ja progesteroon.

Ühesõnaga ma ei tea tegelikult, mida ma kirjutada tahtsin. Võibolla lihtsalt näidata maailmale, et ma olen elus, aga ma püüan üleliigset emotsemist vältida, kuna mul pole midagi uut öelda ja keskenduda positiivsetele juhtumitele elus...

Kunsti olümpiaad, esimene koht. Inglise keele olümpiaad, 6-7 koht.

Mu kõrvad on jälle haiged ja see on piinlik, sest ma ei kuule koolis. Ma olen nagu Käsna-Kalle, elan vee all ananassi sees, aga ananassi pole, kõrvad on nagu vett täis ja kõik helid on kauged ning kumisevad. Ma olen niikuinii see värdjas, kelle kõrval keegi istuda ei taha ja kellesse suhtutakse teatava üleolevuse või ükskõiksusega, see ei tule mu niigi madalale mainele kasuks, kui ma igale küsimusele ,,Mh? Ma ei kuule,'' vastan ja õpetajad mu peale käratavad, kuna ma sosistada ei oska.

So much for concentrating on the good things... oh, what the hell.

Valentinipäev on tulemas. Ma üritan vist anonüümsed armastuskirja saata...ei tea, kuidas see välja tuleb. Ma arvan lihtsalt, et kui keegi minuarust hea välja näeb, siis peaksin ma seda talle ütlema. Aga ma ei julge. Seega hai, sõbrapäevapostkast!

Kõrvad valutavad.

Ma olen nimede pähe õppimises alla andnud...ja nägude...üldse, kõik tundub taaskord üpris mõttetu, miks vaeva näha?

Aga kunstiolümpiaad oli hea.

2011-01-23T17:51:00.001-08:00

Ma annan vist alla...gümnaasium, see on minusuguse jaoks võimatu.

Jah, saate küll

2010-12-22T11:04:00.000-08:00

Kõik algas sildist koolikoridoris. Illustratsiooniga kadumiskuulutusest.
"Kadunud must mp3 mängija ja kõrvaklapid. Leidmise korral paluks toimetada garderoobi või 10b Eliina Uibu kätte. Vaevatasu pole, aga tänu saab."

Põhikoollased näivad mind tögavat. Vehivad oma muusikamängijatega nina all, naeravad, hõikavad nimepidi ja näivad üleüldse verbaalselt ahistavat.
Kuidas nad teavad, kes ma olen? Kas mulle on nimi lauba peale kirjutatud? Ma ei tea, kes nad on. Ma ei tunneks neid tänaval ära. Miks nad on siis vaevaks võtnud minu isik välja uurida?

"Õu, sina, sina seal! Vaevatasu pole, aga keppi ikka saab?"
"Jah, jah, saab küll, tammepuust ja üle turja."

Ilmselt selliste märkuste pärast.
Ehk tahavad nad tähelepanu? Mulle on tõenäoliselt kõnnakusse sisse kirjutatud, et minu närvi ajamine on olümpiasport. Tagantjärele mõeldes teeb see mulle nalja, aga põhjustab ka imestust. Mul pole huumori vastu midagi, lihtsalt on teatav meelelahutustüüp keskastme poiste hulgas, mille point mulle kohale ei jõua. See sisaldab endas pidevat nimepidi hõikamist, pärast mida kas joostakse ära või tehakse nägu, et nad pole midagi teinud. Ja sedasi mitu, mitu korda järjest. Kui süüdlane ka leida, järgneb nimepidi hõikamisele nendepoolne märkus stiilis "Mina ei teinud" "Tõmba uttu" või "Mida sa vahid?". Ignoreerin, aga...ma ei mõista. Nad näivad igal moel minult reaktsiooni välja pigistamisest mõnu tundvat. See pole mõnitamine, see on ekstreemsport. Ja nad teavad mu nime.

Darn kids, get out of my way.

Mu mp3 varastati jälle ära, sellest ka otsimiskuulutus. Eeneti auhind ei ole siiani saabunud.

Mängin Morrowindi. Olen õppinud interneti kaudu mitmeid trikke, avastasin The Elder Scrollsi wiki ja suudan paari mängupäeva jooksul täishinnaga maha müüa kuni kolmekümne tuhande jagu kraami. See arvutimäng tekitab aga kerget masendust. Tuhmid värvid hakkavad pikapeale silmadele, nagu ka NPCe igavene imbetsillsus. They. Are. Morons. Tahate teada, kuidas ma Suli koopad daedrothidest ja atronachtidest puhastasin? Hiilisin mööda koopaid, kuni mõnda elukat märkasin. Siis hüppasin üles-alla, kuni nad mind märkasid ja taganesin paar meetrit. Pooltel juhtudest jäid vägevad daedradeemonid oma etteprogrammeeritud liikumisstiili tõttu koopasse kinni ja jooksid edasi-tagasi, kuni ma neid Greater Fireballiga kõmmutasin. Ja kui ma kivi otsa hüppasin hakkasid nad peaga vastu seina jooksma.
Ma hüppasin teel Urshilakust Gnisisesse ühest dwemer ruinist läbi. Tapsin selle ülemisel korrusel vampiire, raadasin nende turvised ja relvad ning müüsin kogu kupatuse üle kolmekümne tuhande eest Calderas Creeperile. Sain kolmkümmend tuhat. Viskasin raha treeningutega tuulde. Metamängimine ja maagia muudavad Morrowindi väga lihtsaks. Kuid kui ma küllalt ringi vaatan leian võibolla kellegi, kes müüb Summon Golden Saint loitsu. Miks? Golden Saintid...on...minu lemmikkoletised. Nad on klaasmõõkadega kuldsed naissoost daedrad, kelle liikumises ja hääles on midagi robotlikku. Mehhaanilist vurinat. Ning Morrowindi graafikat arvestades tunduvad nad ülimalt graatsilised ja ilusad. Pealegi kulutasin ma just kümme tuhat oma conjurationi tõstmiseks.
Vabandan ranti pärast.

Igaljuhul...jah, lihtsalt kirjutan märkimaks, et ma olen veel alles.

Vana inimene

2010-12-15T14:00:00.000-08:00

Tänu teatud isikutele, kes mulle inimpäeviku eest on olnud, olen kaotanud vajaduse aktiivselt blogi pidada, mis on minu poole aastase pausi peapõhjus.

Käin nüüd Ülejõe gümnaasiumis. Otsustasin Pärnu jääda mitmel põhjusel. Alustuseks, nagu ma võibolla olen osadele juba maininud, ei oma ma soovi elukutseliseks kunstnikuks saada. Teiseks, finantsprobleemid. Kolmandaks...ma ei tunneks ennast ühiselamus lihtsalt mugavalt. See tähendaks minujaoks kolme-nelja aastat täielikku privaatsuse puudulikkust isikuga, keda ma ei tunne.

Loodusklass.

Kuskohast ma alustan?

Kas sellest, kuidas ma augustikuus sisseastumiseksami järele tegin? Väga vanast õppealajuhatajast, kes oli minu vastu sõbralik, kui ma närvivapustuse piiril viibides intervjuud andsin? Või sama vanamoodsast sekretärinaisest, kes mu peale ogadega käevõru kandmise eest urises.

Ei, ma räägin parem meie Names-To-Run-Away-From-Really-Fast triost. Killing, Veri ja Roomet. Esimesed kaks on ilmselged. Kolmas? Miks Roometi eest ära tuleks joosta? Sest ta küsib muidu puudumistõendit.
Aga ei, mind ajas lihtsalt naerma, et kaks kõige kurjakuulutavamate nimedega õpetajat, keda ma kunagi olen kohanud, on tegelikult meie kooli kõige noortepärasemad ja...võiks öelda, et naljakamad, isendid. Koos matemaatikaõpetajaga. Mul ei lähe küll geograafia ja matemaatika tundides väga hästi, aga ma vähemalt naudin neid.
Minu suhe kunsti- ja eesti keele õpetajatega algas üpris halvasti, aga on pärast seda kangelaslikult ülesmäge liikunud. Ja oma üllatuseks on mu inglise keel üks viite rodu. Kogemata, võiks öelda.
Saksa keel on omaette teema...tunnen, et olen sealse õppejõuga vastastiku vaenulikes suhetes. Üldiselt ei saa ma aru ei tunni- ega kodutöödest ja töötan tunnis vaid sõnaraamatu abiga. Väldin õpetaja pilku ja elan igaveses häbi- ja vastamishirmus. Rammsteini kuulamisest siinkohal ei piisa - ma ei mäletagi, et meie vanas koolis oleks pooli neist asjadest seletatud!

Aga klass...klass mulle meeldib. See on palju...vähem vaenulik, kui põhikool. Palju...sallivam. Minuga ei räägita palju ja ka mina ei räägi nendega, aga ma pole tabanud ka sellist mõnitustungi, ega lapsikut näpuga näitamist, togimist, tähele panu nõudmist, mida ma Kuninga Tänavalt mäletan. Mul on raske endaealiseid usaldada, nendega vestlusi alustada...lihtsalt, ennast kõrvalt vaadates märkasin ma, et kõik isikud koolis, kellega rääkimist ma naudin, on personalist. Õpetajad, raamatukoguhoidja. Neil on...vaatenurki. Selle klassi ainus halb külg on võibolla nende pohhuistlikus kõige ja kõigi suhtes. :D
Kuid ma olen Teelega MSNis mitmeid pikki vestlusi maha pidanud ja Kristeniga koolis rääkinud. Vändra poiss. Ta vist isegi tunneb mu nõbu. Samas, kõik vändralased tunnevad mu nõbu, ta ju paistab tänaval silma või nii, ratastool ja puha. =/
Üldiselt usun, et siin koolis on mul isegi lootust.
Paralleelikad ja põhikoollased on küll mulle, sümboolselt rääkides, silte külge kleepinud. Ma olin üpris jahmunud, kui nad mind pingviiniks, nunnaks ja emoks kutsuma hakkasid. Üritavad mind närvi ajada? Ja pärast seda, kui mu nimi neile teatavaks said, kutsuvad nad mind pidevalt nimepidi, hõiguvad, ja teevad siis näo, et pole midagi teinud, või käsivad üldsegi jõllitamine lõpetada ja uttu tõmmata. Proovivad närvi ajada. See ei õnnestu neid. Ma olen kasvanud. Ma võtsin nende hüüdnimed rõõmuga omaks. Mis on pingviin olemises halba? Armsad elukad ju. Pealegi, see pole nende asi, et mulle must värv meeldib. Siin koolis tulen ma toime, ma ei korda oma põhikooli vigu.

Probleem on nimedes. Nägudes. Kõik minuealised on ühte nägu. Mul on raskused nägude ja nimede kokku viimisel, nii õpetajate kui kaasõpilaste puhul. See hoiab mind teistest eemale - ma ei tea, kes nad on, ma ei saa vestlusest osa võtta, sest ma ei tea, kes on teised.
Pärast kahte veerandit, on umbes üks kolmandik klassist minujaoks nimed omandandanud.

Ma ei igatse põhikooli tagasi. :D Kui, siis ainult tuttavlikkust ja sealset tarretist vahukoorega. Ülejõe tundub üpris kommertslik. Muidugi, seal on väga palju üritusi, aga kõik maksab. Kõik. Kui hingamine välja arvata. Koolisöökla, koolikohvik, jõulupeod. Retsimine. Huvitav tegelikult. Samas, meie põhikool ei korraldanud kunagi midagi, seega ei olnud millegi eest raha küsida.

Koolitoit on imeline.

Mingil veidral põhjusel olen MINA klassi pühadeaktivist. Üksipäini tõmblen ruumide isikupärastamisel ja kaunistamisel, vedasin kodust kuuseoksi, linte ja karda kaasa. See on üks väga pohhuistlik klass.

Huvitav...eks me näeme, mida tulevik toob.

Paganakivi

2010-08-28T07:48:00.000-07:00

...ma jõudsin koju.

Ehk Aranosti ülikooli maagiaosakonna insolizooloogia professori, krüptozooloogia nooremõppejõu, ülikooli naiskoori juhi Lo Vildahi algus ja lõpp.
Kuna üksgi mängujuht pole mind siiani takistanud nende avalike mängusissekirjutiste tegemisest...

Jumala eest, mul pole erilist isu kirjutada aga teen seda ikkagi.

Alustan asjaolust et võtan nüüd LARPidest ilmselt mõneks ajaks puhkuse - aastaks-kaheks võibolla? Ma loodan et küllaldase ootamisega suudaksin ehk kasvõi osaliselt taastada teatud algajaentusiasmi mis mind varem mängude ajal valdas, sest tagantjärele vaadates olid mu varasemad mängud palju edukamad kui praegused mil ma enamuse ajast tunnen et ma lihtsalt jälgin ja eksisteerin ega oma jõudu või entusiasmi reaalseks osavõtuks.

Jah, niipalju siis minu lubadusest järgmisele SRile NPCks tulla. Mul on tegelikult tegelaseideesid nii SRile kui Juuniorile aga usun et minu järgmine LARP toimub kõige varasemalt järgmisel suvel. Ööd hakkavad selliste asjade jaoks liiga külmaks minema.

Tahan siinkohal võtta kohuseks ka vabandada. Vabandan Grimi ees et ma teda maha aeglustasin, vabandan kõigi ees kes mu teatava ükskõiksuse süül kannatasid ja vabandan sisse magamise pärast mistõttu buss minu järgi pool tundi ootama pidi, ma võtan kogu vastutuse enda kaela. Ma pidin ka mängukohast oma koti ära tooma, millega kaasnes põgus vales suunas kõndimine. Oli ootamatu et me nii kähku minema pidime hakkama mistõttu ma ei osanud hommikul kiirustada enne kui kõik läinud olid ja olukorra tõsidus kohale jõudis.

Ma ärkasin reede hommikul ülesse liigagi vara ega suutnud enam uinuda. Lõpetasin pakkimise ja suundusin bussi peale. Tartu...noh, ilm oli üpris kena ja mul polnud oma arvukate asjade vedamisega probleeme. Tigutorn asus hulk maad lähemal kui ma alguses arvanud olin ning kohale jõudes ilmnes et buss oli juba saabunud. See oli esimene minu pikas hilinemiste reas, aga õnneks olid inimesed lihtsalt oma asjad vahekäiku või istmete peale heitnud ja kuhugile jalga lasknud. Liba ning Grimi saabudes jagamise üksteisele pisut asju - Libale minu keep ja manakotid, Grimile kriit ühes maagiaradiatsiooni-sildiga.
Me laulsime Birgitiga
Öökullkaru laulu, sellega ilmselt inimesi kõvasti tüüdates. Ma võtsin oma mitteametlikuks missiooniks see laul Birgiti toetusega Juunior LARPi hümniks muuta.
Mulle ausalt öeldes meeldis bussisõit läbi mudaste kõrvalteede. See tekitas Ameerika mägede tunde. Muidugi sõiduki- ega mängujuhid ei paistnud seda arvavat.
Mängukoht oli imeilus. Me poleks ilmselt kunagi seda telki ülesse saanud kui Grim poleks aidanud, seega siinkohal tänud talle. Ning Ghostile kõrvaliimi eest...anna andeks et me selle mustaks tegime, ausalt, see polnud meelega.

Mina ja Birgit paistsime olevat ainukesed kellel oli probleeme asjaoluga et lava/väliköök asus all ja selleni viis järsk, libe, käsipuuta trepp. Andke andeks, mulle ei meeldi trepid, õigemini neist alla minek. Ülesse tulekuga pole mul probleeme aga mind valdasid trepist laskudes pidevalt meelepildid mis juhtuks kui ma astmest mööda astuks ja pea ees alla lendaksin. Mis peaaegu ka juhtus. See on isiklik asi. Pelgus käsipuuta treppide ees... Päeva lõpuks suutsin ma üles-alla käia juba peaaegu normaalsel tempol, aga pärast telgi püsti panekut ja enese ning Birgiti kostümeerimist oli vaid üks jõud küllalt tugev et mind neist astmetest alla saada. Selleks maagiliseks magnetjõuks sai toidu suud vesistama ajav hõng.
Ma kasutasin Juuniorile eelnevat aega ringi tuiamiseks ning oma raamatu täitmiseks, olles mängu alguseks juba üpris maha rahunenud. Meid viidi taaskord trepist üles, mööda teed edasi käänakuni ja jäetigi sinna, koos Rohesule ja kahe isikuga kes nägid maagide moodi välja...andke andeks, südamest, südamest andeks, ma ei suuda teie nimesid meenutada aga te olete mul nägupidi peas, selgelt kui arvutiekraan.
Me kohtusime Ghostwizardi haldjaga, kellega professor Orm-Niels, ehk Grim, koheselt tutvust sobitas. Samuti nägime põgusalt Birgiti tegelast. Salme? Zalme? Za'le? Ma ei teagi kuidas seda kirjutada. Ka mina olen nende arvajate seas kes leiavad, et Grimi näoilme momendil kui tumehaldjas tema kirja maha viskas oli hindamatu. Ma mäletan ka põgusalt ühte kaupmeest ühes ihukaitsjaga...tegelt ma arvan et ma mäletan kolme isikut, kuid mulle ei meenu millest me rääkisime. Igaljuhul suhtus meie väike maagiseltskond väga kahtlustavalt igasse relvastatud isikusse kes meist möödus.
Kohale jõudes ei läinud olukord kuigivõrd paremaks. Karnison keeldus meile abi pakkumast kuna neil on nii vähe mehi. Polnud kedagi meile kaasa anda kui soovisime kivi lähemalt vaatama minna.

*neli kuud hiljem*

Lühidalt me suundusime koos Ghosti, Grimi ja Rohesulega(?) kivi vaatama, pärast mida Grim puistas seda soolaga ja me selle ümber maagia-radiatsiooni sildid üles panime...kahju, et need maha jäid. Tõesti kahju. Need meeldisid mulle. Kuigi punane pesunöör ei ole fantasy-keskajas just väga ulatuslikult levinud materjal ja vildikatekstist ei olnud öö lõpuks ilmselt suurt midagi järel.

- ah, metsa. Teil on siinkohal valida, kas ma teen selle teksti ära, või ei tee.
Ma võibolla lõpetan selle mingi moment, aga praeguse seisuga ma postitan ja ütlen, et mäng meeldis mulle väga ja ma olen südamest hämmeldunud, et Birgit sellest nii vaimustuses oli, pärast kõike, mida ta metsas ning telgis läbi elas. ^^

Mokele Mbembe

2010-07-28T05:51:00.000-07:00

(Pikale veninud YouTube'i kommentaar mille ma parem siia lingin)

Well, I'd hate to be the one protecting this show, but I don't think it's as simple as that. MQ has deadlines and budgets wich will hold them back. Maybe they weren't allowed to cross the border for some reason. Just think about it: You have talked to some people in Africa, you have ordered the equipment, reserved some plane-tickets (that were on a limited discount), you have told the superiors, done all the necessary injections against malaria etc. and then you are told that ,,Oh, sorry, the dinosaurs are hibernating, please come back in 6 months’’. What would you do? It seems a bit silly how the MQs cast is are made all diabolical, evil, money-grabbing pseudo scientists Cryptozoologi is pseudo-science by nature, all you can do is try to raise it’s reputation. Unfortunately, in order to gain funds, the show must make itself interesting. That’s why there are no serious sci-fi nor paranormal documentaries nowadays. They have to invent proof out of something that isn’t there in order to gain viewers attention. Not doing so would mean going bankrupt. The boat-scene... It's a murky river, in the middle of the jungle - the big objects in there were most likely debris.. They COULD have been something else but if I was a rivermonster in a mostly uninhabited rainforest and there was a boat coming right towards me then I wouldn't just stand there waiting for it to sonar me. So…in my opinion they were just dead trees. And the caves…they did show the natural habitat of Mokele Mbembes and a place where they COULD have once lived. It’s almost as good. I don’t want to be a buzzkill but I see one more problem with Mokele Mbembe. It’s a sauropodic dinosaur. You see, sauropods didn’t live in jungles, as much as I know. A creature so big leaves behind clear traces. I’m not talking about dung and occasional footprints in the soil, I’m talking about animal tracks as wide as common road, trees with their bottom branches eaten bare, clawmarks on treetrunks or – if that creature is a carnivore – signs of serious decreasing of fish. It takes a lot to keep an animal that size moving. Even elephants leave tracks behind. The big sauropod herds during the jurassic times ate quite large amounts of land just bare so that large areas became quite…savannah-like. Why is there no signs of tons and tons of food being consumed by an unknown group of animals? Also…there could be something in there, but I doubt it is a sauropod since what most people seem to forget is that 65 million years has passed since their alleged extinction. Why didn’t these alleged surviving sauropods move nor relocate? Why didn’t they inhabit larger areas of land? There is no fossil evidence of them and I doubt that a sauropodic creature like this would have survived 65 million years as a tiny colony, always on the brink of extinction. Genetics just wouldn’t allow that – there would be serious inbreeding, mutations, vulnerability to diseases and extinction. Also…there’s the theory of evolution. A species always evolves towards a shape that is better adapted to their surroundings. The jungles of Africa may look prehistoric, but the flora and fauna are completely different. There’s different competition. And as much as I know these parts were not always covered in jungles. My point is that why should the Mokele Mbembe be a descendant of a prehistoric sauropod and look like one as well? Ofcourse there are evolutionary artefacts such as some sharks, coelacanths and horseshoe crabs, but the reason they haven’t changed is because their inhabitant hasn’t. You’d think that in order to survive dinosaurs would have new characteristics like mammals and birds do. It has been 65 million years!
I personally think that it’s either a hoax made by the locals for tourism purposes or that it’s a case of parallel evolution. I’d put my bets on that if Mokele Mbembe exists it’s some sort of a rhinoceros.

Uudised

2010-07-20T10:05:00.001-07:00

...issandmaolenväsinud.

Ma pole suvi otsa korralikku mängu saanud ja kui päris aus olla siis ma ei soovi ka.

Mu tulevikus on hetkel kaks teed: Täiskasvanute Gümnaasium Pärnus või Tartu Kunstikool. Esimesse ma ei taha minna ja selle vestlused toimuvad alles augustis. Teine...ma ei soovi ka Tartu Kunstikooli minna, see jääks risti ette minu unistusele oma elu zooloogiaga siduda. Aga erinevus Täiskasvanute Gümnaasiumi ning Tartu Kunstikooli vahel on see, et viimasesse võeti mind vastu!

Ma veetsin neli päeva Tartus sisseastumiskatsetel ja see andis mulle imelise võimaluse linna tundma õppida...lisaks andis see mulle villis jalad ja tugeva päikesepõletuse, aga ega ma ei virise, see oli mu oma süü et ma päiksekaitsekreemi kaasa ei võtnud ning kui mu nahk kaotas punaka värvuse jäi sellest järele väga ilus päevitus.

Mapi kokkupanek oli üpris keeruline olnud, aga lõpuks sai A3 formaadis siniste kaante heaks otsustatud ja pärast pikka printeri-piinamist leidsid kõik mu vähegi vaadatavad tööd ennast sealt, kuhu nad kuuluvad. Mapist mis Tartu jõudes Eha tänava kunstikooli sekretäri lauale rändas.
Siinkohal sarkastilised tänud Efkale, et ta oma mobiili välja oli lülitanud olles lubanud mulle kunstikooli kätte näidata. Ka sellest polnud eriti häda, ma lihtsalt ehmatasin ennast poolsurnuks, aga tartlased näitasid rõõmuga välja oma ülimat heatahtlikust võõraste vastu ja üks naine oli nõus mind isegi kunstikooli esiukseni saatma. Pärnus oleks selline asi ennekuulmatu, siin ei tea keegi kunagi midagi ja enamik inimesi ei oma isegi aega detailsete juhiste andmiseks.

Kunstikool on ilus, nii seest kui väljast, kuigi seal on minu maitse jaoks liiga palju treppe. Viis korrust, kitsad ukseavad, väga palju väga väikeseid klassiruume. Ja trepikoda, mis on valge, kajav, suurte akendega ja trepid vibreerivad jalge all kui inimesed neid mööda kõnnivad. Mul oli lapsena mitmeid luupainajaid seoses treppide ja üle käsipuude kukkumisega ning sellele mõtlemine tekitab minus teatud pelgust vanade treppide ja kõrguste suhtes...
Konsultatsioonid toimusid teisel korrusel, kus üks naine kiitis tunni aja kestel kuivõrd hea ja toreda kooli me valinud oleme. Ta rääkis ühiselamust, ümbritsevatest kohvikutest, ilust ja kui toredateks tapeedipanijateks ning disaineriteks me kasvaksime.

Teine põhjus miks ma Tartu Kunstikooli ei soovi on erialade valik...ma ei soovi oma elu kunsti ümber keerlema panna. Ainuüksi sõna ,,moedisainer'' toob mulle sapimaigu suhu. Masside orjaks saamine. Sest seda edu tegelikult tähendab - sa teed mida sult küsitakse omades isiklikku loomevabadust ainult sellisel määral et see ühiskonnale aksepteeritav oleks.

Pärast seda? Joonistamine, üleval, neljandal korrusel. Meile seletati, et siin koolis joonistatakse seistes ning praeguseks tulevad vaid kiirscetchid modellist. See modell...oli tegelikult päris kena tüdruk. Tema jalad olid põhiline asi mis mind häiris. Need tundusid...paistes ja punase-valge kirjud. Ma ei saanudki iial jälile kas need olid sääsekupladest või rängast päikesepõletusest, aga ma ei kandnud seda pisidetaili paberile...igaks-juhuks.
Tchilisin linnas, suundusin Soerdi juhatusel tema koju, Uus-Ihastesse. See paik on...ilus, aga asub tõeliselt, tõeliselt kaugel. Mis mulle enim rõõmu valmistas oli Soerdi suur filmikogu ning Assassins Creed, kuigi kahjuks ei saanud ma sellest kullaaugust kaua rõõmu tunda sest kurnatus võttis üle ja mind kupatati esikudiivanile magama.

Hommik. Ärkan. Riided selga, hambad kammida, juuksed pesta, bussile, kooli. Esiteks tasapinnaline kompositsioon, taaskord teisel korrusel. See oli..meeldiv. Põhimõtteliselt jagati meile kõigile leht muinasjutuga. See rääkis poisist kes oma isa käest kolmel päeval raha küsis et maailma rändama minna. Esimesel päeval ostis ta raha eest koera, keda poisid tahtsid üles puua. Teisel päeval ostis ta kassi, keda poisid tahtsid ära uputada. KOlmandal päeval sarnasel põhjusel mao. Madu aga muutus ilusaks tüdrukuks kes teda loitsu murdmise eest tänas ja poisi oma isa juurde viis. Viimane andis poisile tänutäheks soove täitva sõrmuse. Poiss küsis tüdruku endale naiseks, tüdruk esitas hunniku nõudmisi, poiss täitis sõrmuse abiga kõik nõudmised, naitus tüdrukuga ja nad elasid tükk aega õnnelikult. Aga tüdruk sai ühel hetkel sõrmuse kätte, soovis neilt ära kodu ja rikkuse ja läks sõrmusega tagasi isa juurde. Poiss oli õnnetu, tulid koer ja kass, pakkusid abi, said sõrmuse tagasi, poiss sai sõrmusega soovitud rikkused, tiitli ja naise tagasi ja kõik elasid õnnelikult elu lõpuni.
Põhimõtteliselt anti meile kaks paberit - ühele oli tarvis joonistada kolm erinevates asendites scetchi jutus olnud tegelasest, teisele üks stseen jutust. Noh...minu puhul sai scetchi-sihtmärgiks valitud tüdruk kes oli maoks loitsitud. Õigemini madu laiaäärelise kaabu sees, tüdruk peale tagasi muutumist maas põlvitamas ja üle õla vaatamas, tüdruk pruutkleidis ja lilledega. Ning stseen...muidugi poiss jutust mööda suvist teed kõndimas, madu käe ümber. See oli ilus...

Maalimine. Maalimine oli tõeliselt raske. Ma kohtasin ühte tuttavat Pärnus kes oli samuti katsetele tulnud ja me olime koos vaheaja paiku kohvikut otsides terve tee kesklinna ja tagasi kõndinud, meie jalad olid läbi. Siis tuli välja, et no kas pole tore - ka maalimine toimub püsti. Natüürmort. See oli tüütu ja ei tulnud kuigi hästi välja, ennem ütlesid mu jalad üles.

Koju. Assassins Creedi mängisin kuni hilise ööni, kuni Soerd oli magama läinud ja mina sunnitud lõpuks oma põrandale tehtud pehmele asemele kerra tõmbuma. See mäng on IMELINE. Kahjuks ei jõudnud ma kaugemale esimesest külaskäigust Assassins Bureausse, aga see mäng on kindlalt asjade listis mida ma proovida soovin kui uue arvuti saan.

Kolmandal päeval said tunnid väga varakult läbi, sest ei olnud midagi peale kolm tundi kestva ruumilise kompositsiooni - geomeetrilistest kujunditest koosneva inimfiguuri valmis meisterdamine kasutades selleks paberit, pappi, liimi ja teipi.

Minu tulemus peale kolme tundi? Sisuliselt tiibadega Sir Osric kes suurivaevu püsti püsis ja laiali lagunema kippus. Ma ei suuda mõista simplistlike lähenemisviise, seega ma töötasin, töötasin, töötasin püüdes saavutada realistlikust...mis mu sõrmede vahel laiali lagunes ja mind pahameelest hõõgudes tagasi Uus-Ihastesse saatis kus õhtu sai veedetud Troll 2'e ja Daybrekersit vaadates.

Järgmiseks hommikuks olin ma endale muretsenud intervjuu, mille ma omast arust hästi tegin. Mind jahmatas kõige enam, et minu intervjueerija teadis DnD'st, rollimängudest ja tundis huvi mis maailmu me kasutame ja kes meie gemm on. Pabistamine kadus, kui ma mõistsin, et nad ei küsi keerulisi küsimusi. Taaskord kiideti ühiselamut ja lõpuks...noh. Oli see läbi.

Ma kohtusin bussijaamas põgusalt Grimiga, olen talle sügavalt tänulik et ta jäi ja minu mulinat kuulas, muidu oleks bussi ootamine tohutult igavaks osutunud. Muidugi ei jäänud tema vaev tasumata - tujusõrmus. Kuigi tuleb välja, et tujusõrmused on väga lühiealised ja kardetavasti ei tööta tema oma enam üldse. Minu oma on praeguseks läbi, ega muuda enam üldse värvi.

Möödus päev. Möödus teinegi. Ning tulemused (1-4'ni) said teatavaks tehtud:

Vestlus: 4
Joonistamine: 2
Tasapinnaline kompositsioon: 4
Maalimine: 2
Mapp: 4
Essee: 4
Ruumiline kompositsioon: 1
Kokku: 21

*muig* Kuradile Krause ja tema ,,teile on kõik uksed avatud'' kõned. Mul on avatud kaks ust - hull ja veel hullem.

Aga jah...ma püüan tulevikule mitte mõelda, pigem nautida imelist ilma millega suvi on meid õnnistanud. Mu nahk on pisut tooni võtnud, nii et tedretähne peaaegu nähagi pole ja ma kogun kangelaslikult materjale Saatuse Radade jaoks.

Suled, seelik lõpetada, manakotid, taimekotid, vööd, loomanahad jne. ära lõpetada, karusnahka juurde muretseda.
Üldiselt olen ma...õnnelik. Täna olen ma õnnelik. Ja homne ei loe...

Hansapäevad!

2010-06-26T14:23:00.001-07:00

Hästi, enne asja kallale asumist...noh...räägime kõigest õiges järjekorras.

Kool on lõppenud. Vastakad tunded. Käisin lõpetamisel. Ma tundsin kõik see aeg, et mis puutus täiskasvanutesse...oli kõik nii võlts. Krause muudkui rääkis ja rääkis vastutusest, ristteedest ja sellest kuidas me kõik palju häid mälestusi endaga kaasa võtame. Pärnu abilinnapea rääkis kodanikest, vastutusest, sellest kui tublid me oleme olnud ja et meile on kõik uksed avatud. Klassijuhataja rääkis vastutusest, armastusest, kes-teab-millest veel.
Aga õpilased... ma pole neist teisest või kolmandast klassist saadik palju pidanud. Aga sellel päeval...nad olid kõik nii...nii...ilusad, et pisar tuleb silma. Pidulikud. Ma võrdlesin neid mõttes, võrdlesin sellega, kuidas ma neid mäletasin. Varasematelt aastatelt. Klassist. Ehitud, säravad. Ning mulle meenus, kuidas ma väikse lapsena olin vaadanud endi kohal kõrguvaid üheksandike ja mõelnud, et nad näevad nii suured välja, täitsa nagu täiskasvanud ja et nad on nii tõsised, ei mängi üldse, alati nukrate nägude ja tuhmide rõivastega. Sellel hetkel mõistsin, kuidas algklasside päkapikud meid viimased paar aastat näinud on. Ning mõistsin, paremini kui tutipeol, kui väga...harjunud ma nendega olin. Et tegelikult olid nad kõik mulle väga kallid. Ja nad olid ilusad.
Õpilaskõned, nende jutt, nende reageeringud, olid ainus siiras asi kogu sellel üritusel. Ilu. Gerrit hakkas nutma. Õpetajad hakkasid nutma. Direktor...ei hakanud, tema oli ilmselt üpris õnnelik et meist lahti said ja ma tean et ka koolitöötajad saavad sellest ruttu üle. Ma ei jätnud kellelegi oma kooli nime. Ma keeldusin kommenteerimast. Olin sama külm kui tavaliselt. Aga...
Ma tuntsin ennast kui hõljuv silmapaar, pealtvaataja. See pole minujaoks niivõrd ebatavaline kogemus. Kuid kui kõned välja arvata tuntsin ma endas...rõõmu...kurbust...aupaklikust...kergendust...ebakindlust...pahameelt. Ilu. Ainult et ruum oli palav ja lämbe ning mingi väike pägalik põrnitses mind pealtvaatajate esireast.
Oleks võinud paremini minna.
Ma pole viimaseid üheksat aastat nautinud.
Mõni hetk välja arvata...
Kõik oli...lõplik. Nagu matused, aga kirikukellade asemel mängis Eesti hümn. Ilu kestis aulas, uksest välja, trepist alla ja kooli ette välja, kus jagati lilli, kallistati ja lubati kohtuda. Ilu kestis...kuni Anna isa langetõvehoos maha langes ja kiirabi kutsuti. Mis oli väga ehmatav, nii Annale kui mulle.
...aga elu läheb edasi.
Ning Anna isa jäi ellu.

Ma peaksin Annat tänama. Ainus isik kes mind ja mu täielikku suutmatust irl suhelda välja kannatab. Miks? Ma ei tea, ma tõesti ei tea. Ta tuleb alati minuga rääkima. Mina lasen. Ning ma olen tänulik et ta mu peale ei solvu ja on olnud mulle parem sõber kui kõik algklassituttavad kokku.

Klassipidu, kohe järgmine päev. Mind võeti Anna auto peale. Ta ema on ooperilaulja, lõõritas pool teed kohale. Mitte et ma pahandanud oleksin, ta hääl on ilus, nagu Tarja Turunenil aga madalam. Ning erinevalt minu emast on tal huumorimeel ja ta pole ka niivõrd hoolitsev, mis on väga meeldiv vaheldus minu lapsevanematele.
Peoks valitud koht oli turismitalu ühes kämpinguplatsiga. Omastasime Annaga maja number 7. Õnnenumber. Minu voodil polnud madratsit, radiaator oli katki ja ukselink poolik, aga tänu magamiskottide kuhja sättimisele, soojale ilmale ja väiksele kangutamisele polnud sellest lugu. Sadas. Terve päev. Polnud võimalik teha lõket ja enamik kuulasid toas kõrvulukustavat diskot...ning tantsisid selle järgi. Praadisid ahjus viinereid. Sõid. Sõid. Siis sõid veel pisut. Ning kogunesid oma kämpingutesse jooma, hoolimata õpetajate kohalolust. Polnud õhtujuhti. Igav oli.
...kuigi oli üks koht, üks stseen, mis on mulle nii selgelt meelde jäänud. Me vaatasime Annaga laptopist ,,Võlukunsti värvi'' ja mina suundusin kontrollima kas magustoitu on serveeritud. Ei. Aga...peahoones olid tuled madalaks lastud. Ning kõik, kõik olid kogunenud kamina ette, sooja, istusid toolidel. Või vaibal. Ning laulsid kitarrimängu saatel. See on elav muusika. Ei mingeid mikrofone. Võimendeid. Elektrit. Elav muusika värelevas kaminavalguses. Ma istusin maha ja liitusin nendega. Varsti tuli ka Anna.
Ülejäänud õhtu...ma olin tulnud lõpupeole, sest lootsin, et kui üritan suudan õppida tundma rõõmu sellest millest mu klassikaaslased. Tahtsin laulda, tantsida, lõbutseda, aga muusika oli väljakannatamatu seega veetsin enamiku õhtust taskulambi valgel joonistades. Ma olen hale inimene, ma tean, aga ma ei osanud seal midagi paremat teha. Tantsida? Olen üritanud, ma ei suuda ennast vabaks lasta ja mul puudub rütmitunnetus.
Joonistamine. Jalutamine. Varakult majja magama. Hommikul ärkasin. Tass kohvi. Maja korda. Kook. Veel kooki. Anna ema. Koju. Hüvastijätt.
Ning rohkem pole ma neist kuulnud.

Keda ma lollitan, ma lausa igatsen kooli. Mitte üksikuid osi sellest, aga tuttavlikkuse tunnet. Neid nägusid. Õpetajaid. Praegune tulevik on hirmutav ja ebakindel, nagu kividest laotud värisev torn.

Jaanipäeva veetsin ühes täditütre perega Reiu talus, kuhu oli paras pidu korraldatud. Diskomuusika ajas mu pea valutama, seega veetsin aega ümbruskonda uurides. Tuleb välja, et paarsada meetrit talust eemal, tohutult kõrge ja väga aukliku, lagunenud silla taga, asub maastikukaitseala. Selle paiga ilu ja vaikus oli jahmatav, täidetud keeruka linnulaulu ning roheka hämarusega. Ning sääsed. Ma pole elusees nii palju sääski näinud ja ma olen küllalt õhtuid veetnud väljas või LARPidel. Iial pole mu ümber keerelnud korraga nii palju putukaid et nende sumin mesilaspesana kõlab ja mind jooksuga tagasi kiirustama paneb. Ma vannun et nad peitsid ennast kraavis, varitsedes mind, karates mu jalgade kallale niipea kui ma sellest üle hüppasin.
Kuid ma nägin ära jaanilõkke ja kaunist loodust.

Keep on valmis. Kõik, alates tikandivarjajast kuni ketini. Ning ma kantsin seda Hansapäevadel. Hästi...

Avatseremoonia toimus jõe peal. See oli...huvitav...aga leidis aset õnneks või kahjuks keset järve tõstetud tehissaarel. Minu isiklik teooria on, et tegu oli allveelaevaga, õigemini allveelaeva vee peale ulatuva osaga mis oli taimede ja värviga ära maskeeritud. Aga võibolla ei olnud ka. See oli kahtlaselt mahukas. Kavas oli suures koguses muusikat...muusikat, mida korrati kõlaritest jõe kallastel. Üks kõlar teisest paar sekundit ennem, mis lõi väga...veidra, kajava mulje. See heli kõlas metalselt, otsekui surnult ning kus kohas sa ka ei viibinud, saart keset jõge ei olnud selgelt näha, mitte ilma binoklita. Siiski oli kõik rahvast täis. Inimesi oli sillal nii paksult, et see allapoole kaardu kägises. Show oli hea. Muusika saatel saabusid üksteise järel paadid - tumedates Surmasööja-rõivastes aerutajatega alused, viikingigaleer, purjelaevad ning mitu, mitu...maja. Õigemini majaks ümber kujundatud mootorpaati. Katariina Kirik, Punane Torn, Raehoone...teisedki.
Millest ma aru ei saa on see, miks nad kuradi veesuuskadele panid ja teda mööda jõge edasi-tagasi sõidutasid.
Kuid show oli iseenesest ilus...mis siis et inimestega ei olnud keegi arvestanud. Loojuva päikese taustal Pärnu ajalugu kuulata...surnud muusikat, vaadata paate ning erkpunast taevast, jõge, millel peale aluste vaid üksainus väga segaduses ja ehmunud part ringi ujus ning peale seda ühes rahvamassiga koju minna.

Valetasin. Mul on üks kontakt kooliga olnud. Isegi mitu. Ma olen näinud hansapäevadel õpetajaid ja jooksen mitu korda päevas Kätlinile sisse - ta on esmaabi-vabatahtlik.

Kogu kesklinn on välismaailmast ära lõigatud ja muudetud üheks tohutusuureks turuks. Küsida võib kõike. Saab kõike. Hapukurkidest Läti hirvekolpadeni. Boffermõõkadest friikartuliteni. Vallikäär on ümber tehtud...kuigi mulle meeldis see varem rohkem. See nägi välja nagu...vallikäär. Praegu on see muudetud lihtsalt u-kujuliseks tehisjõeks mille servad on puudest puhastatud, laudadega kaetud, kaideks ümber kujundatud, treppidega sik-sakitatud ja puhastatud. See rikub minujaoks täielikult kogu....tuju. Samuti värvisid nad Tallinna Väravad üle.
Kogu Eesti näib olevat siia tulnud, talludes värskelt maha pandud muru jalge alla, valvates meie järele. Ennustajast mustlasnaine keda ma viimati eelmine aasta Tartu bussijaamas nägin kõnetas mind jälle, küsis kas tahan oma õnne teada. Keeldusin viisakalt, eelmine kord oli ta mu käest hiljem raha nõudma hakanud. Tartlased ja larparid on kohal, ühes relvade ja turvistega. Taaskehastajad. Kaklevad omavahel areenil ning jälgivad et pägalikud üksteisele haiget ei teeks.

Ma muretsesin endale asju...põhiliselt jäätist ja tujusõrmuse, aga kaalun uue vöökoti ja õlakoti muretsemist. Ma tahtsin endale kolpa osta, aga liiga palju raha maksis. Küll ma endale kusagilt kolba saan. Ma võtsin endale pähe et tahan ühte toa kaunistamise eesmärgil.

Ning Oorti kontsert.
Ma olen neist muidugi varem ka kuulnud, aga nüüd ma võtsin lõpuks vaevaks lisaks neist kuulmisele ka neid k u u l a t a ja mulle väga meeldis see, mida kuulsin. Nad on nagu mahedam versioon Metsatöllust. Nind nende muusikas on...rütmi. Ma ei suuda tantsida diskole. Ma ei suuda tantsida popile. Aga moderne folkmuusika omab minujaoks teatavat värskust. Ning ma nautisin seda kontserdi väga.

Homme on hansapäevade viimane päev. Ning peale seda suundun ma Tartu.

Palun väga, teie blogipost. Ning ma ei kavatse seda lähiajal spellcheckida seega vabandage mõtte- ja kirjavigu.

Piinad läbi

2010-06-18T02:17:00.000-07:00

Üheksa aastat. Lõppenud.
Miks ma ennast sugugi rõõmsana ei tunne?
Eksamid? 5-3-5. Ma olen bioloogia ,,viie'' peale ajuvabalt õnnelik, kuigi ma panin lolli peaga kirja et süsihappegaasi tõus atmosfääris põhjustab happevihmu. See on samm õigesse suunda...täna on lõpetamine. Inimesed saabuvad üksteise järel lillekimpude, kringlite ja Raffaelloga ning pärastlõunal ootab mind ees aktus...aga...ma ei tea, ma ei tunne ennast üldse kergemini, vastumeelsus tulevikule mõelda. Püüan vist Tartu Kunstikooli saada, aga vaevalt ma siiski Pärnust ära kolin...
...neetud, ma tahan lihtsalt paari kuud või aastat rahu ja vaikust, on seda palju nõutud?

Mu narkootikum rollimängude näol on mind maha jätnud, inspiratsioon läinud ja üldjoontes...mnjah, aga teid see muidugi ei huvita.

Mul oli palju kirjutada, aga see ununes ära. Ilm on ilus yadda yadda.
Ma vist isegi ei püüa enam teeselda et see blog mind väga huvitab. Kes teab...kunagi hakkan seda ehk uuesti täitma.

Hüppan läbi

2010-06-04T03:57:00.000-07:00

Homme on eesti keele eksam. Mõtlesin siit läbi hüpata. Vanad jutud pole endiselt korralikult läbi loetud, ma olen hakanud uue hooga MUDe mängima, ootan huviga Achaea artisan and bardic contesti tulemusi ja lihtsalt...püüan mitte tulevikule mõelda.

see more Funny Graphs

Lõpuks!

2010-05-31T02:47:00.000-07:00

Mälupulk on olemas, jutud alles. Veider mõelda et kogu mu vana arvuti sisu oli kokku umbes poolteist gigabaiti, kui mängud ka sisse arvata.

Ma loen praegu oma elu esimest arvutidokumenti. Ma ei tea, millal see on loodud, aga selle esimese lehe alguses on sõnad ''I klass. II klass. III klass. IV klass. V klass.'' mis võib pisut antud kirjatüki vanuse kohta aimu anda, rääkimata sellest et propertiesi väitel muudeti seda viimane kord 26. juuli 2006. See oli...noh, neli aastat tagasi? Rääkimata sellest et ma dokumendi algust üldse ei muutnud, kui välja arvata oma lemmikloomade dokumenteerimine ja klassinimistu millele vana stiili matkides kord või kaks aastat paar rida juurde tekkis. Sisuliselt oli seal juttu minust, väikeseid lühijutukesi ja muidugi loomalood Mitsist ja Laikast...sellest rääkides...

. Mul on koer nimega Laika. Ta on vana koer. Ta on isane, see tõttu ei too ta lapsi. Ta on musta-valge kirju koer. Ta ajab autosid taga, haugub inimeste peale ja tahab et talle kivi visatakse.

It's all so cutely ''duh''. ^^
Ma igatsen Laikat...

Mitsi on praeguseks nähtavasti juba kuue-aastane...tema täisnimi, mille ma talle ristisin...

Mitsi ehk Tema Kõrgeausus Mitsi-Lotta II Turts-Kräu, Kiisude printsess, Kasside kuninganna, Nunnukeste galaktikast.

Ohjah, meie toakiisu keda lasti vahest õue ainult siis kui ta veel õige pisike kassipoeg oli..

Enamasti ei lasta mind ühte ruumi mis asub minu korteri koridoris asuva ukse taga. See ruum on hiigelsuur. Sellel on sinine lagi kus paistab suur kollane lamp ja selle ruumi põrand on enamjaolt kaetud paksu rohelise vaibaga, kus on mõnus peitust mängida. Ruumis asuvad kõrged sambad mille otsa on hea ronida ja mida kutsutakse ,,puudeks’’ . Need ,,puud’’ on nii toredad ja nende otsast näen ma kõike mis ümberringi toimub. Nii naljakas on vaadata kuidas inimesed puu all ringi jooksevad ja arvavad, et ma sealt alla ei saa!

~~~

Nagu ütles esimene kodukass Bast: ,,Inimkäitumine on nagu poolkuivanud oaas mille veest keegi läbi ei näe, aga kõik võivad teada mis selle põhjas on.’’
Nüüd ootate ilmselt, et ma teile, lugejatele selle filosoofia kübeme lahti seletaksin, aga ma ei tea isegi mida see tähendab. Kui keegi sellest aru saab tulgu ta suure, kahekorruselise, valge maja juurde ja näugugu kolm korda maja tagaküljel, teise akna ees paremalt lugedes ja ma tulen aknale

~~~

...ärme siis räägi doktor Gregory Malcomi ajamasinast, reporter Henry Criotist ja eradetektiiv Johann Kivisalust.

Põrand oli täis klaasikilde ja teravalõhnalisi aineid. Akna kõrval asuva kapi otsas istus hirmunult professori ämmalahv ja loopis kapis olevaid pudeleid vastu procompsognathust kes üritas mööda riiuleid üles ronida. <- Don't ask.

Copy-paste'in selle oma arvutisse ümber ja jätkan hiljem oma iidvana tulnukajutu lugemist. See oli eepiliselt tobe ning see mälupulk on kullaauk.

Valgustkartlikud tulnukad

2010-05-28T08:05:00.000-07:00

Ilm!?

Ilm on ilus! Suvi!

Andestage, et ma nii kaua pole kirjutanud. Mul pole olnud vajadust sest te olete ju rahuldanud kõik minu vajadused inimpäeviku järgi. Aga inimesed küsivad miks ma ei postita, seega...

Päriselu on minujaoks praegu hell teema, ma ei taha rääkida sõnagi koolist, eksamitest ega järgmisest aastast, MITTE ÜHTEGI SÕNA. Vaevlen tujukõikumiste all - nagu näete olen hetkel emotsioonikiige positiivse otsa peal. Põhiliselt kahel põhjusel -

Ma kontakteerusin Tallinna karnevalipoega ja neil on kõik vajalikud asjad, et ma saaksin oma katkusanitarimaski JA laibagrimmi.

[i]tore,et meie poole pöördusite.

Meie kaupluses on erinevat kunstverd ja lihtsalt punast grimmivärvi(49.- tk),kunstveri (50.-tk)jääb siiski loomulikum.

Müüme ka modelleerimisvaha(80.-),millega saab teha arme ,lamedat või kõverat nina jne.

Samuti on müügil koledad armid (45.-)mida saab peale kleepida,pakis 12 erineva kuju -ja suurusega armi.

[/i]

Peale eksamite lõppu, kui mul pandavalt peaks minema, lähen niipea kui Kairi Tallinnasse suundub temaga kaasa ja ostan poe tühjaks.
Mu kostüüm tuleb eepiline! Punane räbaldunud ,,keep'', must kleit, suled, palju-palju sulgi (jah, kõik kes on minuga LARPil käinud teavad et mul on sulefetiš...ja hoolikalt varjatud armifetiš), relvad...ainult uut rituaali on vaja, tõeliselt! Mul on pooled sõnad juba jõuludest saadik olemas, rituaalitegevused ja -käik on veel lahtine ning mul tuleb veel arutada kuidas ma seekord mängule kondid ja seasüdame sisse saan smuugeldada (asjaolu et ma seda eelmine kord proovisin pole kellegi saladus, seega pole mõtet maha vaikida et seda ka tänavu proovin).

Ma pean uue õlakoti saama, kõik ei mahu ühte ära!

Mis vanaga juhtus?
Pannal läks katki.
Ning ma pole ühtegi sobivat sellest ajast saadik leidnud - nahast või tuhmatoonilisest karedakoelisest kangast, piiika õlarihma ja ilma märgatavate lukkude või piltidega. Miks pika õlarihma? Sest ma kannan neid mitte õlal, vaid üle pea. Ma pole Iidmaast eelmisest aastast saadik praktiliselt kuulnud, seega ma ei tohiks tegelikult veel muretseda, aga ma tahan, et KÕIK läheks plaanipäraselt, seega kavatsen oma taganemisteed ja etteaste varakult läbi mõelda.

Teine rõõmupõhjus...
...ma sain oma vanad jutud kätte. Need on mälupulgal. Meie arvuti CD-mängija ei tööta, seega tuli mul vana arvuti failidega CD kooli viia ja mälupulgale ümber kopeerida. Ma pole kindel, kas need ka avanevad, sest kooliarvutil pole korralikku Wordi, aga need olid kõik olemas...alates Johann Kivisalu-saagast, lõpetades katsega kirjutada Punamütsike ümber nii et selle tegevus juura-ajastul ümber leiaks (kujutage ette muinasjuttu, kus peategelase osa mängib punase mütsikesega türannosaurus...kelle nimi minu tol ajal väga süütu mõistuse tahtel juhtus olema Punatüroke). Ma pole neid saanud sellest ajast saadik lugeda, kui mu vana arvuti üle kolme aasta tagasi Saaremaale rändas, kust me selle eelmisel suvel päästsime - arvuti oli aasta otsa seisnud niiskel köögipõrandal ja keeldus käivitumast. Korpus ise on praeguseks hävitatud, aga failid saadi kätte. Ainult üks väike probleem - mälupulk on koolis Koidula laua peal. Ma tean seda, sest läksin koju jõudes paanikasse kui avastasin selle puudumise ja helistasin kantseleisse uurimaks järgi ega ma seda kogemata arvutiklassi jätnud. Kätte saan esmaspäeval, ei jõua ära oodata...
Ma tahan lugeda oma kirjutiste kõrgaega, õigemini oma kirjutamise kõrgaega, sest stiili ja realistlikust hakkasin ma tajuma alles hiljem - Johann Kivisalu saaga oli ilmselt üks viimaseid asju mida ma vanas arvutis kirjutasin ja see on isegi lühendatud versioonil HPCs olemas...olin seda kirjutades 12...ma tahan seda aega tagasi...kirjanduseõpetaja ütles, et on minus pettunud ja ma pean ennast kokku võtma kui soovin tulevikus läbi lüüa. Mul pole olnud jõudu kirjutada. Isegi ,,Jumalate otsused'' ja ,,Sumpurn'' on pooleli jäetud - ma tean, mis neis edasi peaks juhtuma, aga ma ei suuda seda sõnadesse panna. Võrreldes sellega, mida ma vanasti tegin - istusin arvuti taga ja toksisin leht lehe haaval tähti arvutisse, olen ma kujuteldamatult alla käinud...

...see selleks.

Siin on teie nõutud blogipostitus, müüsin oma aja ja hinge teatud isikutele meele järele olemiseks.
Järgmise saate millalgi jõuludeks...

Jumalate otsused

2010-03-24T12:14:00.000-07:00

Mu uue jutu pealkiri.

Ma tahan seda lõpetada, südamest tahan. :D
Seekord ma seda lihtsalt pooleli ei jäta! Kui ma jõuan niikaugele, et peategelane oma teekonda alustab, on pool võitu juba käes! ...ja see hetk peaks saabuma millalgi kahe, võibolla nelja peatüki pärast. Alles. Jeerum.

Fantasy-muinasaega kirjutada on raske. ._. Sest motiive ei leia, raha ju veel ei kasutata.

Ma käisin täna väljas.
Pimeduse tulles mööda linna jalutamas.
Kas teadsite, et vaikuses kuuleb palju rohkem?
Et pimedas mööda tänavaid kõndides saab näha inimeste tegeliku palet?
Neid, kes lähevad koju, neid kes mängivad lumehangedes...sa näed läbi akende perekondi oma murede ja maailmadega. Kõik elavad pisut oma maailmas. Veider on mõelda, et kõne on nagu uks, nagu koridor, mis ühendab sinu maailma kellegi teisega, jätab sinna enda poolt märgi. Ma nägin pimedust. Ma kuulsin kõnekatkeid, hääli, nägin inimesi, koeri kes jooksid vabalt ringi. Nägin vaikust ja kuulsin laternate hubisevat valgust. Paar meetrit maanteest eemal on nagu teine maailm, puude ja uniselt oma maailmas elavate inimeste maailm.
...ning väljas on libe, ma ei soovita oma nina õue pista, te väänate oma kondid liigestest välja.

Pöördvõrdeline seos

2010-03-14T11:43:00.000-07:00

See on nüüd ametlik - tung loomeks on pöördvõrdelises seoses hinnete kriitilisusega.

Aga...mina enam oma elu päästa ei suuda...

...seega on parem seda õhtupoolikut nautida.

Lubasin Screamerile Haldora hingerelva-animatsiooni ära teha, aga selle asemel hakkasin Satist fanarti tegema. ^^ Ta väärib rohkem kunsti, mu ühekordne rpg-tegelane, muinasaja-fantasyst pärit ennasttäis tumehaldjakütt. Miks? Sest tal on eepiline soeng ja mulle meeldib tema disain, kuigi ta ei ole mu kõige nägusam ega hügieenilisem tegelane. Ning ma hakkasin temast juttu kirjutama...ühe vana rollimängu ainetel, vähemalt sellest, milleks too rollimäng oleks saanud kui see edasi oleks kestnud. Cortosis...

Kõik on täna kuidagi nii...sügavmõttelised, nukrad. Ma olen ka ise nukker ja veider on teiste mõtteid lugeda, sest tegelikult tunnen ma samamoodi, me kõik tunneme, väljaarvatud need häirivalt positiivsed inimesed. Kas keegi on märganud, et üliemotsionaalsed inimesed arvavad alati, et just nende probleemid on kõige hullemad ja elurikkuvamad?

Ma olen lihtsalt laisk, ma tunnistan üles. Mul tuleb homseks teha kehalise referaat, õppida geograafiat vastama, ajalooreferaat valmis teha ja keemiat õppida, aga no ei, ma maalin siin Sati arvukaid karusnahast hilpe ja kirjutan mingit totrust seoses kahepalgeliste talunuhtlustest tumehaldjatega.

Mul pole olnud vajadust blogi kirjutada, sest iga kord kui mul isegi tekkib vajadus midagi arvutiekraanile kanda heidan ma lihtsalt pikali ja mõtlen oma teksti peas läbi...ja sellel on täpselt sama tulemus, vaid selle vahega et teised ei saa seda lugeda.

Kuid tegelikult olen ma õnnelik, et keegi minuga täna rääkinud pole...sest ma saan kirjutada. See teave, et ma suudan, et ma oskan veel kirjutada, kui ma vaid tahan, see tekitab hinge kergema tunde, midagi, mida kodused ülesanded ja koolis vastamas käimine ei tekita. Ma arvasin juba korraks, et olen oma kirjutamistungi igaveseks kaotanud. Muidugi on see täis sõnakorduseid ja kirjavigu, laused venivad ja mõte on olematu, aga ma võin seda alati üle lugeda, alati parandada, alati edasi kirjutada!

Kas rõõmustada või pugeda tagasi oma tundetusse kesta ja tegutseda sealt edasi?

Kes teab.

Ahjaa, ning üks mu piiksudest nõustus rollimängu tegema...fantasy tänapäev. Lühidalt keskmine vampiirikas, mis kipub kahtlaselt Twilightilikuks minema, aga see on kohati ka väga naljakas ja mulle hakkab mu tegelane juba vaikselt meeldima. Imre Vaater.

Ja blogipostitus

2010-02-09T05:39:00.001-08:00

moar funny pictures

Ohjah, Hingenöörid on varsti läbi saamas...huvitav miks Screamer sellega niimoodi kiirustab, peaaegu nagu ta ei tahaksgi anda mulle võimalust välja uurida, mis läänes ometi toimub? Skipid tekitavad lihtsalt juhtmeid juurde. Aga pole viga.

Ma kavatsen täna ennast kokku võtta ja õppima hakata! Muud valikut väga ei jää. Füüsikaõpetaja tuli täna minu üllatuseks minu juurde ja küsis, et ma homme viktoriinile läheksin, kosmose ja muude taoliste teemade kohta uuriksin. See mõte ei meeldi mulle üldse, sest ma ei oska füüsikat, tean vaid sci fi filmidest ja raamatutest õpitud asju seoses kosmose ja füüsikareeglitega, aga kui ta niiväga peale käib, siis võin ka ju üritada.

Mu keep on varsti valmis saamas...õigemini see on välja lõigatud, alt kinni õmmeldud, kanditud...vaja on veel tikandit ja kapuutsi.

Üldjoontes olen täna üpris heas tujus, isegi ilm on ilusamaks muutunud - see pole krõbekülm aga samas ka mitte märg ja tuuline, kui saaks ainult ennast arvuti tagant minema sundida.

Grimi mäng võib varsti fanarti saada, olen juba ammu tahtnud ratsutamist joonistama õppida ning paari kaameli ja liivase kõrbe lisamine annaks pildile ainult juurde.

Ostan vastutustunnet

2010-02-08T05:54:00.000-08:00

see more dog and puppy pictures

Mul hakkas just koolis hästi minema.
...siis jäin ma kuni kella neljani MSNis Screameriga mängima. XD
Tulemus - ma jäin täna ilma kahest (või kolmest?) kontrolltööst, kahest jutustamisest, inglise keele aegade kontrollist ja ühest järgivastamisest, sest ei äratuskell ega ema ei suutnud mind hommikul voodist lahti saada. Nagu minu puhul tavaline ei suuda ma isegi meenutada, et mingeid äratamiskatseid oleks toimunud ja ärkasin ma alles üheteistkümne paiku...püsti sain kella üheks.
Ning ma tunnen ennast vaimselt sitasti, aga seda oli ka oodata. Ma ei kahetse väga, mäng oli seda väärt...õpin lihtsalt järele.

Vingats!

2010-01-10T06:51:00.001-08:00

Hah, ma olen kodus!

Juunior sai läbi ning ma ei pidanud seekord isegi kaks tundi bussi ootama. ^^

Minu tegelane failis üpris kõvasti - alustasin ahne ja iseka mustlasmaagi mängimist hoopis vale jalaga. Sain taaskord veendumust, et LARP ei ole minu ala, aga mulle meeldib kuulata inimeste mängueelseid ja mängujärgseid muljevahetusi, viibida värskes õhus ja ilusates kohtades ja...noh, vahelduse mõttes ka midagi hästi osata.

Mul on südamest kahju, et minu tegelane surma sai...talle järgnenud preestritar oli küll kasulik, aga raske oli välja mängida kedagi, kes üldse ei tea, mis toimub ja kellele keegi seletama ka ei vaevu.

Jõudsin ilma eriliste sekeldusteta Tartusse. Bussijaamas märkasin gruppi magamismattide ja kottidega inimesi ning seadsin ennast neile sappa. Tuli välja, et tegu oli Angelicu ja mõningate teiste isikutega, kelle sabas poest läbi käisime ja bussile suundusime.

Jaamas sain kokku Libaga, kelle ülesandeks antud mängul oli mängida minu ustavat õpilast kes minult saadavate õpetuste eest minu teenimisega maksab...ja keda ma pigem orjana oleksin pidanud kohtlema. Aga lootsin kõigele muule lisaks ka vestluskaaslast saada, seega kohtlesin teda tihtipeale endaga võrdselt. See oli tema esimene mäng ja mulle jäi mulje, et ta polnud sellest väga vaimustuses, aga kes teab.

Igaljuhul jah, ronisime bussi peale, läksime kokkulepitud kohta, mina näitasin taaskord välja, et mulle ei jää näod meelde, tee mis tahad. Loodan, et inimesed ei solvunud kuna ma ei pruukinud mäletada, kes nad olid või keda mängisid.

Mängukoht oli kena, kuigi mängu algus venis ja venis. Suvel kasutasin seda aega ära ümbruskonna uurimiseks, aga talvel seda teha ei saa, kuna oleksin ennast lihtsalt ära väsitanud. Söök oli endiselt parem, kui see, mida minu ema teeb ja täis kõhuga tundus mõte ees ootavast mängust väga huvipakkuv. Mu helmestest kaelakee saatus on küll kurb, aga ma jõudsin Die soovitusel otsusele, et teen endale ise uue ja parema.

Ingrid Sverretütar ja Miina olid juba suvel pisipettuste ja rahaga sulimängimise eest tagaotsitavaks kuulutatud ja ülereageerijad nagu nad on läksid nad Uudismaadele pakku, oodates siin-seal paar nädalat kuni neid enam taga ei aetud. Ühel ilusal sügisööl nägid nad eemal lõkkevalgust ning lähemal uurimisel leidsid eest grupi sõbraliku olekuga rändureid, kes rääkisid neile Uudismaadest igasuguseid imejutte, alates mõmmuhhuudest ja lõpetades järvest tõusvate deemonitega. Nende seltsis otsustasid emand ja teener tagasi tsivilisatsiooni rüppe pöörduda.

Järgnevad rännupäevad möödusid neile rahulikult, süües ja elades üpris suurel määral sõbralikuma meelega kaasrändurite varast, ükskõik kas nad sellest ise teadsid või mitte.

Talv saabus, lumi langes ning tsivilisatsioon oli kauguses terendamas. Märkasime mööda teed kõndides eksinud piirivalvurit, kellega sai paar sõna vahetatud ja edasi minnes nägime tsivilisatsiooni - talumaja.

Hoone oli seest segamini pööratud ja peale väikest otsimist leiti nurgast...kas üks või kaks noort inimest, kes olid väga õnnetud ja rääkisid, et surnud olid nende sugulased ära viinud. Neile anti juua ja saadeti inimesi metsa sugulasi otsima, kes ka üles leiti. Selleks ajaks, kui meie tükeldatud laipu läbi otsima jõudsime ei olnud enam midagi võtmistväärt järgi jäänud. Tagasi jõudes...noh...hakkas jama, sest pererahvas ei lasknud kedagi eriti sisse. Öeldi, et see on elumaja, mitte kõrts. Lõpuks siiski hakati inimesi sisse laskma - näo ja rahahulga järgi.

Probleem, mu tegelasel polnud kavas raha loovutada. Proovis ta siis umbkeelsele araablasele oma teenri kasutuvõitu amuletti maha müüa, seletades, et see pidavat füüsilist jõudu suurendama. Ei õnnestunud, sest nagu öeldud - araablane oli umbkeelne.

Siis tuli meil mõte pererahvas ukse pealt kõrvaldada ning lootsime, et inimesed rõõmustavad selle peale, et neilt rohkem raha ei küsita. Võta näpust, mind löödi mõõgaga lumehange pikali hetk peale seda kui loitsukotid perenaist ja tema tütart tabanud olid. Peale seda, kui keegi hea südamega isik oli mind ravitsenud, ei osanud ma oma tegude selgituseks muud öelda kui ''Mina seda ei teinud'' ja ''Ma ei mäleta kes mind lõi'', aga pererahvas teadis paremini ja mind aeti vikatiga välja iga kord, kui proovisin oma nina toasoojusesse saada.

Oma pisikese orjaga läksime kedagi taga otsima, vist peremeest ja tema poega, sest oli lubatud, et need, kes peremehe ja poja üles leiavad, saavad tasuta ööbida. Jätsin oma korvi maja nuka taha, sest arvasin, et selle sisu ei lähe sellel retkel tarvis. Käisime ringi mööda lumehangi, järgisime jälgi, siis meenus meile, et öeldi, et maja ümber polnud peale guulide käimist jalajälgi ning seega me sumpasime lihtsalt suvaliselt. Leidsime järvejäält veidra paljaks kraabitud koha ja kaks preestritari, kes meiega kaasa tulid. Uurisime saunahoonet, mis oli tühi ja tegime veel seda ning teist. Kohtusime sookolliga, kes nägi ülimalt hea välja ja otsis oma kiisut taga.

Järgmiseks mäletan seda, et kedagi (peretütart?) rünnati sauna juures, kuulsin valju kisa ja...võtsin kohale jõudes nad uneloitsudega maha. See oli ilmselt üks minu lemmikstseenidest mängus, sest ma ei saanud vahelduseks surma! Küll aga rikkusid seda kaks fakti: Uneloits oli puuteloits, mille ma rõõmsalt ära unustasin ja teiseks ei tänanud mind keegi. >.< Isetu või mitte, see oli vähemalt minu meelest küllaldane põhjus meid sisse lasta, aga ega ma ei vingu, sisse saime me niikuinii sest pererahvas ei saanud koguaeg ukse juures olla. Mu ori sai vigastada, kuid tema haavad seoti kinni ning ta veeti sauna, kus ma talle kasuka peale panin ja korvist tikke hakkasin otsima, et küünlaid läita.

Kuni ühel hetkel saabus grupp relvastatud isikuid, kes mu nime küsisid ning ütlesid, et ma nendega kaasa tuleksin. Lubasid mu orja tervendada, ning aitasid teda majja kanda. Seal küsitleti mind pimeda maagi poolt...sest mu loitsuraamat oli täis deemonlike rituaale (*khm* Iidmaa *khm*). Ta tuvastas mu, ning selle tulemusel ladusin oma eluloo talle ette. Kas ta sellest midagi meelde ka jättis, seda ma ei tea, kuid see oli mulle taaskord võimalus rolli mängida ja vähemalt ei olnud mu tegelase taust päris kasutult välja mõeldud, mul oli talle millest rääkida. Loitsuraamatu jättis ta oma kätte ja minul ja mu tervendatud orjal lasti minna.

Uhkelt teatades, et tema on oma kiisu üles leidnud tuli sauna juurde tagasi ka sookoll, köie otsas kaasas vedades kahe meetri kõrgust mõmmuhhuud. See jättis piiksule ja mulle sügava mulje, eriti antud eluka ja sookolli vaheline dialoog.

''Mõmm.''
''*Uhh-uu!*''
''...mõmm.''
''*Uhh-uu!''

Järgnevad sündmused on järk-järgult ähmasemaks muutumas. Leidsime mingi hiinlase. Proovisime asjadest sotti saada. Läksime sisse varju, ajasime laternaõli taga, vahepeal valvasime maja ees ebasurnute eest, uurisime teed, mis majast eemale viis...

...Mort tungis mulle kallale, kui ma pimedas kempsu proovisin joosta. See ehmatas mind surnuks. Tänan taaskord ravitsejaid.

Tuppa mind ei lastud, kuigi olin need kollid sauna juures kahjutuks teinud, aga sisse ma lõpuks siiski sain ja istusime pisipiiksuga soojas ja kuivas. Väikesekesel tundus igav olevat, seega saatsin ta enda nimel luuretööd tegema.

Minut hiljem saabusid uudised, et me ei tohi välja minna, kohe ukse juures on kurjad koolnud. Mina muidugi mõtlesin, et lähen ja viskan neid manakotiga, aga näe, ei õnnestunud, surma sain ja keegi loll tükeldas ära ka.

Lühidalt jah...surma sain. Olin püha viha täis ja suundusin väikesesse majja, aga enamik minu pahameelest lahtus, jättes järele vaid pisut kurva ja tühja tunde, kui ma nägin tühja kaminaesist ja ennast selle ette soojendama seadsin. Sinna jäin ma veel kauaks, rääkides kellega juhtus, juues ja süües mida iganes anti ja jäädes zombie-invasioonile hiljaks, seega NPCd ma ei mänginud. Koos pisipiiksuga ronisime mingi aeg üles ja heidsime kottide peale magama.

Rääkisime Tiivulisest Kroonikast ja lubasin talle MSNis mängu korraldada, paljastasin asju seoses NPCega ja üleüldse puhkasime ning magasime õhtusöögi maha, kuni gemmid ühel hetkel peale hakkasid käima, et NPC-kolle on tarvis.

Nägin vilksamisi Hr.Punasilma ja ta ehmatas mind poolsurnuks. Mul on kahju, et ma teda IG näha ei saanud, ta oli lihtsalt...win.

Viimaks tegime üksikuid kostüümimuudatusi ja tulime tagasi mängu.

Mina kui kõrvaltalu Maaema-usuline taimetohter/ravitseja Elleya ja Liba kui minu tumm sõber Birgit.

Alles peale mängu saime aru, mis tegelikult toimub - jäi mulje, et enamik olid selleks ajaks juba liiga väsinud, et adekvaatselt uurimistööd teha ning keegi ei teadnud tegelikult, mis toimub. Kellelegi kasvas jäsemeid juurde, kusagil tehti mingit väravat ja enamik rääkisid toas senistest seiklustest ja haldjate paljunemisest (nad punguvad, mõnikord poolduvad ja lõhnavad hästi).

Ravitsesin mõnda isikut, kutsusime koos minu tumma teenriga Thorfinni Valge Halastuse juurde ja tervendasin kellegi lõualuu ära.

Kindlasti oli veel asju, aga need ei tule meelde.

Mäng sai läbi ja meie kolisime üprisgi otsemat teed mööda ülesse, panime magamiskotid sooja kohta ja sokid radiaatori peale kuivama ning jäime magama.

Esiteks sai muidugi kooki...

Teen ettepaneku eelmist Juuniorit arvestades laialt levinud meme-ütluse ''The cake is a lie'' asendada sõnadega ''The inn is an illusion.''

Tagasitee möödus sündmustevaeselt. Mu korv pudenes nähtavasti bussi peale minnes tükk-tüki haaval tühjaks, igaljuhul leidsin eest Uku ja veel paar isikut, kes rõõmsasti mulle mu asjad tagasi andsid, kobakäpp, vingats ja hajameelne isik nagu ma olen. Bussipeatuses oli kerge paanikaosakond, sest ma arvasin ennast oma mobiili olevat ära kaotanud, see oli õnneks lihtsalt kasukavoodri vahele vajunud, mind visati autoga bussijaama ja sain üpris otse Pärnusse minevale bussile. Jõudsin koju, pesine ennast, lugesin muljeid ja jäin magama.

Minu üllatuseks jäid mulle peaaegu kõik asjad alles, vaid üks manakott ununes maha. Üks rätik läks katki, õlilatern samuti, emalt laenatud nahkkindad on rikutud ning õe kaelakee pudenes laiali. Ainus, mis mul hetkel viga on, on kange kael ja lihased, ei mingit nohu, kurguvalu ega midagi muud, mida võiks oodata peale jäätunud tee joomist, hanges läbi ligunemist ja poolpaljalt -20 kraadises külmas ringi silkamist. ^^

Tänan mängu eest.

- Ingrid Sverretütar.

Grim says:
igatahes mängu iseloomustas niipalju kui ma OG pärast teada sain Nexuse lugu hingetuna
Cliodna says:
Päeva nali.
Grim says:
Hingetuna langen su kätevahele
Cliodna says:
Mind teadsid kinni püüda.
Cliodna says:
Hingetuna mind viimaks panid tähele, kui keegi *somethingsomething*
Grim says:
ma võin öelda et Hingetuid kes langesid oli palju
Grim says:
kas just kätevahele aga lumehange küll

Head uut sedasamust.

2010-01-01T06:38:00.001-08:00

Ilusat pärastlõunat.

Ilusat uut aastat ka.

Anyway valmistun Juunioriks - kostüüm peaaegu olemas, mängumaks makstud, vajalik repertuaar olemas aga mitte veel selge ja partykaaslased on ka ennast registreerinud hoolimata külmast ilmast ja lumises metsas ringi kõmpimisest.

Ma nägin imelikku unenägu...põhimõtteliselt ma olin vist tartlastega Pärnu kesklinnas. Saatsin neid bussi peale, ning peale seda otsustasin hilisest kellaajast hoolimata pimedas, lumises kesklinnas poode läbi kammima asuda - kuna ma juba kohal olen, siis miks homme tagasi kõmpida? Ma otsisin kostüüme, aksessuuare jne. jne. jne. kuni ühel hetkel astusin sisse pudipadipoodi, kus ma kunagi varem käinud ei olnud...sealne müüja oli vana naine ja nägi välja nagu naissoost versioon Ollivanderist, aga ülimalt kuri ja karm. Ta tundus olevat halvas tujus, et ma üldse kohale ilmusin ja nüüd tema kogu oma näpujälgedega rüvetan, aga kui ma talle kinnitasin, et ma olen maksev klient, siis rahustas see teade teda pisut. Oli ka üks abiline, kes oli pikka kasvu mees ja meenutas pisut Mini Zoo pidajat.
Ma mäletan, et seal oli nii palju asju, mida ma endale oleksin tahtnud. Ehteid mida keegi varem näinud polnud, pontšosid, kleite, keepe mis nägid mulle nii rollisobilikud välja, paar saapaid mis tundusid korraga soojad ja effektsed ning suur kastitäis teokarpe. Mul on nimelt tarvis kolme ühesuguse välimusega keskmisest suuremat teokarpi, aga neid ei leia kusagilt. Ma uurisin eile õhtul õe teokarbikogu läbi, aga ei leidnud sealt midagi kasulikku. Selle saladusliku poe tagaruumis austrikarpe uurides tabas mind parem õnn. Naine seletas, et karpide purunemise põhjustavad õhumullid karpide seinte sees ja et värsked karbid on tugevamad, aga värsked karbid on ka haruldased ning jätkas rääkides midagi sellest, kuidas meremehed arvavad et karbid aitavad kaasa madalike tekkele ning seetõttu võrguga kala püüdes võrgul mööda merepõhja lohiseda lasevad, et karpide arvukust vähendada. Seda rääkides hakkas ühest teokarbist järsku muda ja merevett immitsema, nagu see nutaks ning ma leidsin kogu stseeni pisut õõvastava.
Vahepeal pidin ma mulle teadmata põhjustel väljas käima, ilmselt selleks, et mobiiliga rääkida. Mäletan, et pidin kiirustama, sest kell oli juba väga palju ja ma ei tahtnud et minu väljasolekul pood kinni pandaks ning kõik asjad mis ma välja otsisin tee tagasi oma õigetele kohtadele leiaksid.
Mäletan, et läksin sisse tagasi ja esitasin müüjale kasetohule või mädanenud puidule kirjutatud listi, mida ma ka ette lugema hakkasin. Mäletan, et palusin nende käest roninastikut ja terraariumitäit rohutirtse et nastikut toita (kuigi peale mõtlemist jõudsin otsusele et 20 tirtsu on sigiva populatsiooni alustamiseks küllalt). Siis veel hiiri ja ronka ja palju muud pudi-padi. Ärkasin üles enne listiga lõpule jõudmist, kuid mäletan, et teadsin ise ka, et minuga kaasas olevast rahahulgast ei piisa selle kõige ära ostmiseks, see oli lihtsalt liiga hea et tõsi olla.

See oli imelikunenägu. =/
Ahjaa, mu ainuke jõulu/uusaastakingitus - uus mp3 selle asemele, mis ära varastati. Loodan et see vähemalt läheb mu arvutis tööle, erinevalt iPodist (mida ma endiselt maha püüan müüa).

Häid jöule!

2009-12-25T13:58:00.000-08:00

Cliodna / Merry effing christmas, you happy now? ^^ says:
Väga hea... ma lähen vist tõesti magama. *pilk ülejäänutele* Kui teil midagi selle vastu pole.
S. says:
Head und teile leedi Haldora. *kõik tõusevad*
Cliodna / Merry effing christmas, you happy now? ^^ says:
*langetab pea* Ja teilegi. *hetkeks silmanurgast pilk Thomasele nagu ''Hmm...tuled ka?'' siis tõuseb ja suundub juukseid siludes oma telki*

Ning selle lausega minetasin ma Haldora viimase nunnalikkuse. ^^

Häid jõule jne.
Ma pole ühtegi kingitust saanud, aga see-selleks, uusaastaks saan ehk kas uue mobiili või mp3'e. Vaheaeg läheb hästi. Annaga sain vahepeal kokku, arutasime Juuniorile minekut, kõik on väga kenasti ära organiseeritud, oleme registreerinud, maksta tuleb küll aga veel. Pean hakkama vist vaikselt asju pakkima - ma ei tulegi see aasta kostüümiga. Väljas on nii külm, et jänesenahast kasukas ja mõned sallid-rätid et pisut kaltsakam mulje jääks peaksid asja ära ajama, eepilise kostüümi võin suveks kokku seada.
Jõulutunnet pole ma täna suutnud endale tekitada. Ka rollimäng oli ausalt öeldes fail, kuigi seekord õnnestus mul ilma vahelesegamisteta pisut sõdurite moraali tõsta. Grim näib olevat lootuse kaotanud Screamerilt mängu saada ja ega ma teda ei süüdista ka.

Anyway. Jah. Mängu tahaks. Või midagi mis tuju heaks teeks.

Üritan lähenevale koolile ja vaheaja lõpule mitte mõelda.

Ma tean, et tahtsin veel midagi tarka kirjutada, aga ei tule meelde. XD Vabandust, et keegi teist jõulukinke ei saanud.

Et teha tasa minu tänane sõnapuudulikkus:

Ah teate, käige-

2009-12-02T12:37:00.001-08:00

Mis mõttega ma enam üldse sõdin? Keskkooli ma vaevalt et saan, seega...jah. Mis mõttega.

Ma tahan täna AINULT VAIKUST JA RAHU RAISK! Ometi kõik tahavad minuga rääkida, müsteerium, kas pole, ja muidugi siis kui mul hea tuju on on nemad kuhugile ära kadunud.

Ärge pange mind tähele. Tõsiselt. Ma tahan paar päeva oma mõtetega üksi olla, kui teil midagi mõtekat öelda pole ärge öelgegi, koolis on niigi liiga lärmakas, liiga pagana lärmakas. Ma lähen lihtsalt hulluks.

Isa tuli haiglast koju. Käitub veidralt. Ka see võib ilmselt mu halva tuju üks põhjuseid olla, eks paljudel on minust kordades hullem aga ma pole harjunud teda sedasi käitumas nägema.

Vangide Saar on lõppenud

2009-11-21T08:29:00.000-08:00

Pealkiri ütleb kõik.

Kui kell lööb kuradi
tosin ja üks Alge võib tunda Teist maailma teisest otsast siis
leiab oma taassünni ka
kadunud rahva Alge
ning vaid siis suudetakse taastada
ja tuhast uuesti luua
vana maailma varemed

87 sessiooni!

Vangide Saar 21.Nov.2008-21.Nov.2009

Oleks veel edasi ka läinud, aga me saime ennustuse kätte ja mängujuht nõustus kõik järgneva meile ette rääkima ja mängu siinkohal ära lõpetama, sest kõik oli niikuinii põhimõtteliselt kindlaks määratud.

Zera sai vampiiriks, aga kasutas võimalust minna tagasi Teispoolsusesse, sai ilmselt selle koha valitsejaks. Aradian leppis Aswinaga ära, Eva elas õnnelikult olles oma Alge-olemuse ära andnud ja suri viimaks vanadussurma, Redi ja Ethani kohta ma ei tea aga nemad olid nüüdseks juba ära NPCstatud seega nad väga ei loe ning mängujuhi väitel me pmst. marssisime pealinna, hävitasime Vaikuse koguja ja ässitasime ülejäänud hinged Vaikuse vastu, äratasime Kadunud Rahva ja täitsime oma saatuseid kuni maailmas rahu taastus.

Oma kõrgajal oli Saar väga hea mäng olnud, lõpu poole, pean isegi tunnistama, vajus see pisut ära, aga eks see ole meie kõigi süü. Mul on siiski küsimusi ja stseene, mis jäid vastuseta või läbi mängimata, lihtsalt nende stseenide vahele, mida ma mängida TAHTSIN jäi liiga palju muud materjali.

Täna oligi ilmselt parim päev Saare lõpetamiseks, mingi taevaliku kokkusattumuse tulemusel langes see täpselt Saare sünnipäeva peale. Kergelt melanhoolne tunne on siiski, nagu ei oleks ma olnud suuteline mingit pikka projekti lõpetama ning pisut ka nende stseenide pärast, mida ma tahtsin mängida, aga mis jäid puutumata, aga siiski...noh, tundub, et peab üle elama. ^^ Ma püüan Saarele veel viimase fanarti tekitada, midagi suurt ja ilusat ja siis vaatame, mis edasi saab.

Nüüd, kus Saart enam ei ole, saan ma jätkata oma katsetega ennast mängudest võõrutada. Ei ühtegi pikemat mänguseeriat rohkem, vanadega jätkan kuni soiku vajuvad ning lõpuks...jah, teoorias peaksin ma lõpuks ennast ''ravitud'' saama küll.

Haige

2009-11-18T02:55:00.000-08:00

Seagrippi mul pole, selle olen juba selgeks teinud. Pigem mingi kõhuviirus...aga see on juba laupäevast saadik kestnud ja ma tunnen ennast iga päevaga jõuetumalt. Magan pidevalt, või olen pikali ning lihtsalt täielik energia- ja motivatsioonipuudulikkus.

Ahjaa, ning ma ilmselt lahkun Saarest, pole mõtet seal enam edasi rabeleda...pealegi arvestades seda, millise valiku ta tegi ärkab ta oma illusioonist ilmselt Dunwini raevunud näkku põrnitsedes. Ma ei suuda teda enam välja mängida.

Laupäeval käisin dinosauruseid vaatamas. Neile, kes küsisid, olen juba rääkinud, kuidas seal oli. Täditütretütre ja tolle isaga (täditütre abikaasaga) läksime Saku Suurhalli ja parkisime auto kuhugile suvalisse nurgatagusesse. Pärnu oli juba teist päeva üleni kollakasmust, aga Tallinnat kattis veel lumi, mis mind jahmatas, ning lume all olev rohi oli veel erkroheline.
Saku Suurhall...see hoone jäi minu mällu elutu ja hallina, sellel polnud veel hinge, mis majadele tekkib, kui need vananevad. See-eest show ise, kui välja arvata meeletult üle-hinnatud toit, jook ja mänguasjad, oli meeletult hästi kavandatud. Siiski, dinosaurused valmistasid kerge pettumuse, sest ma ei arvanud, et neil on pmast. keha toetamiseks liikuv alus ja sõrestik all, nende liikumine tundus seetõttu meeletult ebaloomulik. Mind on kunstikoolis õpetatud inimest ja looma joonistades vaatama, millisele jalale raskus langeb, seetõttu oli mul eriti imelik vaadata, kuidas robotid mööda lava ringi sebisid. Enamik inimese suuruseid roboteid olid jupp maad paremad, kiiremad, liikusid kenamini...alles show lõpus märkasin ma ühel hetkel, et neetud, neil on kõigil inimesed sees, sellepärast. Ainsad, kes minus pettumust ei valmistanud, olid tibatillukesed plateosauruse tibud (?) kes millalgi show alguses mööda lava ringi sebisid.
Keskmine plot oli midagi stiilis: Mees seisab keset lava ja räägib juttu, näha on, et ta räägib seda mingis võõrkeeles, aga mikrofoni pole keegi talle kätte andnud, kõlaritest lastakse lihtsalt Eesti keelset teksti peale, sedasi keskmise Eesti keelde dubleeritud seebika kombel. Räägib kohalikust floorast, faunast, mandrite liikumisest, mille puhul muutus valgustus, muusika ja lavakujundus. Lavakujundus oli küll väga hästi välja mõeldud ja teostatud, seda tuleb nende auks öelda. Dinosaurustelgi polnud viga, nagu ma ütlesin. Kui välja arvata teatav kangus kõndimisel nägid nad päris ehtsad välja, ja suured. Aga jah...mees rääkis...mingi aeg tuleb lavale taimtoiduline, laseb endast rääkida, käib ringi ja näeb pisut segaduses välja, sööb midagi...mingi aeg tuleb lavale lihatoiduline. Käib ka ringi, näeb kuri välja, ühel suvalisel hetkel teeb katse taimtoidulist hammustada, millele vastatakse valju muusika, möirete ja järgmised viis minutit kestva ähvardava üksteise ümber keerutamisega, kuni midagi vahele segab ja loomad lava taha sunnib. Kogu plot. Polnudki tegelt väga hull, aga oleks võinud sellisest ''tehnikashows''t ka pisut hammustamist ja kehalist kontakti oodata...noh, ehk siis järgmise kümne aasta pärast või nii, selleks ajaks on nad ehk suutnud ka leida viisi, kuidas loomadelt tugitalasid alt ära võtta.

Ma ei teadnudki, et mu tädi endisel abikaasal st. täditütre isal, kes Tallinnas elab, on selline ilus maja...noh, pealinna palgad jne. Ja üks tuttav oli tal ka külas, kellel oli selline armas, aga kõõrdissilmne ja pisut roti nägu chihuahua.

Ennast kehvasti tundma hakkasin juba tagasiteel ja sellest ajast saadik on olnud üks pidev iiveldus, külmavärinad ja üleüldine väsimustunne. Isegi rollimänge ei viitsiks, teatud eranditega.

LUMI!!!

2009-11-06T03:43:00.000-08:00

Lumevaimud on meie vastu armulised olnud. XD

brb lumememme tahan täna teha.

Those who are dead

2009-11-05T11:33:00.000-08:00

...are not dead, they're just living in my head.

See laul (Coldplay - 42) on jälle kummitama hakanud. >.<

Screameri rollimängud on endiselt head, aga mu tegelane hakkab ära kuluma. ^^ Ta on ikka tore ja värki, aga mõni asi...samas Haldoral on nüüd n.ö. uus algus...juhtus sarnane asi, mis Saarelt põgenedes toimus, kuigi teistel põhjustel ning nüüd tuleb mul KUIDAGIMOODI õppida autoriteeti mängima. See tuleks Aradianile ka kasuks, kui ma selle lõpuks käppa saaksin, oleksin ehk võimeline lõpuks mutante käsutama hakkama. Huvitav on see, et Screameri-mängus toimuvat varjan ma jupp maad kiivamalt, kui Saare-mängus toimunut, kuigi mult nõutakse poole vähem, et ma suud peaksin. o.0
Screamer on lahke, ta ei tapnud mu lähedasi ära JA ta ei pannud mind alasti keset metsa tekkima, selle asemel omasin ma sinist kleidikest. Jääva amneesia omamine oleks küll lõbus olnud, aga kõike head ka ei saa... *ei kommenteeri rohkem*
Laupäeval on loodetavasti uus mäng. Mul on südamest kahtlused, kas ma enam Grimi tegelasega kokku saan, aga kui saan JA kui ta valetas kui ta ütles, et tema tegelane maha kärvas (st. kui ta ei mängi uue tegelasega) võib sellest küllaltki huvitav vastasseis kujuneda. Ainuke, mis mulle pisut ei meeldi on see, et ühe teatud NPC, Thomase, armastus minu tegelase vastu tundub olevat muutuvat kinnisideeliseks sõltuvuseks.

Mu pisipisipiiks üritas mänguga alustada. Olen uhke. Minujaoks polnud sellel viga midagi, võimalusi oli liiga vähe antud, aga kõik, kellele olen proovinud sellest sisukokkuvõtet teha leiavad, et see on ajuvaba. Samas kõiki ei saa ka rahuldada. o.0 Tuleb tunnistada, et sci-fi ja maagia kokku panemine on pisut nõme ja TEGELIKULT ei ole võimalik ilma nahata draakon-olevuse rinnaõõnde sisse ronida ja teda terava kiviga tappa JA kogu see draakoni-asi oleks võinud olla vähemalt poole pikem, aga ma olen ennast juba aastaid tundnud kõndiva rollimängukoolina, kelle eesmärgiks on anda kogemusi ja mängukogemusi saada, oma friigišõu esindajaid järgi proovida, seega elame üle, ilma harjutamata ei ole võimalik paremaks muutuda. ^^
...pealegi mis puutub ilma nahata lohe-olevuse terava kiviga tapmisesse siis olen ka mina selles patus süüdi, et kujutasin seda elukat ette skeletina, kellel sisikond küljes ripub, unustades kõik lihased ja kõõlused, ma kujutasin teda ebasurnud draakonina ette kuni mulle teavitati, et ta hingeldab ja ta süda taob.

Oijah. Ma ei ole täna kirjeldavas tujus. Pisipisipiiksu oleksin äärepealt endale järgmise Juunior LARPi ajaks orjaks saanud, aga pisipisipiiksu vanemad ilmselt ei luba teda sinna. Päriselul ei tasu pikemalt peatuda...olen irl väsinud kõigest ja kõigist, koolilärm paneb kõrvad undama, inimeste positiivsus samuti.

Päikese poole

2009-10-27T08:42:00.000-07:00

No nii, ma pole ammu-ammu midagi kirjutanud. Kuskohast alustada?

Screameri mäng on jätkuvalt hea, kuigi ta tundub nähtavasti Grimi hooletusse jätvat. Ta ütleb, et Grimil on huvitav tegelane, ning tal on talle viimaks mõte ja mingi plotilaadne asi olemas, aga ta ei suuda mitme tegelasega korraga mängida. Samas Grimi žasnsid (?) on päris head, sest mu õde on juhuslikult taaskord koju saabunud, ning taaskord on meil vana rutiin st. kuniks tema on kodus lasen mina kompuutri tagant jalga. Õnneks käib ta iga aastaga üha enam ja enam väljas hulkumas.

Ma käisin nädalavahetusel Annaga Tartus. Grim juba kurvastas, et ma pole Tartus käigust blogiposti tekitannud, seega...

Efka blog: ''Piiks tekitas paanikat. Olin täiesti veendunud, et pühapäeval magab ta kusagil Raadil pohmakat välja... telefonis oli küll selline hääl.''

Ei no, aitäh. XD

Igaljuhul Annaga bussis loksumine on...huvitav? Üldiselt mulle meeldib sõites oma mõtetes olla, aga Anna + tema läpakas + SIMS 2 + väga jutukas bussinaaber = mind sunniti pidevalt vestlusest osa võtma. See polnud tervenisti halb.

Tartus käisime korra mäkis, seal saime kogu grupiga kokku. Uku, Efka, Grim...ja minu üllatuseks ka Lumos. Kolm neljast olid tugevalt vastu minu soovile rääkivat ronka mängida. ^^ Seega me suundusime sealt edasi Trehvi, panime asjad maha ja...noh, mängisime kella neljast umbes poole üheksani, ma pakun.

Lühidalt liitus meie DnD grupiga kleerik, nimega Frumentum. Pmst. sammus ta kaevandustesse, kuhu me ööseks jäime ja rääkis midagi mingist kadunud reliikviast. Võtsime ta kampa.

Minu varas oli pandud kaevandusse vahti pidama, kuni ülejäänud magasid. Ta tuulas nende kotid läbi. Leidis Frumentumi pühakirja. See nägi kallis välja. Siis ta pani selle oma kotti...aga talle tuli pähe selline huvitav mõte, et pagan, kui tüüp avastab, et pühakirja pole, otsitakse varga asjad kindlasti läbi.
Siis ta ajas Frumentumi üles, ütles, et tal tuleb väljas metsapeatus teha ja kas Frumentum võiks vahepeal ise valvata ning varas võttis siis suuna kaariku poole, mis oli jäetud kahe kilomeetri kaugusele käigusuudmest.
Varas tuli oma ''metsapeatuselt'' kaks tundi hiljem tagasi, leides ühe väga vihase kleeriku, kes oli üritanud palvetama hakata ja avastanud, et tema raamat on läinud. Frumentum pmst. vaatas talle otsa ja oli nagu ''Noh...kuidas su põiepõletik elab?'' Varas oli tummaks löödud...ühest küljest teisi kahtlusaluseid polnud, tuli ennast kuidagi välja vingerdada, et ei peaks raamatut tagasi andma...
Ning Lumos (või keegi teine) oli nagu ''Ütle talle, et sul oli vetsupaberit tarvis.''

Ning seda ma tegingi.

Pmst. varas kraapis kinganinaga maad ja oli nagu ''Eem...osad lehed...võivad olla pisut...rikutud või nii.''

Lühidalt ajas kleerik mind mingi kilomeetri jagu taga ja pani mu põlema.

Ning muidugi ärme unusta ka Raoli katset partykaaslasi kleeriku vastu üles ässitada:

Uku: No hästi, te ärkate ülesse ja näete väga tülpinud näoga Frumentumit ja teises toa otsas Raoli, kes täiest kõrist röögib, et teda vägistatakse ja Frumentum on kurjuse teener kes tuleks ära tappa.

Frumentum sai lõpuks oma raamatu tagasi ja me magasime oma une täis. Viimaks saabus hommik ja me leidsime viimaks selle gnoom-maagi, kes meiega koos ühte teises mäe küljes asuvat käiku uurima asus.

Ühesõnaga. Meie olime koopas. Koopas oli ka lohe, kes meie peale hapet sülgas. Valus oli. Lohe taganes mööda käiku tagasi...
Minu varas nägi, et ta paneb plehku. Varas võttis oma rapiiri! Suunas selle enda ette, nagu piigi! Ja jooksis eepilise sõjakisa saate lohele järele!

Uku: Okei, viska charge'i, et näha, kas sa jõuad temani ühe käigu jooksul, kui see õnnestub, viska attacki, et näha kas sa saad talle pihta ja siis viska damage'it.
Mina: *veeretan õhevil pilgul täringuid*
Mina: *vaatan täringuid, pisut vähem õhevil pilgul* ...2.
Uku: Eemm...te näete Raoli valju röökimise saatel pimedasse käiku tormamas. Hetk hiljem kisa lakkab järsu MÜRTS heli saatel.
Mina: ...?!
Uku: Jah, varas jooksis peaga vastu seina.
Efka: Päkapikk oigab.
Mina: ...lol?

Sarnane asi juhtus peakurjami vastu võideldes ka. Plaan oli järgmine: Grimi kleerik tervendab meid, maag loobib loitsudega, Efka päkapikk üritab teda kirvega tappa ja mina teen attack of oportunity ja siis ründan seljatagant oma rapiiriga.

Me jõuame koopasse...mida valgustab vaid maagi poolt loodud valguskera. Ning koopas ootab meid peakurjam, umbes kahe meetri kõrgune muskliline koera koonuga olevus.

Me vaatame üksteisele pikalt otsa...järgmiseks oleks olevus ilmselt suu avanud ja kurjamikõne pidanud, kuid siis...

TÕMBAB VARAS RAPIIRI VÄLJA, JOOKSEB SÕJAKISA SAATEL KAKS SAMMU TEMA SUUNAS, LIBISEB JA KUKUB MAOLI PÕRANDALE!

Bossivõitlus kujunes lohevõitlusest kolm korda lühemaks, sest maag pmst. paralüseeris kolli ära ning varas tegi talle seljatagant sneak attacki. Sneak attack tuli mul 2xd6 maksimumkahju. ^^

Aga jah, üldiselt mu esimene DnD seiklus lõppes kehvasti, sest varas lasi pärast nii enda osaga saagist kui ka maagi osaga saagist jalga. Varastas hobuse ja pani ajama. Miks ma päkapikku tühjaks ei varastanud? Ülejäänud suhteliselt kehitasid õlgu, läksid linna ja rahastasid oma reliikviad ja kalliskivid ära, mis päkapiku kätte hoiule olid jäetud ning said poole suurema kasumi, kui varas.

...oih.

Järgmine kord hakkan ilmselt barbariks, eepilise sõjakisa saatel vaenlasele peale tormamine on hea mõte ja barbaritel on minuteada madal INT, mis selgitaks, miks mu tegelased kunagi midagi tarka teha ega öelda ei oska. ^^

Pärast seda hängisime Uku, Grimi ja Annaga pisut pargis ja jõe ääres. See oli...noh, seal oli üks karusell, millega keegi sõita ei julgenud, ning kui meid lõpuks sinna peale saadi ei tahetud mind maha lasta. >.> Ma vihkan, kui nii tehakse, see pole naljakas.

Öömaja kätte saamisega oli probleem, aga lõpuks saatis Uku minu ja Anna siiski Raadile, kus ma pmst. Screameri ukse taga viibides ta alles mobiili otsa sain, mis tähendas seda, et kohale jõudes käisid koristustalgud, sest nähtavasti oli ta täiesti ära suutnud unustada, et ma üldse tulen.

Aga noh, pole viga. ^^ Mul lubati WoWi mängida ja ta tegi tõepoolest kõik, et meile meelelahutust pakkuda, mille eest ma muidugi tänulik olen. Ma tean, kui imelik on külalisi vastu võtta. Ärkasin varajasel hommikutunnil ja minu ringikooserdamine ajas üles ka Screameri ja Anna. Asi on selles, et pühapäeval ei käi Tartu ja Pärnu vahelt kuigi palju busse, ning mul oli valida kas minna 10.30 või päris õhtul. SEBE bussid muidugi on, aga ma ei ole huvitatud kell üksteist bussile minekust ja kell viis õhtul kohale jõudmisest. Screameriga oli raske leida mingit ühist keelt peale rollimängude. Ta tunnistas, et tal on kiusatus Thomas ära tappa ja mina kaebasin, et ma ei saa kunagi mängijatele kaevata, et mul plotti pole.
Ma tahan mängijat, tegelast, kes hästi palju küsimusi esitaks, mulle meeldib küsimustele vastata. XD

Aga jah, bussijaamas tuli muidugi välja, et aeg on pisut...nihkes või nii ja seega me pidime seda sõidukit tund aega Rehepapis ootama. Polnud häda midagi. Anna jäi veel Tartusse, mina tulin koju...

...kella üheks olin Pärnus. Ma põhimõtteliselt kõndisin Papiniidust jala majja, ütlesin õele tere, mainisin mokaotsast emale, et mu varas oil pea ees seina jooksnud, heidsin magama ja magasin kuni Efka mulle õhtul helistas. Andeks, et sulle südamevalu tekitasin. XD

Screameri mäng on jätkuvalt hea. Kahju on, et minu ja Grimi tegelased ilmselt elusees hästi läbi ei hakka saama, veab kui nad mingi dialoogi taolise asja maha suudaksid pidada. ^^ Ma ei saa sellest siin rääkida, sest muidu Grim saab...asju teada, aga jah.

Screamer tunnistas, et tal on tõsine kiusatus ära tappa ühte teatud NPCd, Thomast, kes on mu tegelasele tähtis, aga ploti seisukohalt tähtsusetu. >.> Ta on Thomase juba kahel korral äärepealt ära tapnud, ei, nüüdseks juba kolmel. Loodetavasti ta ei tee seda veel, vaesel Haldoral ei jää ju muidu millegi nimel elada. D: Kui ta just mõnda psühhiaatrihärra-stiilis NPCd ei taha sisse tuua. Minul poleks selle vastu midagi, mulle meeldib oma tegelasega jutustada. ^^

Samuti avastasin, et osa Eesti laule kirjeldavad Haldorat üllatavalt hästi. .-. Urban Symphoni ''Päikese poole'' ja Laura ''Pühakute laul'' on head tunnuslookandidaadid.

iFail

2009-10-06T06:35:00.001-07:00

Tere.

Laip olen. -.-

Täna oli...neli tunnikontrolli/kontrolltööd, neist kahest ei teadnud ma midagi, aga ma ausun, et saan kõigis neljas rahuldavad hinded.

1. Kunstiajaloos kristluse ja kristliku kunsti kohta töö. Sellest ma teadsin ette. Selle ma tegin ära.

2. Bioloogias töö lihastike ning luustiku peale. Sellest ma sain teada alles koolis, aga Anna abiga ning tänu sellele, et saksa keele õpetaja saladuslikult kadunuks jäi õnnestus mul see kolmanda tunni ajaks niivõrd selgeks saada, et ma kõik lüngad ära sain täidetud. Kui õigesti, seda näitab aeg.

3. Füüsika. See tuli kohe peale Bioloogiat, ning veel söögivahetunni ajal. Fail... Loogikaülesanded sain tehtud, arvutusülesanded mitte, aga noh...

4. Ühiskonnaõpetus! Selleks ei jäänud mul lõpuks üldse aega õppida, aga usun, et sain seal päris hästi hakkama.

Tegelik fail oli täna tööõpetus...kokandus õigemini. Leppisin Anna ja Helenaga kokku, et üritan nendega koos torti teha, peale ühiskonnaõpetust hüppasime oma jopedesse, võtsime rahakotid ja suundusime Port Arturisse viimasel hetkel shopingut korraldama. Oli arvestatud, et viis minutit läheme Port Arturisse, võtame asjad ja viis minutit tuleme tagasi, aga kuna keegi ei teadnud millegi asukohta jäime tunni esimesest viieteistkümnest minutist ilma.
...noh, lühidalt öeldes nägin ma taigent segades retseptis sõnu ''3 dl jahu'' ning oletasin loomulikult, et ''dl'' tähendab ''dessertlusikatäit'' ning tulemuseks oligi see, et taigna sisse läks kolm dessertlusikatäit jahu ja tulemuseks oli sisuliselt munasupp, et dl tähendas loomulikult detsiliitrit. =/ Aga kui see välja arvata oli tore, koogikate söödi kamba peale ära ja osa sellest valati ka ühe klassikaaslase šokolaaditordi peale. Ma ei taha enam lähiajal midagi magusat näha ka.

Vähemalt jääb see asi mulle nüüd igaveseks meelde.

Mis ei tähenda siiski, et ma ennast laibalt ei tunneks, kõik mu liigesed valutavad ilma mingi põhjuseta ja homseks on jälle tööd ja õppimised.

kuri naer

2009-09-27T03:43:00.000-07:00

Hästi, veel üks meeletult mõttetu postitus, sest mul on kirjutamistuju.

Ma leidsin veel ühe ''täiusliku'' soundtracki meie mängule:

Tähh, Azelena. See sobib väga hästi teatud...jälitusstseenide kirjeldamiseks. *pilk muutub unelevaks* It's a boost to imagination...

Ning ma mõtlesin taaskord Screameri mängu koomiksiks muutmise peale ja jõudsin järeldusele, et ma võin kõik esimese paari sessiooni jooksul toimunu esitada unenägude või flashbackide abil ning alustada koomiksit näiteks sellest kohast, kus mu tegelane küüti sai. Samas flashbackid nõuavad meenutusi ning kõige parem kui need meenutused oleksid suusõnalised või pärineksid unenägudest, aga minu tegelase suu on esimese paari sessiooni koha pealt lukus. ._.

Ahjaa...see peaks ilmselt olema mingi isiklik rekord, soovige õnne. Tänu minu ja mu mängujuhi tihedale koostööle on Haldora kõigest kuue sessiooniga paranoiliseks närvipuntraks muudetud. ^^

Screamerit ootab endiselt väike karistus...kui kõik läheb plaanipäraselt.

Our living was not in vain

2009-09-25T07:24:00.000-07:00

Mida teised ka ei ütleks, Gregoriani ''The end of days'' on hetkeseisuga MINU ARVATES meie mängu kõige paremini kirjeldav laul, mille ma leida olen suutnud. Nii sõnad, kui loo üleüldine toon...

Screamer saab lähinädalatel ühe koleda, või toreda, üllatuse osaliseks.

Ning elu tundub taaskord pisut ilusam...mul on täna hea tuju, lihtsalt niisama. Ehk on asi rahustavas muusikas. Midagi eriti põnevat mul rääkida ei ole, ma postitan praegu lihtsalt postitamise pärast.

Ahjaa, ning Annaga sai kokkulepe tehtud. Kes jõuludeks rohkem maha võtab, teeb teisele tordi välja.

Probleem on selles, et ma tegin selle kihlveo alles mõne tunni eest, aga ma kahtlen juba praegu, et sellest midagi välja tuleb, kui majas on midagi magusat siis on mul tõsiselt raske ennast selle ära söömisest hoida. -.-

Midnight sun, burn me to death

2009-09-23T06:26:00.000-07:00

<- Ma analüüsisin põhjalikult enda ja mu mängujuhtide vahelisi suhteid ja jõudsin järgnevale järeldusele.

Mis kõigil tumehaldjate vastu on? XD

Neile vähestele, keda mu tervis endiselt huvitab, tahaksin öelda, et mu nohu peaks varsti mööduma. Üks-kaks päeva on veel köha, mis õnneks või kahjuks mu koolis käimist ei sega.

Ma rääkisin oma eelmises postituses, et olen moodsast muusikast tüdinenud ja hulbin suurima heameelega klassikalise muusika lainete vahel...üks ammune tuttav kuulis sellest ja kulus vaid paar tundi lakkamatut YouTube'i linkidega pommitamist et minus uuesti iha tänapäeva laulude järele tekitada. Ta ei mõelnud küll halba, aga mulle lihtsalt ei meeldi Tchaikowski ega neljakümnendate saksa ballaadid. >.>

Veedan aega lugedes Museum of Hoaxes'it, vastu õhtut emotsedes (yippi-a-yay, isegi mina märkan juba oma tujukõikumisi)-
-mis meenutab mulle, et ma peaksin sakslaselt bloki maha võtma, ma unustasin selle jälle peale. =/ Ei no andeks, ma tean küll, et ta räägib, et ma olevat tema parimaid netisõpru, aga ma olen temast nii meeletult...ära tüdinenud. ,,Ära tee teistele seda mida sa ei taha et sulle tehakse'' on hea õpetus, ja mina eelistaksin, kui mulle öeldaks kui minuga suhelda ei tahetaks aga ma leian, et raske on talle öelda, et ta mind rahule jätaks, kergem on teda lihtsalt päevaks-paariks ära blokkida, kuni mul igav hakkab.

Aga jah, mida ma tegelikult öelda tahtsin on see, et ma otsin Screameri mängu tarvis endale tujumuusikat. Gregooriani ja ristiusulist muusikat, või siis midagi mis karjuks ''Meil pole lootust!'' midagi nukrat, sünget. Minu ponnistusi pole eriline edu saatnud. Pakkumisi?

Mulle teeb nalja, et Grim mu tegelast nunnaks peab.

Life is a sexually transmitted disease, the only cure is death

2009-09-21T05:29:00.000-07:00

Ai, pagan.

Ma tean, et keegi seda ei usu kui ma tagasi kooli jõuan, aga ma ei pannud poppi, ma tunnen ennast praegu tõesti halvasti. -.- Kurguvalu, nohu, köha jne. Ma ei tea, kuskohast ma selle sain, isa käest? Igaljuhul kuni eile õhtuni, isegi tänase hommikuni, oli mul kavas kooli tulla, aga kui ma ärkasin üles suutmata praktiliselt rääkidagi sest kurk tundus valulik ja paistes leidsin, et ma veedan päeva parem kodus klassikalist muusikat kuulates.

Jah, klassikalist muusikat. Algul väsisin ma metalist ja rokist. Siis väsisin ma folgist ja muust taolisest asjast mida ma kuulan kui elektrikitarrid kõrvadele haiget hakkavad tegema. Nüüd laenasin ma isa klassikakogu ja käuksutan oma uut raadiot...muusika on ilus. ''Hall of the mountain king'' on ilus. Kõik muu on lihtsalt...taustamuusika.

Screameri mäng on äge. Tekitab minus isu seda illustreerida. Aga hetkel on seal nii palju nimetuid/ilma näota NPCsid et kui ma tahaksin teha mängu suhtes tõetruud illustratsiooni peaksin ma lisaks oma tegelasele sinna juurde toppima tosinkond munka ning ma ei tule teadupärast samale pildile üle kolme isiku joonistamisegagi toime. XD

Ma peaksin tegelema Die Valge Halastusega. Ei. Ma peaksin tegelema eeneti joonistusvõistlusega...aga ma ei viitsi.

Ma pole siiani oma eelmise aasta auhinda, st. iPodi, maha saanud müüa, selle hind on nüüdseks ilmselt kõvasti langenud ja mudel vananenud. Ma mõtlen tõsiselt, et peaksin selle pakendist välja võtma ja endale jätma, sest mu vana mp3 on kadunud, varastatud. Samas ma ei leia iPodidel erilist mõtet olevat. Mul on enamasti raskusi isegi oma mp3'e muusikaga täitmisega, mida siis veel suure mälumahuga iPodist rääkida.

Mida ma ajan? Ma ei peaks tegema eeneti joonistusvõistlust ega Valget Halastust, ma peaksin õppima. =/ See oleks täiuslik võimalus matemaatikas teistele järele jõuda...aga ma ei jaksa.

Igasugune söögiisu on kadunud ja lõhna ei tunne. See pole tegelikult nii hull...kurguvalu on vähemalt möödas, nohuga tulen ma toime. Palaviku ei tundu olevat. Tohterdan ennast ja olen kolmapäevaks jälle koolis.

Mul pole enam erilist Saare-mängu isu, aga Grimil on. Azelena blogist tundub, et ta oleks ehk isegi nõus meile mängu tegema. Ma kavatsen Aradianiga mängida, kuni ta oma ennustusetüki tagasi saab, pärast seda vaatame mis edasi saab. Grimi mäng võiks küll kunagi jätkuda, ma pole jõudnud ennast veel Nimuest haigeks mängida, aga ta ei tundu mängu jätkamisse kuigi entusiastlikult suhtuvat.

Ma ajan Grimi ja Kriimu koguaeg sassi. XD

Hr. Raoli rinnad

2009-09-13T08:41:00.000-07:00

Sünnipäev oli üleeile. :D
See polnud midagi erilist. Tuldi, anti lilli, pileteid, kommi, sooviti õnne ning ma sain endale uued kõlarid. ^^ Ning raamatu müstilistest sümbolitest. Lisaks uue raadio.

Järgmine päev ootasin ma külalisi, klassikaaslast Annat ning Efkat ja Ukut. Ma proovisin kooki tekitada, tädi juures kõrvalkorteris, sest tal on elektriahi. Jätan koogi küpsema ja tulen korra oma koju tagasi, rõivad šokolaadiga kaetud, vaid selleks et saada teade, et Efka ja Uku on praktiliselt ukse ees, seega tõmbasine endale selga esimese mitte-taignase rõivaeseme selga, mis juhtumisi oli roosa pluus, ning proovisin neid vastu võtta.

Edasi...noh. Character sheetide valmistamine ja seda ning teist, siis otsisime Annat taga kes ei osanud minu juurde tuua, pakkisime asjad ning läksime Valgeranda, kus me tekitasime endale pesuehtsa DnD.

Mina = haldjast varas, Ehsehrit Raol, erialaks igasugused pettused ja ümberkehastumised
Efka = päkapikust võitleja, Arktin Stoner, sisuliselt tanki põhimõttel üles ehitatud lühike aga lai.
Anna = inimesest maag Argaze kellel mingil põhjusel oli muude rõivaste all rõngassärk.
Õe peika noorem vend Siim kes meid oma autoga randa vedas = igavlev pealtkuulaja kes ei saanud möffigi aru mida paganat me teha proovime

Me istusime pärast rannas ringi hulkumist pinkidele maha ja alustasime...kõrtsist.

Arktin oli teel tagasi koju pärast oma sugulaste külastamist, Raol pages vist seadusesilma eest ning Argaze oli kohalik, me ajasime kõrtsis juttu ning avastasime et meid kõiki tüütab igapäevaelu.

Siis me kaklesime kõrtsi saabunud röövlitega ja Raol varastas ühe neist paljaks.

Kõrtsmik oli ääretult õnnelik, jagas meile tasuta jooke-sööke. Üks tüüp, kes oli võitlust jälginud , tuli meie juurde ja rääkis, et see oli talle muljet avaldanud. Ta rääkis meile ühest oma sõbrast, gnoomist, kes siit eemal kaevandustes ühte aaret taga otsib ning kes meie abi vajab. Gnoom on aus mees, ehk jagaks ta selle aarde meiega isegi ausalt ära. Aarde asukohast teab ta mingi vana perekonnakroonika kaudu. Pärast väikest veenmist õnnestus tal saada meid kõiki nõusse minema.

Selle koha peal tegime mängu pausi, tulime rannast koju, sõime, puhkasime ning jätkasime minu toas.

Kõrtsmik oli endiselt Kõrtsmik oli nii tänulik, et andis meile laenuks hobused ja vankri. Hakkasime linnast lahkuma...siis mõtlesime, et kus me üldse ööbime? Kellelgi meist telki ei olnud, muu reisivarustus oli olemas.
Argaze, kui kohalik, teadis ühte rätsepa kes oleks ehk nõus meile telgi müüma.
Läksime sinna, rääkisime tüübiga kes oli nõus meile kahe kuldmündi eest telgi müüma. Me läksime välja hinna üle arutama. Päkapikk arvas, et telki pole vaja, Argaze keeldus maksmast ning Raol oli nagu ''Maagipreili...mis teie karisma on? 15? See on päris kõrge...järsku lähete üksinda tagasi ja *wink* räägite temaga pisut *wink*, et allahindlust saada? *nilbe naeratus*
Argaze oli nagu ''Tänan ei.''
Noh...tupik, mis me nüüd teeme? Argaze vaatas Raolile otsa ja oli nagu ''Aga miks sa seda ise ei tee?''
Ning tulemuseks oli see, et me võtsime oma vankri, lojused ning muu kraami ja kobisime Argaze'i koju, Raol tõmbas endale ühe Argaze'i kleitidest üle pea, torkas padja kaelusest sisse, sõlmis juuksed hobusesabast lahti ja läksgi (puusi hõõritades) tagasi rätsepa juurde, kes vaatas, et noh, nägus ja õnnetu tütarlaps kellel seda telki ju väga-väga vaja on ja noh...andisgi telgi Raolile. (ma TEADSIN, et disguise'i peale punktide raiskamine on hea mõte)
Kleidi andis Raol tagasi, padja jättis endale juhuks kui tal veel kunagi on vaja ümber kehastuda. Argaze ja Artin mõnitasid teda selle ümberkehastumise eest mängu lõpuni, aga Argaze jäi öö saabudes rahumeeli Hr. Raoli endistel rindadel magama.
Jõudsime vimaks kaevandusteni ning jätsime hobused sinna. Kohe sissepääsu juurest, ühest ruumist, leidsime me ühe väga õnnetu noormehe ja hunniku puure. Noormees selgitas meile, et üks maag (tõenäoliselt seesama gnoom kes varandust otsis) tahtis endale lemmiklooma valida ning käskis tal valiku loomi tuua, aga puurid kukkusid maha ja läksid katki ning loomad pääsesid välja.Hunnik aega ajasime me lihtsalt mööda ruumi neid loomi taga, st. ühte kassi, ühte kulli, ühte nahkhiirt, madu ja rotti. Rott oli läbi mingi augu ühte kasti pugenud, Raol muukis kasti lahti ja niipea kui keegi kõrvale vaatas torkas mees endale hunniku kastist leitud pärleid taskusse. Argaze nägi seda, tuli oma osa nõudma, aga Raol keeldus andmast. Pärast seda, kui loomad olid kätte saadud ning noormees oli meid tänanud (ning öelnud, et tema ei tea küll kus see gnoom on) läks Raol Argaze'iga kaklema, kes nõudis, et pärlid ära jaotataks. Hiljem, kui Argaze mõistis, et kõiki kirstust saadud koostisosi on vaja selleks, et need loomad oma alluvateks muuta, hakkas ta kõiki kirstust leitud asju (ja puuri pandud kassi) endale nõudma.
Ta kulutas kõik oma päevased loitsukorrad proovides Raoli paralüseerida. Aga mu will save oli hea. Pärast seda ei juhtunud enam midagi väga põnevat. Nad läksid kaevandustesse, kohtusid mingite väikeste olevustega kes meile kallale tulid, Argaze ei saanud muidugi midagi teha sest ta oli kõik oma loitsud ära kasutanud ning Raol vedas ta lõpuks käiku mööda tagasi ja puhkama, et ta oma väge saaks taastada.
Artin kakles nende elukatega veel pisut, siis läks meid otsima.

Raol ootas, kuni Argaze magama jäi, siis torkas sisuliselt oma käe talle magamiskotti ja üritas temalt asju tagasi varastada.
...mis ebaõnnestus (Sleight of handsi tulemus oli...8, ühes boonustega, kui ma ei eksi).
Gemmi sõnutsi ärkas Argaze ülesse, leides Hr. Raoli enda kohale kummardumas, käsi magamiskotis kusagil rindkere ligiduses ringi kobamas. ._.
Raol oskas selle peale ainult võluvalt naeratada ja ''See pole nii nagu paistab, jää uuesti magama.'' öelda. Ta sai endale kõlava kõrvakiilu
Siis sai mäng läbi. >.> See pidi veel täna hommikul jätkuma, aga Anna ei saanud tulla. Vaatasime Pöidlaküüdi Reisijuhti Galaktikas ning läksime magama.

Uku on hea gemm, parem kui mina. Ta miimika on paigas, kirjeldused head, üleüldse hea...
Õhtul vaatasime pisut aega The Hitchhikers Guide to the Galaxyt, läksime magama. Hommikul uitasime rannas ringi. Sealsete leidude hulka kuulus üks häiriv puunott, mis oli üleni karpidega kaetud, madal vesi mis mullikesi ajas st. kalda ääres nägi muidu sile liiv kuidagi...kärnas välja, väikeste mullidest jäänud kraatritega. Ma ei tea, on lihtsalt teatavad mustrid, teatavad pinnad, mis mind häirivad, mida ma tahaksin lihtsalt siledaks kratsida. ._.
Igaljuhul leidsime hunniku vesiliiva või noh, sellist pinnast kuhu sa lihtsalt sisse vajud kui selle peal seista, veepiiri peal. Seisime seal Ukuga...vajusime...vajusime...siis ma lükkasin Uku vette ning jooksin elu eest, Uku loopis mind pisut vee ja poriga, siis ma pugesin Efka taha peitu ning nemad olid Ukuga üksteist juba varem pritsinud tulemuseks oli see, et me olime kõik aluspesuni läbi ligunenud. ._. Hulkusime mööda linna ringi, käisime poes, proovisime kirikusse saada ning lõpuks saatsin ma nad Tartu poole teele...

Ma olen väsinud. o.o
Kas on ebaloomulik, et mulle meeldib üks täringukomplekt rohkem kui kõik ülejäänud kingitused kokku? :D

Väsimus

2009-09-03T05:26:00.000-07:00

Viimane kooliaasta.

Lubadused:

Endale keemia selgeks teha.
Endale matemaatika selgeks teha.
Bioloogias eksam sooritada ja Sütevakasse sisse saada.
Vähem rämpsu süüa.

Ma olin juba hakanud unustama, miks ma kooli ei kannata. Seal on kitsas, palav ja kõrvulukustavalt lärmakas. Meie klass alustas üheksa aasta eest 23 õpilasega ning nende 9 aasta jooksul on see arv järk-järgult 31'le tõusnud. Klassides ei jagu toole või kui jagub, siis jagub neid nii täpselt et keegi peab klassiheidikutega ühes lauas istuma...üldiselt olin selliseks heidikuks mina, aga alates ajast mil Anna meie koolis käima hakkab on mul tunne, et mul on vähemalt üks isik, keda võin enda sõbraks nimetada.
Ma olen koguaeg väsinud ja aega on liiga vähe, sooviksin sukelduda tagasi arvuti õndsasse mõttetusse, Interneti käte vahele ja rollimäng korraldada. Mul on uus tegelane, kes pole küll nii ajuvaba kui n.n. ''väärastunud Mowgli'' kes on ka Ayeshi nime all tuntud ega nii õnnetusi täis elulooga kui Manako Keevia või Aradian, aga ta meeldib mulle sellegipoolest. Ma kahtlen, et mul lastaks teda mõnes lühimängus või DnD-usulises mängus kasutada, aga kes teab? Tõenäoliselt ei olegi ta nii...omapärane, kui ma arvasin ja kui ma pisut otsiksin leiaksin ma tõenäoliselt et minu tegelase taolised on juba ammu-ammu rollimängudes olemas. Kuid ma ei saa temast palju rääkida, sest ma tahan temasuguseid kunagi kauges tulevikus NPCena kasutada. =(

Mu päev lõppes siiski päris hästi. Käisin turul ja sain taaskord tõendi, et mulle ei tohi rahakotti kaasa anda. Ostsin endale selle mehe käest kes vanaaegseid asju müüb 25 krooni eest seest puhastatud veisesarve. Seda saab peekrina kasutada.

Blogging is a lot like sex

13. At first, you’re just blogging once every week or two, but it’s not long before you’re doing it a couple of times a day.

12. A lot of kids fool around with blogs in high school but the serious blogging doesn’t start until college.

11. People really only have one good entry at a time, but will often fake multiple entries because they think it makes their readers happy.

10. It hurts when you’ve blogged and the next day your readers pretend like it never happened.

09. You know better than to blog when you’re drunk, but it’s just more fun, even if you do it with topics you wouldn’t have touched when you were sober.

08. The day after you’ve blogged drunk, you’ve got a lot of explaining to do to your regular readers.

07. Men blog like they’ve got an audience, but women like to keep it intimate.

06. You have to vary your technique once in a while, otherwise your readers will loose interest and you’ll drift apart.

05. When you first start to blog, you don’t ever have any long term readers but all you can ever think about is blogging. After a while, you do find some regular readers, but then blogging becomes a chore and you start to feel guilty if it’s been a while.

04. Most people blog at night, in the privacy of their own homes, but there’s always some jackass strutting around bragging that he prefers to blog in the office at lunch or at the local park…

03. Everyone knows that if he ever did in fact blog in his office or in the park, he was alone and just blogging into his palm.

02. If you haven’t blogged in a while, you reeeaaally start to miss it.

01. And finally, blogging is like sex because it’s incredibly embarrassing when you get caught.

Raudteed, urban exploring

2009-08-30T13:38:00.000-07:00

Täna võtsin ma kätte, krahmasin ratta, jätsin selle Papiniidu kandis kaubamaja ette ja läksin mööda raudteed kõndima. See paik ei olnudki nii rahulik, kui ma oleksin arvanud, sest suure maantee kära kostis sinna liiga hästi ära, isegi pärast veerand tunni pikkust kõmpimist mille ajaks ma olin ilmselt juba poolele teele Raekülla jõudnud.

Neile kes ei tea, siis Raeküla on üks...koht. Ma pole siiani päriselt aru saanud, kas see on osa Pärnust või mitte, aga Papiniidu ja Raeküla vahele jääb paari kilomeetri jagu männimetsa (võibolla ka vähem, sest teed on vonklevad ja mul on väikesed raskused vahemaade hindamisega), kusagil on ka piirimärk, aga sellest hoolimata on Raekülas asuv rongijaam tuntud Pärnu rongijaamana ning praktiliselt kõik inimesed võtavad Raeküla kui Pärnu linnaosa, mis on ülejäänud linnast arhitektuuriliselt kolmkümmend aastat minevikus ja kus on rohkem puid ja rohelust kui Matsalu looduskaitsealal.

Mind hämmastab, kui järsku võib asustus Pärnus lihtsalt...haihtuda. Papiniidu on suurim kaupluse-meka Pärnus, omades Säästumarketit, Selverit, Maximat, K-Rautat ja vähemalt poolt tosinat erinevat tekstiili- ja mööblipoodi kus keegi kunagi ei käi, seal on kinod, raamatukogud, videolaenutused, minimaalsel hulgal elumaju, Silla keskus aga ometi kui oled kõndinud kolmkümmend meetrit K-rauta taha ja puud on majad ära varjanud jõuad sa raudtee äärde ja pärast seda ei ole kuni rongijaamani ühtegi elumaja, ega inimest, näha.

Esiteks on võsa ning raudtee kõrval vonklev küllaltki käidav tee, aga õigepea võsa lõppeb ning asendub järjest tiheneva männimetsaga...samas teepind muutub täiesti käidamatuks. Kas te olete liivarannas käinud? See, mis teed katab, mis METSAALUST katab on LIIV, meeletutes kogustes liiva mis jalge all järele annab ja kuhu iga sammuga pahkluuni sisse vajud.
Mingi hetk nägin midagi elektrijaama taolist - suur hulk poste, juhtmeid, ning selle vastas, jõe juures paljas liivaväli (see polnud jõe kallas, sest kallast kattis paks taimestik). See nägi välja...veider, väga kokkusobimatu. Nagu oleks keegi vaadanud, et ''Noh, siia paneme paar mändi, sinna ühed rohulibled...ning kompositsiooni mõttes jätame selle koha kõik paljaks ja katame pehme liivaga!'' Maa sees olid ümmargused augud, nagu kraatrid, mille sisu ma siiski uurima ei läinud, sest tegu võis olla mingisuguste aukudega kuhu võis lihtsalt sisse vajuda. Heitsin pilgu mahajäetud maja taolisesse asja. Või noh...ma pole kunagi aru saanud, mis asjad need on aga neid on Pärnu jõe kaldal palju. Nagu betoonist või tellistest ristkülikud, ilma akendeta, enamuses raudustega. Garaažid? Kellele? Läheduses polnud mitte ühtegi maja! Hoone oli nii seest kui pealt paksu graffiti kihiga kaetud ning seal sees oli meeletutes kogustes prügi, alates tühjadest kartulikrõpsu pakkidest lõpetades millegagi, mis nägi põlenud paruka moodi välja. Keegi oli selle veel hiljaaegu seestpoolt põlema süüdanud, seinad olid mustunud ning hoone lihtsalt...haises. Tulin sealt ruttu tulema. Miks on tartlastel kõik huvitava välimusega varemed ja meie saame ainult haisvad, tühjad garaažid?

Autode müra vaibus aja jooksul. Oli selle põhjuseks siis teest eemaldumine, metsa tihenemine või järjest hilisem kellaaeg, aga lõpuks ei kuulnud ma enam midagi peale rongide, mis minust kahel korral mööda vurasid. Teepind muutus täiesti võimatuks, nagu kõnniksid mööda kuiva liivaranda, seega sammusin kuni raudteejaamani mööda rööpaid ja sealt ka tagasi. Mul on kavas lähiajal Ülejõele suunduda leidmaks varemeid, mahajäetud tehaseid või midagi muud vaatamisväärset... Võibolla homme, kui ilm on ilus, sest kooli ajal pole mul enam ei jõudu ega entusiasmi selliste totrate retkede jaoks.

31. august. Järgmine on 1. september. Ma ei soovi tulevikule mõelda, see on kehv teema.

Pärast kuu ajalist pausi...

2009-08-28T14:48:00.000-07:00

...olen ma tagasi.

Mul pole olnud isu blogida, ega ka erilist aega, kuid nähtavasti kedagi siiski huvitab, mida ma kirjutan, sest inimesed hakkasid juba vaikselt imestama miks ma midagi ei postita.

Ma olen ametlikult arvutituppa kolinud. Eile toodi sisse uus laud, mis on kirsipuust, oma värvuselt tumepunakas. Ruum on lisaks saanud endale uue voodi, kaks uut valgustit, uue tapeedi, minu kapriiside kohaselt värvitud ukse ja mõned minupoolsed...pisiasjad. Šotimaalt muretsetud plastmassist kilp ja mõõk, mis oma materjalist hoolimata minu isikliku arvamuse kohaselt küllaltki uhked välja näevad, naelutati ukse kohale ja pildid on kapiustele ning seintele kleebitud, õigepea järgneb neile veel pilte mis ma kavatsen ära raamida ja siia-sinna seinale naelutada. ._. Sisekujundamine on lõbus. Algselt oli mul kavas uks keldi stiilis nöördisainidega katta, aga see idee jäi katki.

Üritan mängude jaoks inspiratsiooni leida ja ka ise mänge saada. Viimane mäng toimus mitu nädalat tagasi, see oli see Vincenti juhitud DnD maailmas toimuv mäng. Ma pole endiselt suutnud oma tegelasele normaalset ajalugu välja mõelda, aga elame üle. Või noh...tegelt see polnud viimane mäng. Nimelt...

...ma sain täna Saart. o.o Sessioon oli küll lühike, aga andis tsipake mõtlemisainet ja viis lugu edasi.
Ma tunnen, et Aradian kaotab üleliia oma inimlikkust. Mul poleks midagi häda, kui ta oleks algselt mõeldud kurja tegelast mängima, aga ta ei ole, seega on mul pisut raske harjuda mõttega, et teatud chakra puudumise tõttu ei tundu teatud teod talle ilmselt just eriti vääratena kui need teda edasi aitavad. Ta võib ju sedasi (sic!) oma Õpetaja ja härra Lambeli maha tappa. =/

Quickpost this image to Myspace, Digg, Facebook, and others!

Ahjaa, see vesivärvimaal millest ma paar kuud tagasi rää...miks pudelikael viltu on? o.0 Igaljuhul digikaamera ei ole sellega lahkelt käitunud. :D

----

Ning ma olen vahepeal saanud DarkEden Genesise ja DarkEden Extreme'i serverite player moderatoriks. Too sakslane tutvustas mind Genesise administraatoriga, kellele täitsa meeldis idee mind foorumit koristama panna ning paar nädalat hiljem otsustasid Extreme'i tollased omanikud, et ''Meil on küllalt, server tehku mis ise tahab.'' Server jäeti enda hooleks, lõpuks sai ülalpidamismaks otsa ja server suleti. Genesise administratsioon, lahked tüübid nagu nad olid, võtsid siis Extreme'i oma tiiva alla, tegid teise serveri veel, toppisid kõik Extreme'i player data sinna ja tulemuseks oli see, et Extreme'i kasutajad said Genesise kliendiga edasi mängida.
Hetkeseisuga oman ma Extreme'i serveris lvl 146 tervendajat, kes üritab endale paaniliselt normaalset relva ja turvist leida enne kui ta lvl 150 peale saab. ^^ Kuid ma igatsen Genesise serverit taga, see suleti ajutiselt kui Extreme meile sisse kolis. Mul oli seal lvl 112 INT/DEX vampiir...ning üks tore tüüp kes STR/DEX vampiiri mängis. Ta suhteliselt nägi mängu foorumist, et ma tegelen rollimängudega ja kui ta mind mängusiseselt nägi siis ta hakkas minuga kohe rääkima sellises klišeelikus vana-inglise keeles. XD Sellest arenes master/apprentice rollimäng, kuni serverisse hakkas brasiillasi sisse valguma (see oli täpselt sellel hetkel, kui Extreme'i server suleti ja sealsetel brasiillastel polnud kuhugile minna)...siis too tüüp lahkus. Ning sellest ajast saadik oli väga igav olnud, sest maag-vampiiril (minul) pole midagi peale hakata kui mõnda toorele jõule baseeruvat vampiiri ligiduses tankimas pole. =/ Ma tulen toime apsoluutselt kõigega, mida saab paralüseerida aga kõige tugevam paralüseeritav koletis antud mängus on mutant edger ja neist saan ma paljakäsigi jagu. >.> Aga ma eelistan ikkagi loitsija olemist, kuna see annab mulle võimaluse kasutada invisibility->paralyze->acid swamp->invisibility->repeat 'til dead tehnikat kasutada. Lisaks pole Genesise serveris oustereid, kes on minuarust täiesti kasutu rass, ning seal saab vähem expi st. kui sa oled kord lvl 150 siis tunned, et see on saavutus.

---------

Mõni on küsinud, miks mulle on tekkinud teine blog, millele nad ligi ei pääse. See on selleks, et ma saaksin seda sorti igavad monoloogid, nagu see mis seal üleval oli, üles kirjutada.

Quickpost this image to Myspace, Digg, Facebook, and others!

Veel üks suveaja üllitis. =) Kes taustalugu teab, see teab, kes ei tea siis polegi vaja teada. Mina pidasin seda maali antud pildil abstraktsuse ülimaks üllitiseks, aga mängujuht sai kohe aru, mida see kujutama oleks pidanud. ^^ Mitte, et ta seda (minuteada) juba näinud oleks, seda pilti st. aga neiu poolt maalitud maali sketšitasin ma GIMPis juba ammu-ammu valmis.

Viimased paar päeva, mil ma toa remondi tõttu olen arvutist eemal olnud, on viinud poole tosina sketšini mu DarkEdeni tegelastest või suvalistest tibinatest, ühe väga pikaks venitatud vesivärvimaalini ja teise vesivärvimaalini mille taga käiv monoloog meeldib mulle kolm korda rohkem kui maal ise. Mul on kavas ühe mängu jaoks homme paar illustratiivset sketši teha, seega tegus päev peaks tulema.

Kell on palju, seega ma vist lähen magama enne kui mu aju shut downi teeb.

Juunior LARP Soontaga metsaonnis

2009-07-21T08:40:00.000-07:00

Ma olen tagasi. o.o

R.I.P. Haldoritütar Rebaseneeme Livi, Liira preestrinna.

Ma ei tunne ennast praegu üldse hästi, aga üritan midagi kokku kirjutada.

Mul on Tartusse minekust vähe mälestusi. Öösel ei saanud hästi magada, aga küllalt, et hommikul valmis olla. Viimased asjad pakkida, kostüümid kotti suruda. Kaks õlakotti, seljakott, telk ja sau. Ma kartsin, et võin liiga vara surma saada ja vajan selleks juhuks endale tagavarategelast, kelleks sai Ingrid Sverretütar. Ausalt öeldes ei teadnud ma temast eriti midagi, ei tea siiani...väljaarvatud tema rõivastus (kostüüm, selline kilisev-kõlisev tsipake mustlaslik), tema jumalus ja tema iseloom. Ei mingit ajalugu, isegi klassi mitte. A noh, ma ei saanudki teda kasutada, seega on mul aega temast veel ära tüdineda või teda täiustada.

Mul õnnestus iseseisvalt Vanemuine üles leida, kuigi esiteks lõpetasin ma hoopis vale mäe otsas (kohtumaja ees). Alumist parklat polnud raske leida, kuigi see oli täiesti tühi ja nägi minuarust pigem bussipeatuse moodi välja kui välja arvata valged jooned asfaldil. Nimelt oli seal kari veidrike suurte kottidega, kellest ma kedagi ei tundnud. ^^ Grim, Miko, Goblin (?) ja muud lähemad ning kaugemad tuttavad jõudsid alles hiljem kohale, üks isegi nii hilja, et buss pidi tema järelt veerand tundi ootama.

Mänguala oli ilus. o.o Mu tädi oli paranoiatsenud ja arvanud, et ma lähen kuhugile pidu panema, mu ema oli tahtnud et ma koju jääksin sest ilm tundus olevat õudne, aga selleks ajaks, kui me Soontagale jõudsime, paistis päike, linnud küll ei laulnud aga see-eest vaatas järv meid suure sinise silmana sõbralikult vastu ning juba kaugelt tervitas mind kohin mis tuli sellest...kaev-asjandusest, kui sinna vesi sisse langes. Telgid pandi püsti. Ma arvan, et sain lõpuks asjale pihta. ^^ Kostüümid selga, asjad ümber pakkida ning siis jäi üle vaid oodata mängu algust...
...mis võttis mitu tundi aega. Vahepeal sai pisut ümbruskonda uuritud. Ning lõunat söödud. Tuleb tunnistada, et toitlustus oli oivaline, mu oma emagi ei oska nii hästi sousti ja kartulit teha. o.0 Aga nüüd olen ma vähemalt selgeks saanud, et järgmine kord tasuks kaasa võtta üks kahvel, ja mõni normaalne metallist lusikas puidust moosilusika asemele mis isegi suhu ei mahu, mitte et see vahemärkus kedagi teist peale minu huvitaks.
Nõude pesemine toimus järves. Ma imestasin, et kas see ebasanitaarne ei ole, aga vastati, et toit on ju biojäätmed, ega see loodust ei reosta. XD That wasn't exactly what I had in mind, but...
Die ja too...*paus* Nimeunustasinära veetsid aega laulmisega. Diel on ilus lauluhääl, seda oli hea kuulata ja ma tahaksin nende käest hea meelega teada selle inglise keelse rebasega laulu nime. Samuti õnnestus mul kogemata nende vanused õigesti ära arvata.

Kõik arvavad endiselt miskipärast, et ma olen täisealine!

Grim patseeris vahepeal ringi loomanahkades, ilmselt oma orkikostüümis, kuni Efka ta korraks eemale kutsus ja temaga vaikselt rääkis. Pärast seda suundus Grim mitte just kõige õnnelikuma näoga oma telki ja väljus maagikostüümis. Selle tegelasega ta ka ülejäänud mängu mängis. Ei teagi, miks tal ork ei lubatud olla. Peaks järele küsima kas Grimi või Efka käest. Jagati välja raha, mida mina sain väga vähe, sest ma olevat nähtavasti väga-väga vaene.

Olles juba kaua aega umbes samal ajal umbes samasse suunda rännanud teadsid meie tegelased üksteist, kui just mitte nimepidi, siis omadusi pidi. Ainsad isikud, kelle nimed mul ausalt öeldes mängust meelde jäid olid Peeter ja Valge Halastus, enamasti kasutati hüüdnimesid (a'la ''Must Roos'', ''Südametunnistus'', ''Liira'', ''Tüüp silmaklapiga'', ''Sini-valge punt''.) kui oli vaja spetsiifilise isiku poole pöörduda.

Livi oli tulnud sellele retkele vaid selleks, et leida üles orkid, ehk metsakollid, kelle kohta keegi midagi rääkida ei osanud peale selle, et nad elavad metsas. Tema õpetaja oli talle rääkinud, kuidas tema olevat ühelt auväärt ravitsejalt kuulnud, et orkidel olevat mingi...ravitsemissaladus. Olles lõpuks omapead kogemusi kogema jäetud võttisgi Livi selle retke ette lootuses leida orke ja nendega kokkuleppele jõuda. Nende leidmine tuli ootamatult, kui kolm tükki neist ootamatult valju lõugamise saatel metsast välja tormasid ja küllaltki kiiresti maha tapetud said. o.0 Kaks neist tükeldati koha peal, aga kolmandale astus Livi ette, paludes, et ülejäänud ees lahkuksid kuni ta orki eest hoolt kannab.
Küllaltki heade kavatsustega kontrollis Livi orki pulssi ja hingamist, uuris haavade asetust ja tervendas need seejärel kiire palvega. Ork tõusis üles, mörises, põrnitses ja kui Livi talle esimese ehmatusega Sina-ei-pea-mind-ründama peale pani pistis elukas valju lõugamise saatel vastassuunas punuma, jättes ravitseja kaugele seljataha.
Rohkem teda ei nähtud ning Livi oli just tänamatu metslase peale kulutanud kolm oma viiest palvekorrast.
Lõpuks ilmus nähtavale Sootaguse järv oma täies majesteetlikuses! Ning sild, mille peale kõik vaprad rändurid olid kobaras kogunenud. Keset teed seisis lõngus, kes meid mööda ei lasknud ning nõudis üle silla laskmise tasuks kulda ja neitsiverd. Pärast tülitsemist võttis Silmaklapiga Isik (kelle nime ma olen unustanud, palun andke andeks) kätte ja tappis ta ära, olles enne veel teatanud, et nad on kõik kuninga saadikud saadetud siia kuninga maid vallutama ja avastama (ning ta ei lase ennasttäis talumehel ennast takistada). Livi õrnale südamele oli selle isiku surma nägemine ränk hoop, kuid tal ei lastud teda ravitseda ning kurtidele kõrvadele valju monoloogi pidades järgnes ta peaaegu vastumeelselt salgale.
...vahepeal ilmusid välja ka valge-sinise kirjude rõivastega isikud, kes polnud meie jumalatest midagi kuulnud ning meie ei teadnud nende oma samuti. Kahtlustäratavad inimesed, aga mitte otseselt vaenulikud.
Olles veel mõnda aega mööda metsarada mindud jõuti lõpuks...majani. Tegu oli kollase kahekorruselise puidust hoonega, mille uks oli maagiaga lukustatud, sees ei olnud kedagi näha, aga kaks sõjameest, kes ennast veranda käsipuule (?) balansseerisid võisid öelda, et teisel korrusel on kaks tumedate nahkadega humanoidset olevust. Aeg-ajalt kostus ülevalt valju lärmi.
Tähelepanu pöörati ukse peal olevale sildile, mis tundus olevat mõistatus. Ma ei mäleta seda sõna-sõnalt (aga tahaks küll selle sõna-sõnalist versiooni saada, see on hea mõistatus), aga see rääkis millestki, mis on pikk kui laev, keskel on kaev, ise seisab paigal aga inimesed seal ei saa olla kõikumata, siis midagi vaprate meeste ja härgade uppumisest. Ei olnud see soo, ei olnud jõgi, ega vann, ega bassein, ega õlletoop (kuigi see oli peaaegu õige vastus). Prooviti aknaid lahti kangutada, vastuloitse lausuda, aga lõpuks tuli mõistatuse vastuseks ,,kõrts'', mille peale uks ka avanes!
Sees avanes meile vaatepilt ruumist, keset mida kõrgus kamin. Seal oli kaks lauda ning kolm pikka pinki - kaks ühe laua juures, üks teise laua juures, mida võis ilmselt ka kõrtsiletina võtta. Ning mees, kes seal viibis, oh jah. Ta kandis valgeid riideid, püksid olid ligunenud, särk kohati märg ja juustes rohelised tilbendised. Tervitas meid oma kõrtsi ja pakkus raha eest süüa-juua. Kui temalt küsiti, miks tal uks maagiaga kinni oli ja ukse peal silt väitis ta, et temal pole midagi sellist olnud ning paistis silti mitte nägevat isegi, kui see talle nina alla surgata.
Olles just lõpetanud rääkimise, kuidas ta ise selle kõrtsi ehitas, kuidas ta äri õitseb ja kuidas ta kavatseb teisele korrusele külalistetoad avada tulevad teiselt korruselt alla kaks veidrates rõivastes tumedanahkset humanoidi, naeravad, mõnitavad, ei pane kõrtsmiku tähelegi ja võtavad endale õunu ja pähkleid, mida kõrtsmik ei paista samuti märkavat. Kui kõrtsmikule märkida, et kaks kahtlast elukat võtsid just tema toitu ei paista ta midagi aru saavat, lihtsalt imestas segaduse üle.
Olevused aga söövad selleks ajaks juba väljas, rääkides kõigile, kuidas see on nende maja ning ei paistnud mingist kõrtsmikust midagi teadvat.
Pärast väikest küsitlemist sai selgeks, et kõrtsmik ei näe neid elukaid ja elukad ei näe kõrtsmiku, mõlemad peavad maja enda omaks ja on teise olemasolust täielikus teadmatuses.
Kõrtsmiku käest sai Livi teada metsas elutseva orki kohta. Ta ei oskavat nende keelt, ainult mörisevat. Samuti rääkis kõrtsmik, et me võiks minna metsa ühte elukat jahtima. Suur, karvane ja haisev. Mõnikord huikab nagu öökull, teine kord möriseb nagu emane karu. Selle kirjelduse järgi nimetati olevus õigepea ümber öökullkaruks ehk mõmmuhhuuks.
Nähes, et keegi teine midagi tema jaoks huvitavat teha ei kavatse ning olles veendunud, et orki nähes tema kaaslased lihtsalt tapaksid selle olevuse suundus Livi üksi metsa, mitte et kedagi see huvitanud oleks. ^^ Pisut küürutades ja saua suletutti allpool hoides, kapuuts üle pea, üritas ta ringi hiilida, mis siiski kuigi hästi välja ei tulnud ja peale vana kaevu ning kõrvenõgeste vahel kasvavate metsmaasikate (ai, valus, aga maitsvad olid) ei leidnud Livi midagi huvitavat.
Koos veel paari isikuga, kes olid minu mäletamist mööda lillega preestrinna, silmaklapiga mees ja võlaprobleemidega mees läks Livi mõmmuhhuud otsima, sest ta mõistis, et on väga rumal üksi mööda võsa ringi uidata, pealegi lootis ta endiselt leida seda elustatud orki. Avastati kellegi koobas. Mõmmuhhuu või mõne muu koletise oma? Igaljuhul oli seal vänge hais, palju prahti, leheprügi, kiviprügi ja loomakonte. Pärast arutlemist jõuti otsusele, et ukse ette tehakse tagurpidine kaitsering ning lillega preestrinna ühendas Liviga väed, et tagurpidisest kaitseringist eemalduda saaks, ilma, et see oma võimu kaotaks. Kaitseringi piirav nöör varjati hoolikalt mulla ja leheprügiga.
Minnes tagasi kõrtsi leidis Livi, et seltskond on vahepeal muutunud kõvasti suuremaks. Lisandunud oli aadlikuhärra - kuninga vennapoeg (?), kes oli pärimisjärjekorras kuues ning tema punaseürbiline kaitsevägi, kes käskisid neid vanade templivaremete juurde viia. Mida ka tehti. Siis käskisid nad meil ees minna ja neile tee maha tallata, aga kuuldavasti olevat maag nende peal Tuvasta loitsu kasutanud, mis viis suuremat sorti verevalamiseni! Väidetavad aadlikud olid igaljuhul kurja kummardajad, kellele neid varemeid mingi plaani elluviimiseks vaja läks.
Livi tahab ju ka elada, seega kompas ta laibad läbi, leides ühe saapast rahakukru (nyehehehe, ma sain Uku läbi otsida) mis sisaldas endast ühte hõbedat ja päris kenakest kuhja vaskmünte. Nad olid kurjad, ega väärinud elustamist. Ning surnu, eriti kuri surnu, ei vaja oma maist raha.
Laibad viidi varem valmis seatud nöörlõksu juurde ja seal sooritati ka riitus, et neid ellu ei saaks äratada.

Livi suundus kõrtsi oma vastleitud varandust kulutama ja uuris kõrtsmiku käest seal olevate jookide kohta.

Kõrtsmik müüs talle viimaks ühe vase eest tassitäie ''jooki, mis maitseb nagu tõrv, aga OHH, teeb tugevaks kui lõvi ja annab energiat! Nimi...maeimäleta...algas k-tähega...kali? Kakao? Koka? Ko...ko...kohvi! Jah, just!''
Livi otsis välja ühe vase ja kohvitass jäeti seniks letile. Sisse jalutas üks krattidest, kellele kõrtsmik tähelepanu ei pööranud, nagu ikka ja võttis kohvitassi ära. Livi algatas sellest parajat kära, väites, et see on tema kohvi, millele kratt vastas, et see on tema maja ning seega tema kohvi ning ta annab selle talle siis, kui Livi annab talle ühe vase. Kõrtsmik avaldas imestust, et miks ma tühja õhuga vaidlen, samuti oli ta väga jahmunud, et kohvitass järsku ära oli kadunud, võttis uue ja kummardus maha, et seda täita. Livi andis kratile viimaks oma väljaotsitud vaskmündi ja sai vastu kohvitassi, millega ta laua äärde suundus. Hetk hiljem kostus kõrtsmiku imestunud ''Kust sa selle said?!'' hüüatus ja Livi pidi pisut tõde väänama, et ta ei peaks kahekordselt maksma.
Üks krattidest varastas Livi laterna ära ja müüs selle edasi kääbikule, kes ei olnud nõus seda tagasi andma, küll aga nõus tagasi müüma ning Livi läks kratte taga otsima, sest ta uskus, et tal on igasugune õigus neilt see üks vaskmünt välja nõuda. Olles tee pealt iga vastutulija käest krattide asukohta uurinud leidis ta nad lõpuks lillega preestritari ja ühesilmse seltsist ,,aaret'' taga ajamas. Vaskmünti, mille Livi oli neile kohvi eest andnud, enam ei olnud - üks neist oli selle ära söönud. Teine oli jäljetult kadunud, ilmselt surnud. Esimene, kelle nimi oli vist Peeter, juhatas meid silla juurde, kus sillavaht varem tapetud oli ja rääkis midagi mingist kadunud mõistatusest, mis viis veel ühe mõistatuse juurde, mis viis veel ühe mõistatuse juurde. Me veensime teda, et ta meid otse lõpp-punkti viiks ja leidsime lõpuks puude vahelt valge-musta kirju maski.
Seega olles just krattide abiga leidnud vägeva maagilise artifakti tundsime järsku (läheduses viibiva mängujuhi sõnul) tuulega endani kanduvat toidulõhna, mis tuli kõrtsist. Niisiis hakkasid Livi ja kratid kesköö paiku läbi pimeda männimetsa kõrtsi poole tagasi suunduma. Üks neist märkis paar korda, et midagi on halvasti...enne ootamatult keset teed kokku varisemist. Livi kui ravitseja, proovis teda ärkvele raputada, katsus pulssi, kontrollis hingamist, otsis mürgituse jälgi, samas kui teine kratt läheduses muretses. Kui järsku avas kokku kukkunu silmad...ja sosistas pühalikul sosinal, et Livi talle lähemale tuleks. Et ta ei kardaks. Et kratt tahab talle midagi öelda. Ta pidavat midagi teadma. Kõhklevalt täitis preestrinna tema palve, oodates südame põksudes, mis võiks olla nii tähtis, et isegi teine kratt seda kuulda ei või...olevus hingas sügavalt sisse ja ütles vaevukuuldaval sosinal... *dramaatiline vaikus* ''Mine kõrtsi...ja võta endale sealt kõige kangem jook.'' Siis näis ta uuesti teadvuse kaotavat. Mõne hetke pärast avas kratt taas silmad, vabandas, ütles, et ta vist komistas ja ei mäletanud mitte midagi mida ta vahepeal öelnud oli. Vaikuses suundusime kõrtsi...
...kus kaminas põles tuli ja laud oli toitude all lookas. Suurem osa reisikaaslaseid istusid laua ümber ja ajasid endale suppi, pudru, küpsiseid ja kohvi suust sisse, kõrtsmik käis ringi ja vaatas, et kõik oleksid rahul. Ravitseja läks tema juurde. Nõudis kõige kangemat jooki. Kõrtsmik tõsines kohe ja ütles, et ta võib ju tavalist õlut müüa, kui ravitseja ennast lihtsalt purju juua tahab. See kõige kangem jook võtvat ühe pitsiga jalad alt ja hommikul olevat selline pohmell. Livi arutles, et tal on ju vastumürk olemas ja ta tahab siiski teada, mida kratt oma sosinal käsklusega mõelnud oli ja jätkas joogi nõudmist. Kõrtsmik väitis, et Livi ei saaks seda niikuinii, sest tal pole piisavalt raha. Selle joogi proovimine maksis ühe hõbemündi. Mille ravitseja oma taskust kuulekalt välja võtsin ja talle ulatas, küll omade kõhklustega. Kõrtsmik hoiatas, et jook saab olema neiu enda vastutusel ja võttis pühalikult kristallklaasist viinapitsi, siis tumedast klaasist pudeli (või ehk ka mitte, aga ma mäletan, et need nägid hästi effektsed välja). Valas viinapitsi täis hapukalt lõhnavat värvitut vedeliku mis klaasiga kokkupuutel väikseid mullikesi hakkab tekitama ja ulatab selle ravitsejale. Mu tegelane ja ka mina kõhkleme hetkeks, tegelane joogi mõju üle mõeldes ning hõbemündi pärast südant valutades, mina seepärast, et ma kartsin korraks, et nad mulle päriselt siidrit või viina annavad, aga lõpuks tühjendasin selle ühe sõõmuga ja tegin moe pärast hapu näo pähe. See oli ilmselt sidrunimahl segatud Kellukese või Sprite'iga.

Lähedalasuv mängujuht pomises kõrtsmikule, et ta ise mulle joogi mõju kirjeldaks, mispeale kõrtsmik mind majast välja verandale juhatas, akna ette, näoga järve suunas.

Järv, järve enam ei olnud, on kraater, mille põhja kogunend vett. Vee sees on näha ahelaid, mõeldud kellegi kinni hoidmiseks ja kraatri põhjas liigub tume vari. Mets. Metsa asemel on söestunud puurondid, surnud taimed. Kunagi siin ju mets võis olla, aga see on juba ammune minevik. Kõrtsi asemel on vaid varemed - pink siin, pool seina seal, kõrtsmiku ennast ei ole, küll aga vedeleb põrandal konte. Mu reisikaaslased on endiselt alles - istuvad luitunud pinkidel ja söövad, kuid kõik toit, kogu toidu asemel on vaglad, lima, punane mäda!

Ma tunnistan, et võisin pisut üle reageerida, aga seda reaktsiooni oli omal moel lõbus välja mängida.

Livi ahmis õhku, kattis näo kätega, vajus põrandale maha ja põrnitses mitu-mitu sekundit enda ees avanevat jubedat vaatepilti...siis tõusis ta püsti, tormas suure hooga ja lõi kõrtsiukse prantsatuse ja hüüde ''ÄRGE SÖÖGE NEID! NEED ON VAGLAD! VAGLAD!'' saatel lahti, seejärel paristas ja karjus inimeste peale, et nad söögiriistad käest paneks ja kuidas nad ei näe, et see on kõik illusioon, kõigest illusioon, vett pole, kraater on, järve pole, mets on kadunud ja kõrtsmik on üksikud kondid. Mind visati kõrtsist relvaähvardusel välja ja mu tegelane nuttis nii umbes 40 sekundit kellegi (Ghostwizardi?) õla najal (anyway tal olid tumedad rõivad ja ta polnud Grim), kannatas ebaõnnestunud vastuloitse ja käitus järgnevad tund aega nagu šokis zombie, rääkis vaikselt ja ei suutnud ilma nägusid tegemata midagi söödavat vaadata, isegi kui ümbrus tema silmile normaalse välimuse tagasi sai.

Varsti levisid kuuldused, et ka keegi teine olevat kõrtsmiku eripruuli mõjul sama asja näinud, ilmselt isegi enne Livit ja põranda täis öökinud. Üks maag kasutas oma teadmiseid...või siis pani alale lihtsalt tuvastamisloitsu peale ning Sootaguse järve ääres levisid kuuldused, et paik olevat ammune lahinguväli, kus vägev sõdalane ning vägev maag olid võidelnud. Kui Livi õigesti aru sai, siis sai sõdalane surma, aga maagi hing vangistati järve ning sõdalase kolm artifakti on endiselt kusagil järve läheduses - mõõk, kilp ja talisman. Mask...maski kohta ei saanudki teada, mis see olema oleks pidanud, ilmselt oli tegu mingi neljanda artifaktiga, aga maski kandja - silmaklapiga mees, oli kuhugile jäljetult kadunud.
Inimesed kippusid jagunema kolme leeri - need, kes arvasid et joogi ja tuvastamisloitsu abil nähtu on minevik st. ümbruskond pärast lahingut, need, kes arvasid, et nähtu on olevik st. kõik on illusioon ja need, kes arvasid, et tegu on tulevikuga.
Viimane allesjäänud kratt kutsus Livit endaga metsa, et oma venda (või õe abikaasat) taga otsida (igaljuhul teine kratt oli kadunud), kuid temagi läks pimedusse samas kui ravitseja oma saua taga otsis.
Päeva jooksul oli palju juhtunud, mis Livi ära olid kurnanud, seega ta ostis oma laterna kääbiku käest tagasi, leppis mõttega, et ka viimane kratt on kuhugile kadunud ja veetis paar järgnevat tundi enamuse ajast lõkke ääres istudes ja külmast värisedes, keeldudes söögist ja joogist, soovimata endale väänlevaid vaklu sisse ajada, aeg-ajalt lõikuva külma eest kõrtsist varju otsides. Kõrtsmik oli endale baaridaami palganud.
Öösel jalutas musta roosiga noormees kõrtsi sisse, vaatas ringi ja ütles rahulikul häälel ''Kui kellelgi on isu kangelast mängida, siis nüüd on väljas paras aeg.''
Selleks ajaks, kui entusiastlikud võitlejad ja preestrinna aga ennast uksest läbi said pressitud oli lahing juba läbi ning maas lamasid kolm surnud, tükeldatud, aga endiselt tõmblevat mäekollilaipa.
Hääldamatu nimega jumala kummardajad, kellele üldiselt viidati kui Sini-Valgetele nende rõivastuse tõttu, küsisid korra preestrinna abi, et ta oma ''maavaimu'' käest küsiks, kus on vägeva sõdalase artifaktid. Pärast väikest kimbatust oli Livi laterna, viiruki ja üksiku lausega väga haleda tseremoonia läbi viinud ning saanud vastuseks, et talisman on sõdalase kaelas, mõõk mäekolli käes ja kilbi peame ise leidma.
Mnjah.
Taaskord kõrtsi suundudes kuulis Livi juba kaugelt räuskamist ja laulujoru, möödus isikust kes midagi kuradi joodikutest karjus ja...
Kõrtsmik taarub, tuigerdab kuidagi baaridaami seltsis mööda maja ringi. Iga vaba pind on kaetud tühjade pudelitega. Mees läheb uksest välja, räuskab, pehme keelega, ei seisa püstigi kuni preestrinna teda lõpuks ise toetama pidin ja kartes, et ta veel kukkudes endale viga teeb ta lõkke äärde pingile istuma pani. Siis hakkas peale pikk veenmisprotsess, mille jooksul preestritaril õnnestub kõrtsmikuhärrat peaaegu uskuma panna, et neiu kaelas rippuv vastumürk on tegelikult haruldane põhjamaa puskar ja just siis, kui ta umbes pöidla pikkust kollaka sisuga pudelikest vaesele purjutajale ulatas sirutab Gillhardi Õdede preestrinna Valge Halastus oma käe ja lausub lihtsalt mürgieemaldusloitsu. Nagu...pole tänu väärt olukord oli kontrolli all. ._. See polnud meeldiv, aga lihtsalt...fail. XD Ta oli meid kõik see aeg ilmselt pealt kuulanud, sobivat hetke oodanud et tüübilt alkoholi mõju maha võtta.

Mingi kurionu tuli vahepeal järvest suure suitsu ja valgusemängu saatel. Nõudis kolme ohvrit ja teatas, et see, kes talle need ohvrid toob, jääb elama ning et meil on pool tundi.
Sellele järgnes kõvasti vaidlemist, räuskamist, amulett oli kadunud, järgnesid mõned otsinguretked metsa sõdalase esemeid otsima kuni lõpuks kargas mingi suvaline lõngus põõsast välja ja karjus, et kilp on leitud ja et sellega suundutakse koopa suunas ja et see ei tohi koopasse jõuda ja kogu kõrtsi sisu jooksis läbi pimeda metsa ja nõgesepuhmaste lõngusele järele.
Kivi koopast mitte väga kaugel. Selle otsas istus noor neidis, kelle kõrval oli kilp, mis oli nähtavasti jõuväljaga kaitstud. Ta küsis küsimusi. Kes valesti vastas, sai peale nõrga needuse. Pool tundi kestva pimeduse näiteks. Ta oli lohe. Ta oli vaim. Tema vanemad...
...aga Livi ei kuulanud enam. Maailmalõpp või mitte, ta oli väsinud.

Ning lõpuks andsin ma külmale ja unele alla ning kuna ühtegi gemmi läheduses polnud kelle käest luba küsida ja mängijatel oli kilbi saamisega tegemist lonkisin ma oma telki, mille ma olin pärastlõunal pärani lahti jätnud, et see pisut tuulduks. Nüüd oli tulemuseks see, et kõik oli hommikukastest märg.
Aga magamisest ei tulnud midagi välja. Lisavesti ja kuivade jalanõudega tundus mõte mängu tagasi minekust palju meelitavamana, seega jah. Ma läksin tagasi kivi juurde.

Livi üritas välja uurida, mis tema äraolekul juhtunud oli, aga ei saanud kindlat vastust (või kui ka sai, ei ole see mul enam meeles).
Lühidalt saime me 30 sekundit hiljem surma. Vähemalt Livi sai, sest kui ta nägi vaenlast ühte omade seast peksmas ei saanud ta lihtsalt ära joosta ja andis oma sauaga ka ise paar abistavat hoopi selga vaid selleks, et järgmise vaenlase poolt maha koksatud ja kärtsutatud saada.

R.I.P. Rebaseneeme Livi, Haldoritütar, Liira preestrinna ja oma reisikaaslaste wannabe-südametunnistus, et sinu IG vanemad ja õpetaja sinust üleliia puudust ei tunneks ja su hing rahus puhata saaks ja et mõmmuhhuud su praetud ja tükeldatud ihu ribadeks ei rebiks.

---

Üldjoontes oli mäng normaalne, kuigi minu maitse jaoks hakkas põhiplot peale natuke liiga hilja, kui suur osa mängijaid (või vähemalt mina) olime juba liiga väsinud, et mööda võsa ringi joosta, väheke ära kurnatud kogu sellest orkide, mõmmuhhuude ja kurja jumala teenrite jahtimisest. Tunnistan ausalt, et alates nii umbes kella ühest öösel ei teinud ma enam erilist vahet IG ja OG olemise vahel.

Sain sealt ka palju kasulikku teada:
Näiteks meremehelaule.
Et telki ei tohi ööseks lahti jätta, isegi ilusa ilma korral mitte.
Et magamiskotti ei tohiks enne hommikut lahti pakkida, niiske koti sees on jube magada.
Orki oleks pidanud enne ära ravitsemist kinni siduma.
Ja et ilma keebita on PALJU mugavam olla.
Üldbriifidele ja mängujärgsele lõbutsemisele, mis tõenäoliselt aset leidis, ma ei jäänud vaid läksin magama, enne seda pisut pettunult ise oma vastumürgijooki ära juues.
---

Ärkasin kell kuus või seitse hommikul luid lõikava külma ja märja peale. Edasi magamisest pole kasu, sest kõrvaltelkides viibijad oleksid mind vihkama hakanud, ma hakkan väidetavasti läbi une niutsuma ja ümisema kui mul ebamugav magada on ja see äratab mind ennastki lõpuks üles. =/ Seega ma tõmbasin selga oma tagavarakostüümi, mida ma IG ei saanud kasutada. Mulle tundus, et selle kaasa vedamine oleks olnud mõttetu kui ma seda kordagi kanda poleks saanud. Ning olles pisut niidi ja nõelaga mänginud sain ma oma vööräti külge kaks ääretult kilisevat ehet, mis algselt oleksid randmekaunistused pidanud olema ning muutusin paugupealt kõndivaks rütmipilliks.
Olin kergelt üllatunud, kui kohale jõudes päris mitut ärkvelolijat nägin ja seest naeru kuulsin. Tuli välja, et suurem osa olid juba oma telgid maha jätnud ja magamiskotid põrandale laiali laotanud, laua ääres hävitati õhtusöögi jäänuseid ja räägiti vanadest headest aegadest. Mingi teema oli Sotahuuto ja geidega ning mingi teine teema oli viie meetriste tuledeemonitega. Esimene lugu oli naljakas, aga ma ei mäleta seda enam üldse, teisele ei saanud ma pihta, aga neid oli meeldiv kuulata, eriti kui ma pärast veel ühte retke teisele poole järve oma magamiskotiga tagasi jõudsin. Mulle ei jäänud märkamata, et üle öö olid kõrtsi mõned hulga tänapäevasema välimusega alkoholi pudelid tekkinud.
Õnneks või kahjuks läksid ka nemad õigepea magama ja mina ei saanud enam und. Vaesed magada üritajad ilmselt vihkasid mind, kui ma kõrvulukustava kõlina saatel päris mitu korda sisse-välja käisin.
Lõpuks andsin ma puhkamiskatsete osas alla ja läksin metsa jalutama, tee peal Varest kohates, kes minuga kaasa tuli. See oli päris...meeldiv ja rahustav jalutuskäik, arvestades seda, et ma teda praktiliselt ei tundnudki. Me oleme chatlogi väitel korra või kaks samas MSNi rollimängus olnud ja ta osales kunagi vist Müstika foorumi rollimängus ja käis ka EFFis, aga muidu...eip. Ei tunne. Sellest retkest sain ma teada, et metsaalune on MEELETULT ilus, et puud võivad kääksuda nagu õlitamata uksehinged ja et meil oli seal lisaks metsmaasikatele ka mustikaid. Hariv retk. Rahustav ka.

Jõudsime tagasi. Inimesed olid lõpuks magama jäänud, väljaarvatud need kes magasid siis kui ülejäänud ärkvel olid ja nüüd lõket üles tegid. Toitlustus jõudis kohale ühes Efka emaga, kes oma tütart kusagilt ei leidnud ja seega taaskord ära läks (ei mäleta, kas ta tuli pärast tagasi ka või mitte). Kulus kaua enne kui inimesed sööma tulid ja teisele poole järve ka kruuse ja söögiriistu tõid, senikaua pidid varased kohaletulijad jooma kohvi omadest nõudest või (minu puhul) tühjadest õllepudelitest. Kohvi oli ilma suhkruta jäle. Kui veel inimesi kohale jõudis võtsin ma lihtsalt ühe tühja topsiku ja läksin marju korjama, üldise heaolu huvides ja ka seepärast et mul endal puudus söögiisu.

Maasikad, mustikad, kõrvenõgesed. Keegi (Vares? Uku? Miko? Võlgadega tüüp?) läks must mingi aeg mööda ja soovis mulle edu puukide saamisel, aga marjad olid seda väärt. Need olid PALJu paremad kui need turu maasikad, kui importmaasikad, kui kuumaasikad. o.o Ilmselt oli asi selles, et need olid värsked. Marjatopsik rändas toidulauale ning selle edasise saatuse kohta puuduvad andmed, sest ma tegin meeleheitlike katseid telgi kokku pakkimisel, mis siiski lõpuks ebaõnnestusid sest telk ei mahtunud enam kotti ja tuli lõpuks kokku siduda nööriga, mille ma koopa eest ära tõin.

Buss jäi pool tundi hiljaks ja tee peal sattusime iga mõeldava punase tule peale! Oleks me kolm minutit varem jõudnud oleksin ma saanud otse Pärnusse mineva bussi peale minna, aga võta näpust, ma jäin väga-väga napilt maha ja pidin kaks tundi Rehepapis bussi ootama. T_T Mitte, et ma juhti ega kedagi teist süüdistaks, see oli lihtsalt ebasoodne juhuste kokkulangevus. Oma üllatuseks avastasin koju jõudes, et mul polnud ühtegi puuki kuigi ma veetsin omast arust rohkem aega võsas kui pooled teised mängijad. Ei tea, kas mu sääsetõrje hoidis nad eemale?

See aasta ma rohkem LARPidele ei lähe. Olles kokku löönud bussikulud, mängumaksud ja raha mis on kulunud Tartus söömisele, kostüümidele ja ehetele tuli välja, et selle summa eest oleksin ma võinud ka Šotimaale minna. LARPid on küll Šotimaast põnevamad, aga pikemas perspektiivis oleks välismaa reis ilmselt parem olnud. Noh. Ehk järgmine aasta lähen. Pealegi ma ei tunne ennast eriti hea larparina, ma olen s*tt improviseerija ja seetõttu ei tule minu poolt kunagi ka tarku vastuseid ning oma füüsilise vormi tõttu ei kõlba ma ka märatseva vaenlase vastu jooksvaks sõdalaseks. Mul on nüüd aega järgmise Juuniori jaoks oma kostüümi täiendada. Kõlinaid on KÕVASTI juurde tarvis, ma ei sätendanud küllalt. XD Meik oleks ka hea idee. Ning midagi juustega ette võtta, võibolla. Mõni mahapestav tatokas. Samuti mõtlen ma, et võiks järgmise Juuniori ajaks endale kõrvaaugud lasta teha ning endale ebaproportsionaalselt suured kõrvarõngad muretseda.

Kapten maani on täis
Tüürman taevani purjus
Ja mõlemal Brauningud on.
Ja meri on jõhker
Ja pootsman on lurjus
Ja kokk on üks kuivamaa konn

:,:Need kes ellu meist jäid
Need jõid ja need lõid
Seitse meest pandi sadamas pokri:,:

- Tähh Valgele Halastusele ja ennast lõhnaõli sisse uputanud isikule.

Pealkirjata

2009-07-16T23:34:00.000-07:00

Ack. >.>
Tuba tapeteeritakse. Ning värvitakse üle.
Seetähendab magamistoake on kõik enam-vähem tühjaks tehtud, väljaarvatud suuremad mööbliesemed, arvutitoas on kõik see, mis mujale ära ei mahtunud (ma ei liialda siin, kui ma ütlen, et vaba ruumi on põrandal täpselt nii palju, et saaks varvastel kastidest mööda ja arvutitoolini ronitud) ja magamiseks jääb ainult isa tuba, mis on kõik tore ja hea kui välja arvata, et isa jõudis just hetk tagasi töölt koju ja mind äratati üles teatega, et ta läheb paneb auto ära ja et ma oleksin kadunud ajaks kui ta tagasi tuleb.

Mul on metalist ja rokkmuusikast praegu nii kopp ees. Tahan midagi mõttega. Midagi kõlavat, aga mitte agressiivset. Nagu folki. Või Eesti muusikat. Dagö, Jäääär, suvalised lauljad kelle nime tänane põlvkond on unustanud.

http://www.youtube.com/watch?v=QXmCGaSIBJ0 <- Heidi Tamme ,,Näkilaul''. Minuarust on see täpselt sellise kõlaga, nagu võiks laulda mõni mererahva esindaja meelitamaks süütuid maapealseid alla endi juurde, või veenmaks neid vee alla jääma.
Džeesh, ma sain sellest joonistusinspiratsiooni. o.0 Kui oleks nüüd ka viitsimist ja paar vaba lauapinda... Keegi teine minu vaimustust selle lauluga seoses ei jaganud, mina saan rea värvikaid meelepilte iga kord kui ma seda kuulan ning väikese sähvatuse uuesti Zera'Xest proovida joonistada...seekord vähemalt osaliselt riietega, meessoo anatoomia pole kahjuks minu ala.
Üldse, kui isegi Aradiani flööt hakkas meres sammalt kasvatama miks siis tema juustes vetikaid ei tekkinud? Ta oleks olnud heleroheliste juustega! o.o See oleks olnud nagu...äge.

http://www.youtube.com/watch?v=CVTPtJ4t68A
Kulla kutse. Efka andis selle ja mulle hakkas see laul meeldima. =/

Lauapinnast ja maalimisest rääkides...pool tundi veel vesivärvide ja akrüülide seltsis ning mul on valmis A3 formaadis pilt Nimuest...maalimas. Vähemalt tegemas seda, mis temaarust realistliku maalimisena kirja läheb. *punastav emoticon*
Taust näeb välja suhteliselt porine ja üksluine. Mul tuleb veel varjudega mängida, et teda pisut ette tõsta. Pruunid rõivad ja tõmmu nahk pruuni riiuli ja hunniku pruunikate raamatute ning hallide kivide taustal ei jäta eriti erksat muljet, samuti pean ma siit segadusest leidma ühe musta pastaka. Pildi serva peal on nagu muuseas lahti Moosese raamat (okei, piibel) Egiptusele peale pandud needuste kohapealt. Ma ei suutnud vastu pidada ja lihtsalt pidin tõmbama paralleeli selle albiinogeparditega Aradiani maalile, kus on ka nagu muuseas suvaliselt kohalt lahti võetud piibel esiplaani ühes nurgas. ^^ Aga üldjoontes pole ma selle maaliga eriti rahul. Pintsleid ja värvitopsikuid pole praktiliselt näha, minu kõigist pingutustest hoolimata on ümbrus liiga...terve. Liialt raamatuid, liiga vähe rusu. Ning värvid on muidugi tuhmid ja värki. Samas akrüülid võivad aidata...

Samuti on mul kavas millalgi hommikupoolikul (enne kella kahte) rannas käia. Ühelt kõrvaliselt rannateelt leidsin mõne päeva eest mingi...surnud eluka. Ma tahaksin lõpuks siiski selgeks teha, mis kuradi asi see on. Koer, hüljes või mõnest mereäärsest karjamaast tormiga siiakanti kantud lammas. Ta oli kõrkjate vahel, seega ma kahtlen, et ta vahepeal vooluga ära on kantud, samas väga võimalik, et mõni koeraga jalutaja on mõnele koristuskompaniile ära kaevanud ja nad on selle olevuse juba ära vedanud. =/

Ning siis tahaksin korra veel linnast läbi käia. Ma otsin kangekaelselt endale mõnda linast kleiti, sest mul pole erilist isu oma musta kleidiga Juuniorile minna. Pikemate palvete sõnastus on peas, lühemate oma mitte, samuti tuleks mul endale selgeks teha mis kuipalju mana võtab ja palju mul mana üldse on, samuti reeglid veel korra läbi lugeda. Mingi aeg on Pärnu lähistel üks LARP, Muinasjutt Jaapanis, aga ma kahtlen, et ma sinna lähen. Esiteks tähendaks see kõvasti tuupimist, teiseks tähendaks see, et ma peaksin endale kostüümi hankima (kahtlen, et ma sinna lihtsalt hommikumantlis kohale võin kepsutada).

Uni on...

PS: Grim käis vahepeal Pärnus. Me ei kohtunud...eriti. Põrkasin talle korra Maximas sisse, aga kui see välja arvata...samas tal oli minutagi lõbus. Käisin Jääaeg 3'e vaatamas. Eesti keelne dubleering oli õudne, slängi oli kolm korda rohkem kui esimeses kahes ning plot oli suht segu filmidest ''Reis maakera südamesse'' ja ''Kadunud maailm'' - aga loomadest tegelastega, kes teadsid mingil maagilisel moel kes või mis on dinosaurused kuigi nende vanavanavanavanavanavanavanavanavanaisade kauged esivanemadki ei olnud neid kunagi näinud. See film tundus mulle ajuvaba. Kohati sai naerda, aga vähem kui esimese kahe osa peale. Vähimgi semirealistlikus, Jääaegne õhkkond, oli igati hävitatud.

PPS: Te ei pea seda blogi lugema. See on minu enda, mitte teie lõbustamiseks.

Remont

2009-07-11T07:26:00.000-07:00

Pärnusse pole mõtet tulla, ilm on kehv. :D
Loodan, et nädalalõpuks läheb paremaks. Juunioriks valmistumine läheb juba tsipake edukamalt. Raha pole makstud (ja ilmselt venitan sellega kuni mängu toimumiseni...), esmaabi pole õpitud aga kaks kolmandiku rituaalpalvetest on rohkem või vähem valmis kirjutatud (kuigi need vajavad minu arvates rohkem inimohvreid ja küünlaid) ning uued sulekaunistused sain ka valmis.

Ma pole viimased paar päeva MSNi mängudele praktiliselt mõelnud. Tuju nagu pole. Kui keegi pakuks, siis mängiksin rõõmuga. Samuti meeldiks mulle oma Tiivuliste Kroonikat jätkata (mitte Vincenti-storyline'i, ta liigub liiga kiiresti, aga piiksude oma), kuid ma ei kavatse ennast mängijatele peale suruda, nad pole erilist entusiasmi üles näidanud.

Ostsin kokku materjalid bofferrelvade jaoks. Hetkeseisuga on mul olemas üks tagavaranuga ja kaks mõõka, mis on kaugelt liiga pikad ja rasked. Lisaks üks poole meetrine torujupp ja kokku neli meetrit toruisolatsiooni millest ma kavatsen oganuia teha (sest need näevad mõnusad välja). Samuti käisin rannas. Torm on Pärnust üle käinud, maa oli kajakasulgedega KAETUD nagu oleks mõni veidra huumorisoonega merejumal lindudel kaelad kahekorra keeranud ja siis üle ranna hõljunud samal ajal kajakalaipadelt sulgi kitkudes ja neid rannale puistades. Sauakaunistustega mul probleeme ei tekki. Lähiajal sean ma saua valmis ja hakkan asju kokku otsima. Majas on remont, seega saab see keeruline olema. =/

Üks mu õe tuttav, Taavi, tegeles remondiga (aga nüüd läks ta kaheks nädalaks Soome). See on lausa hirmutav, kui väga ta on Siim-Andrese nägu, too on üks isik kes kuni selle aastani meie koolis käis. Mõlemal on sellised piiikad heleblondid juuksed ning ka näojoontes on teatavaid sarnasusi. Taavi on küllaltki meeldiv vestluskaaslane. Naeratab palju, teeb nalja, ei solvu kergesti. Arvestades seda, et ta on minust ligi kümme aastat vanem on ta küllaltki...lapsemeelne. Ilma temata saab siin majas väga igav olema...ning ebameeldiv, sest koridorikapid on endiselt minu voodi ümber seinaks lükatud, kõik vabad pinnad on tapeedirullide või erineva sisuga kilekottide all ja meil pole eriti oskusi, et ilma Taavita remonditöid jätkata. =/ Praegusel hetkel istun ma arvuti taga. Kohe arvuti kõrval on diivan. Diivani peal on rull mingit valget, pehmet asja, vähemalt kümme rulli tapeeti, mõned kilekotid, suur pappkast, õe kaisukonn (selline arbuusi suurune roheline õnnetu näoga asjandus) ja päris serva peal balansseerub sületäis mingeid nurgaliistu laadseid asju, mis on diivanist poole pikemad ja kuna diivani vastaspoolelt jääb uks ette on see sületäis nurgaliiste mul hetkel otsapidi süles. ._. Siin on tõsine ruumipuudus ja mul saab olema kõvasti tegemist, et oma noad ja rituaaliasjad üles leida.

Hea uudis on see, et mul õnnestus Tiimarist endale 69 krooni eest hästi ilus musta värvi latern muretseda. ^^

*khm*

Saare mängus tunnen ma ennast kergelt tupikus. Ma üritan siiani mingit plaani välja mõelda. Aradian ei kavatse IG kelleltki nõu küsida, seda võin ma öelda, aga tal oli IG plaani välja mõtlemiseks aega NÄDALAID, minul on olnud ainult paar päeva. Tahaks isegi Saare mänguga jätkata, kui sellest ühest kohast ainult üle saaks. Zazara on küllaltki tore NPC, mitte liiga overpowered. Ehk õnnestub temaga isegi IG positiivseid suhteid luua...kuigi tõenäolisemalt läheb ta õigepea oma teed, sõimab Aradiani imbetsilliks ja hakkab suvalisi inimesi kusagil maa kaugemas nurgas ilma hoiatuseta hammustama.

Grimi mänguga võiks ka jätkata...kunagi, ühel päeval. Kui Grim ise tahab. Mul pole otsest soovi ega vajadust mängida, aga ma ei ütleks ära ka.

Okei, mida mul Juuniori jaoks on vaja teha...asjad üles otsida, sau valmis teha ning tekitada endale algeline ettekujutus loitsudest, reeglitest ning esmaabist. Kogu lugu.

Suveunenäod

2009-07-02T04:43:00.000-07:00

Psst. Kobige Pärnu, vesi on soe. :D
Või st. oli, täna tundub väljas jälle jahedam olevat. Pilvine ja värki. =/ Ehk hakkab vihma sadama?

Mu unegraafik on täiesti segamini. :D Läksin magama kell viis, ärkasin poole tunni eest. Ning seoses sellega on ka hommikuunenäod tagasi tulnud.

Nägin jälle Laikat unes. =/ See võib olla seoses selle suure musta koeraga, keda eile rannas dresseeriti.
Sisuliselt ma olin mingi tüübi arvutis. Mitte enda toas. Täiesti veendunud, et olen ärkvel. Tuba oli pime, kui arvutivalgustus välja arvata. Võimalik, et ma polnud toa aeglast hämardumist tähelegi pannud või et seal oli laelamp läbi põlenud. Okei, olin seal, kirjutasin kusagil midagi. Järsku kuulen seljataga kääksatust ja põntsu... vaatan seljataha. Pimedas toas on näha niipalju, et tuppa viiv uks oli vaikselt avanenud. Selle taga näen enda korteri koridori, mida köögist või magamistoast tulev lambivalgus valgustab. Ennast pisut õõvastunult tundes ajan ennast toolilt üles ja lähen ust sulgema ning tuld süütama. Panen tule põlema. Olen enda arvutitoas. Hakkan just tagasi arvuti taha suunduma, kui keegi ukse taga kella laseb. Väljas on pime ning on suvi, seega on kell rõvedalt palju. Taaskord selline kergelt õõvastav tunne...lähen ja teen ukse lahti...ning Laika praktiliselt jookseb mind suurest rõõmust ümber. Ma pole näinud ühtegi koera ega kutsikat kes jällenägemisrõõmust nii lolliks oleks jäänud. Laika oli elusalt umbes põlve kõrgune, aga üritas kangekaelselt mööda mind üles ronida ja nägu lakkuda, või käsi lakkuda, või lasi ennast kõhuli, saba käis koguaeg põnts-põnts-põnts vastu põrandat. :D See oli väga...rõõmus avastus.
Muidugi siis saabus kohale minu alatine WTF-avastus - koer on aasta otsa surnud olnud ju!
Mõtlesin, et seda saab emaga arutada ja läksin teda mööda korterit taga otsima, koer endiselt kaasas.
Köögist leidsin kassi, kes ei olnud Laikat nähes üldse õnnelik ja isa, kes mobiiliga rääkis. Üritasin tema tähelepanu endale saada, selgitada, et koer on ennast hauast välja kaevanud. Tulemuseks oli midagi stiilis: ,,Äh? Mida? Ei, oota sekund, plika näeb siin und, raisk (järgnes automaatne minupoolne eitav vastus). Ära sega ma räägin siin sõbraga! ... jah ... ja-jah ... a tead kui sul neid on, siis võiksid homme tõesti tuua ... jah ... vaja läheks nagu ... sobib... no pakaa.'' Siis ta suht vaatas Laikat, teatas, et ema ei pea sellest teada saama, võttis koera sülle ja hakkas teda välisukse poole vedama.
Mina olin taaskord suht wtf...pärast kerget rüselust sain koera isa käest kätte ja lukustasin ennast koeraga arvutituppa, hoidsin isegi ust paigal. Koer ei saanud enam üldse aru, mis toimub, nuuskis mööda tuba ringi ja ei paistnud üldsegi nii vana ja hädine, kui ta enne surma oli olnud.
Igaljuhul isa peksis rusikaga vastu ust, üritas seda praktiliselt hingedelt maha murda ja karjus mu peale, et ma ukse kohe lahti teeksin või muidu ning rääkis, et tema oli seda peni viisteist aastat talunud ja ei kavatse uuesti tema eest hoolitsema hakata, kuidas keegi kunagi tema arvamust siin peres ei kuula ja ta koeri vihkab. =/

Mingi aeg ärkasin üles. See unenägu oli...mitte otseselt ebameeldiv, mitte otseselt hirmutav, lihtsalt pisut häiriv, sest see pööras päris mitu mulle teada-tuntud elementi (Laika on surnud ja isa ei taha uut koera) pea peale.

Muus osas...olen nädala algusest saadik omanud kavatsust bofferrelvade jaoks materjale osta. :D Mingi aeg kavatsen seda ka teha, olen selles veendunud. Igaljuhul Juunioriks valmistumine ei lähe hästi, ma peaksin pisut esmaabi, sõjaväemeditsiini ja rahvameditsiini enda ravitsejategelase tarbeks pähe tuupima.

Ahjaa. Eile sai Saare-mängu. :D Olen suht õnnelik, kuigi ma ei saanud midagi tarka teha ega öelda. Õigemini sain küll, aga mul ei tulnud midagi pähe. =( Sündmused käivad kohati Aradianile üle pea. :D Kui ta iga talle antud infokillu kohta küsimusi esitaks näeks ta välja, nagu imbetsill ja kui ta iga talle kohale jõudnud avastuse peale imestust avaldaks kukuksid ta silmad suurest pungitamisest välja. Ma pakun, et ta võtab elu nüüdseks nagu mingit kahtlast unenägu või juturaamatut, millega tuleks kaasa mängida.
Vähemalt sai ta Aswinaga taas kokku, kuigi verejoomisest skipiti üle.
Samuti saime me huvitavat teavet seoses mererahva paljunemisega.

Koolnud.

2009-06-21T06:51:00.000-07:00

Ma suht minestasin väsimuse kätte bussis ära, kui ma tagasi Pärnu loksusin. -.- Õigemini ma ei saanud magada, vaid ärkasin iga mõne minuti pärast üles, aga silmad vajusid kõigist tahtepingutustest hoolimata kinni ning sellega kaasnesid väikesed reaalsust muutvad unenäod, pigem tugevad meelepildid jms. ning hetk-kaks kestvad ,,hallutsinatsioonid'' kui ma üles ärkasin, näiteks tundus mulle kord, et ma vaatan bussiklaasi asemel arvutiekraani, kust käib mingi väga lame GTA trailer või et küljepeegel on sinine auto. Nüüdseks on väsimus väheke tagasi andnud, kirjutan selle ära, söön, siis tüütan inimesi mängumuljetega ja kobin magama.

Tartu! Oo, imedelinn. Ma leidsin pärast väikest otsimist küll siseturu üles, aga ma olin veerand tundi hiljaks jäänud, kõik pakkisid juba asju kokku, seega ma ei saanud neid teatavaid kergesti roiskuvaid asju, mida mul vaja läks.
Pärast seda sättisin ennast vaikselt rongijaama poole. Pärast veel ühte kohalike käest nõu küsimist otsustasin ma bussiga minna. Bussipeatuses ujus küll mingi parm külje alla ja küsis, et kust number kolm läheb. Mina osutasin bussipeatusele, mis asus ~100 meetrit ülesmäge ja ütlesin, et minuarust läheb see sealt. Parm oli nagu, et ta ei taha ülesmäge minna ja potsatas minu kõrvale. Siis ta rääkis midagi sellest, et tal olevat olnud ajupõletik ja alles rääkis psühhiaatriga, et kas ta on siis nii imbetsill ja idioot, et ta tuleks hullumajja panna, psühhiaater ütles, et ei ole, siis midagi sellest, kui jube on olla 15 päeva söömata ja kuidas ta olevat rattaga Tartu tulnud oma tädi külastama, et too järsku annab süüa, aga tädi on surnud ning ma olin meeletult õnnelik, kui buss tuli ja ma sain tema juurest ära minna.
Rongijaamas ootasin Grimi ~tund aega, mis ei olnudki väga hull. See koht oli kena. Jõin oma veepudeli tühjaks ja kott läks selle võrra kergemaks. Siis torkasin kotti peotäie kive, mida rituaalis kasutada.
Lõpuks saabusid Grim...ja need teised tüübid. Üks oli Sille, teine oli Epp. Läksime rongiga Jõgevale. Kõndisime üle kilomeetri Linnumetsa poole, kuni Grim lõpuks ühele mängujuhile helistas ja kuulis, et mäng toimub hoopis Kassinurmel ja et me tagasi rongijaama kobiks, mida me ka tegime, õnnetud mõttetu jalavaeva üle, õnnelikud Kassinurme mineku üle ja selle üle, et Grim vaevus helistada enne meie metsa jõudmist.

Kassinurme on kaunis koht. Lõke oli juba üleval. Ma pakkisin oma asjad kahte õlakotti (muidugi unustasin ma maha kord rahakoti, kord sääsetõrje, kord küünlad (mida ma avastasin alles IG)) ja siis ootasin veel tund aega vorsti praadides ja Roheleeki ning muid piikse õpetades. Ühel hetkel võtsin ma vabatahtliku ja läksin ohverdusrituaali läbi harjutama.
Mingi aeg saabusid GMid ja kõik muud, samuti mingi hull suure kirvega (kõrtsmik?) kes hakkas lõkke tarvis puid lõhkuma. Peeti privaatbriifingud, jagati välja raha (ma sain 3 tükki) ning tutvustati eelnevat mängu. Juurelinlased saadeti Juurelinna, muud saadeti mujale.

Oeh.

Ühesõnaga mina ja veel paar isikut olime Juurelinnas. Ma alustasin oma mängu sellega, et karjusin pisut piiksude peale ja üritasi välja pinnida, kes altariküünlad ära on vedanud (sest noh, altar kujutas endast sisuliselt kändu...). Siis ma paanitsesin ja ajasin mingit pada sellest, et deemonid saavad vihaseks, kui neil korraliku altarit ei ole.
Mingi aeg ilmus minu juurde...üks tumedas keebis isik. Seirasime üksteist. Avaldasime arvamust, et me näeme üksteisele kuidagi väga tuttavad välja. Tema oli siis Adeptus Elavhõbe. Juhuslikult ka Kahar Toominga isapoolne onu, kes oli tulnud Juurelinna oma haavaseerumit katsetama. Kahar saatis ta mõne tähtsama isikuga läbirääkimisi pidama, leides, et tema pole õige neiu lubamaks alkeemikul haavatute peal katseid tegema hakata. Läbirääkimiste tulemused on minule teadmata. Sai organiseeritud see, et keegi valvab värava juures, et koolnud tormijooksuga sisse ei tuleks. Mingi aeg nähti ka deemonit tulemas. Väravad avati, kohalviibijad (noh, vähemalt mina), kummardasid sügavalt ja tervitasid deemonit kombekohaselt. Deemon kadus kuhugile...kaugele. Metsa vahele Juurelinna taga. Kunagi veerand tunni pärast tuli ta sama teed tagasi ja sisises minu ja veel paari isiku (?) peale, et me liiga palju kummardame ning lahkus läbi esivärava.
Mõni minut hiljem tuli Elavhõbe ja küsis, et kas ma olen hiljaaegu kusagil mõnda deemonit näinud. ._.
Keegi (mul on nimelt nimede peale väga kehv mälu) ajas meid kõrtsi kokku ning meile selgitati, et kuningaid pole enam mõtet pidada, sest sõja ajal surevad nad ju koguaeg ära ja siis tuleb jälle uus valida, selleasemel tekitada parlamentaarne demokraatia (?). Kõigilt uuriti välja nende nimed, ametid ja see mida nad oskavad. Lubati maagiaõpinguid rahastada, kui nad endale õpetaja leiavad. Kahar küsis Elavhõbeda käest, mida ta tegema peaks ja pärast seda üritas saata välejalgse käskjala mõnda maagi otsima.
Siis hakkasid väheke segasemad sündmused peale. Kuuldi, et igasugused elukad käivad väljas ringi. Käskjalg tõi uudiseid, et Tarkade Gild peaks siiapoole teel olema. Väljas käisid veidrad läbirääkimised, preestrinna üritas altarit korda seada ja tegi paar väga prohvetliku väidet seoses Juurelinna ja inimkonna tumeda saatusega. Samuti valvas ta Juurelinna julgeoleku järele, kui kedagi teist eriti polnud, eriti seoses kodanik Roheleegiga, kellele oli usaldatud kohustus väravat valvata.

,,Kuule, kas ma tohin korra vahipostilt ära tulla, juua tahaks.''
,,Ei tohi, keegi võib muidu sisse tulla! Aga ütle, kus sa elad, ma toon su joogi ise siia.''
''Eem...majas number Seal Taga.''
''Selge.'' *lähen hütikesse ja leian sealt ühe pudeli Tarhunit, toon tagasi* ,,Mis jook see on? Midagi alkohoolset?''
''Ei...''
''Ja parem kui see oleks tõsi, meil ei ole vaja purjus valvureid.''
''...''
''Tundub, et ma pean selle ise kindlaks tegema.''

Pärast Tarhuni degusteerimist tuli siiski välja, et see ei olnud alkohoolne jook. Hiljem viisin ma pudeli ka eelmainitud kohta tagasi.

Üks Tarkade Gildi isik tuli ja naelutas ühe teatise, mis ütles, et Tarkade Gild otsib uusi õpilasi. Mõned läksid katsetele, aga mina jäin neist väheke maha.

Värava poole läheneb tume, võõbatud näoga kogu.

''Kuule, tema nägu...''
''SEE ON DEEMON! TEHKE VÄRAV LAHTI, OPAKAD! RUTTU!!!''
*väravad avanevad krigisedes, isik läheneb endiselt*
''Kuule, minuarust see pole...''
''ÕU, SINA SEAL! KAS SA OLED DEEMON?!''
(kähisev hääl, iga mõne sõna tagant pikk ja hahisev sissehingetõmme) ,,(hhh)Ei(iii) (hhh)o(ooo)le(eeehhh)...hhh.''
''VÄRAV KINNI!!! PANGE VÄRAV RUTTU-RUTTU KINNI!!!1'' *paanikaosakond*

See oli lugu, kuidas me oleks äärepealt Luupainaja koogutuste ning austusavalduste saatel linna lasknud. :D

Mingi aeg võttis Luupainaja kõrtsmiku vangi, nuga kõril, tahtis, et teda sisse lastaks. Kõrtsmik päästeti, aga tal olid küünejäljed seljal.

Väravate juures toimus miniatuurne lahing, mille tulemusel Roheleek sai mõõgahaava rinda ja Kahar mõõgakriimustuse käelabale. Mõlemad haavad seoti kinni, aga Roheleegi olukord oli haletsusväärne. Prooviti laudadest kanderaami tekitada, et viia teda Vahakulmu, kus leiduks ehk ravitsejaid. Lõpuks otsustas Kahar, et ta läheb siiski Vahakulmu ja proovib tarkade gildi sisse saada, et raviloitse kätte saada. Samuti arutas keegi... (isik, kes hiljem kummituseks sai, ma ei mäleta ta nime), et võiks lõksuringi muretseda ja Luupainaja sellega kinni püüda. Ravitseja lubas hinna kohta uurida.

Samuti kuulis ta mõningaid huvitavaid kuulujutte seoses Rakapeni lõualuu, Tarkade Gildi ja ühe teatud juurelinlasega.

Ravitseja ühes väikese ihukaitsjate salgaga suundus Vahakulmu ja jõudis kohale. Ravitseja sai enda arust enesetutvustusega küllalt hästi hakkama. Siis veeti kõrtsmik kohale ja paluti abi katku eemaldamisel. Ilmselt sai ta selle neist Luupainaja küünehaavadest. Keegi mainis, et katk olevat Juurelinnas levima hakanud ja meie olime meeletult õnnelikud, et me sealt õigel ajal ära olime saanud.
Pärast väikest katkueemaldusrituaali, mis sooritati maagi poolt, jätkati Kahara vastuvõtmisküsitlusega. Tema mõistatustele teati vastuseid. Siis anti talle paber ja sulepea ning kästi kirjutada loitsusooritus, juhul, kui tegu on luksumisloitsuga ja see on tüübilt ringloits. Vaevalt oli Kahar aga jõudnud paberile kaks sõna kanda, kui kohale jõudis hingeldav Roheleek ja veel mõned, kes teatasid, et preestrinnat on ruttu Juurelinna vaja - deemon nõuab ohvrit. Seega heitis Kahar pooliku loitsu kõrvale, väljus telgist ja koos kiirustati tagasi linna, kus preestrinnat võeti vastu teatega, et auväärt deemon ootab teda altari ees.

Tõsi mis tõsi, altari ette, endisele kanderaamile, oli asetatud ohver oma saatust ootamas ja tema kohal seisis deemon. Samuti keegi (taaskord ei mäleta kes, aga ta nägi kuri välja) vaidles vastu, ei lubanud tüdrukut ohverdada, tahtis selleks otstarbeks ükskõik keda teist.
Preestritar pöördus altarist eemale, et oma ohverdamisvarustus välja võtta, teda need vaidlused väga ei huvitanud, sest ohver on ohver. Vaidlus tundus olevat vaibunud, seega hakkas Kahar ohvritalitlust läbi viima. Algselt oli tal olnud kavas lüüa süüdatud tõrvik valgustamiseks maasse, aga tõrvikukandja oligi parem variant. Samuti keeldus ohver hoidmast viirukit, mis tuli seega asetada kivikausi servale. Mis viirukisse puutus, siis selle süütamine võttis aega pool minutit kauem, kui vaja oleks olnud, ning viirukiküünla sõrmede vahel kustutamisega sai Kahar endale toreda villi sõrme peale, aga muus osas leidis neiu, et ohverdus toimus viperusteta, ka deemon paistis väga rahule jäävat. Siiski oli Kaharal näriv tunne, et midagi on nagu valesti...

Pärast seda proovis preestrinna kõigile selgitada, kuidas koolnuid kõrvaldada ja lõpuks tükeldati ohvrikene ära, jäsemed maeti maha, pea nüliti ja näonahk pandi altarit kaunistama, rindkere viidi kõrtsi.

Alles kaua aega hiljem jõudis Kaharale kohale, et ohvrid olid ära vahetatud ja ta oli Roheleegi ära tapnud.

Fail.

Enda vabanduseks võin öelda, et pime oli, isiklikust tõrvikukandjast hoolimata.

Kohe peale ohverdust suundusid vastuvõetud Tarkade Gildi õpilased Kahara meelehärmiks oma maagiatundidesse. Onu Elavhõbe oli jäljetult kadunud. Õigepea suundus Kahar kõrtsi, mitte just oma muresid uputama, aga lihtsalt lõkketulest tröösti otsima...ning uurima nende kuulujuttude kohta, mida ta Rakapeni lõualuu kohta oli kuulnud. Kõrtsmik ei tahtnud väga rääkida.

Õigepea nähti mõningaid kogusid lähenemas...ühes neis tundis Kahar ära Roheleegi, ka teine oli tuttava näoga...kolmas oli pikka kasvu. Pahaendeline. Tema nägu tundus ebaloomulikes värvitoonides, aga pime oli, seega midagi kindlat ei saanud öelda. Nad kõndisid rahulikus tempos alguses kõrtsi poole, siis aga pöördusid ja võtsid suuna Juurelinnale.

Oli see deemon? Või Luupainaja? Meie poolel?

,,KAS TE OLETE ELUS VÕI SURNUD?!''

Siis nad vaatasid kõrtsi poole ja muutsid vähekene suunda... nende juht ei olnud kindla peale deemon, vaid midagi pahaendelisemat...

Siis kõrtsirahvas jooksis ja Kahar langes mõõgahoopide all vaevu kahekümne meetri kaugusel väravast.

See polnud siiski veel lõpp...vaid hoopis teataval moel algus, sest ärgates leidis ta ennast koolnuna, ebaelust...kuigi vastvalminud koolnud ei saa rääkida ega iseseisvalt mõelda, seega ei pannud see teda väga imestama.

Järgnevad kolmveerand tundi veetis Koolnu-Kahar metsarada valvates.

Roheleek oli jäänud kummitama ja otsis ühes koolnutega endale keha, mida üle võtta. See ka leiti, aga probleemiks sai keha omanik, kes jäi oma keha, kus nüüd elutses Roheleegi vaim, kummitama (mis oli küllaltki lõbustav vaatepilt, hoolimata oma morbiidsest taustaloost - kuidas vaim keebiga lehvitades ja ,,ANNA MU KEHA TAGASI! Ma tahan oma keha tagasi!'' korrutades meil järel käis ja hiljem kangekaelselt mööda linnusemüüri üles üritas ronida). Roheleek ei teinud sellest muidugi välja. Selle asemel ta läks ja varastas Tarkade Gildi sisseastumiskatsed ära, mis ta viis Luupainajale.

Metsarada valvates kuulis Kahar väga hästi Luupainaja ähvardusi ja kähisevat häält Juurelinna väravate juurest, samuti ka kummituse ,,Anna mu keha tagasi!'' hädaldamist ja see oleks aidanud tal aega parajaks teha, kui tal oleks mõistus olnud. =)

Mingi aeg taaruti ühes Luupainajaga pisut ringi. Märgata oli salka arvatavaid Juurelinlasi, kes otseteed mörisevate, liipavate koolnute juurde jalutasid ja juba kaugelt ,,Preestritar! Me otsisimegi teid!'' hõikasid.
Saanud vastuseks ainult arusaamatut mörinat (ja paar naeruturtsatust) küsis üks neist, kes oli Kaharast selleks ajaks vaevu viie meetri kaugusel ,,Oot...te olete zombied vä?'' Millele järgnes vastuseks mörin ja otsijad jooksid kisades väravate suunas, jälitatuna liipavatest (ja kohati jooksvatest) koolnutest.

Samuti püüdis keegi Luupainaja kinni. Mis oli omaette vaatemäng. Ta oli nimelt lõksuringi sisse püütud ja talle oli kalavõrk üle pea tõmmatud (issand, ma loodan, et keegi pildistas seda).

Järgnes küllaltki halenaljakas vaatepilt, mil koolnu-Kahar esiteks üritas takistada kõrtsmikuhärrat (?) Luupainajat nööripidi Juurelinna vedamast...teised aitasid vist ka, aga ma ei mäleta seda. Keegi tulepallitas ravitsejat, mis lõppes sellega, et Tarkade Gildi vastuvõtumaagikest ajas taga üks väga aeglane ja põlev väga vihane koolnu. Maagikest ei lastud Juurelinna sisse, kuigi ta kisas, et väravad lahti tehtaks ja keegi tuleks ja koolnu ära ajaks ning sealjuures Luupainajale paar obadust virutaks. Aga kes oleks siis linna valvama jäänud, kõlas vastus. Väravad jäid suletuks (Pole meil vaja neid igale ühele avada, Luupainaja alles käis meil uksele prõmmimas).

Mingi aeg muudeti kõrtsmik kooljaks. Ta taarus eriti kooljalikult ringi, üritas linnuse vallutamise ajal üle müüri ronida, nagu see kummitus. Luupainaja sai ennast kinni hoidvatest loitsudest lahti ja tõenäoliselt tapeti ka maag. Siis vallutati kindlus kerge vaevaga ning kindluse ainukene ohtlik valvur tapeti hästi sihitud viskekirvehoobiga.

Juurelinn kuulutati Luupainaja omandiks.

Aga Kaharale tundus veider, et linn nii tühi on, seetõttu võttis ta mõõga ja asus ükshaaval läbi otsima linnas asuvaid hurtsikuid. Ta kobas ühes hurtsikus mõõgaga ringi ja leidis, et see on tühi. Siis kobas järgmises hurtsikus ringi - ka see oli tühi. Märgates ukse kõrval pudelit, mille ta tundis ära (see kuulus Roheleegile) jõi ta sellest pisut ja lahkus hoonest, et järgmist läbi otsida.

...aga siis sai mäng otsa.
Hetk hiljem astus Adeptus Elavhõbe ehk Grim elusa ja tervena välja hurtsikust, mida Kahar just hetk tagasi läbi oli otsinud ja imestas, et kas ma teda tõesti näinud ei olnud.

Samuti jooksid kaks tüüpi, kelle nimed ma taaskord ära olen unustanud, lossi sisse, mõõkadega vehkides. Kooljaid täis lossi. Veerand tundi peale mängu lõppu.

Ellujääjaid oli vist kusagil viie ringis, ma pakun. Ehk rohkem, ehk vähem.

Adeptusest on väheke kahju, ta jäi pimedaks, sest väidetavasti keeldus tühja õhku kummardamast. -.-

Sellele järgnes pikk muljete vahetamine, mängijate kokku kogumine, mille käigus inimestele hakkas vaikselt kohale jõudma, et neil on meeletult külm ning siis sõidutati kõik nelja-viie kaupa autodes Jõgeva noortekeskusesse.

Iidmaa on väidetavasti selles suhtes veider mäng, et mängukroonikates räägitakse alati vaenlaste hordidest ja eepilistest lahingutest, samas kui reaalselt vehivad mõõkadega ainult kolm-neli isikut.

''Me kõndisime metsas ja kohtasime koolnute armeed! Mõlemad hakkasid meid taga ajama!'' © kes iganes selle lause enda omaks kuulutab.

Noortekeskuses sain väheke magada. Lõpuks läksime rongiga Tartu, jala kesklinna, kus ma kohalikest mängijatest lahkusin ning ülejäänud aja ootasin ma kannatlikult bussi, küll siin, küll seal, kuid enamasti siiski Rehepapis, sest mu jalad lõid tuld välja.

Nüüd olen kodus ja kirjutan seda teksti siin.

Ma olen viimase kahe päeva jooksul kokku maganud kuus tundi, seega ma kontrollin õigekirja ja lauseehitust millalgi homme. Täna on mul uni. Samuti arvan ma, et ma ei mõtle järgmisele Iidmaale minekust seni, kuni uue Iidmaa kuulutus üles on pandud. Samas loodan, et Grim Elavhõbedaga mängimist jätkab, aga see pole minu otsustada. Ehk (kindlasti) leidub mõni moodus tema nägemise taastamiseks IG. Kahju hakkab vaesest tegelasest, tema pääsemine oli liiga hea, et seda lihtsalt mööda lasta.

Mul ei olnudki võimalust Kaharale obsessiiv-kompulsiivsust välja mängida, aga selleasemel jättis ta endast paraja psühho bitchi mulje. XD
LARPid pole vist päriselt minu ala - lõbusad on need küll, aga mind kisub pidevalt OG olema ja ma ei mõtle küllalt oma sõnade üle järgi. Näiteks Elavhõbedal oli selline omapärane kõnemaneer, hääl. Mina kogelesin, kokutasin, emmitasin ja ütlesin vähemalt kolm korda ,,Juma- *vakatus* Deemonite nimel!'', või muid selliseid lolluseid, nagu ,,okei'' ja ,,Aga mängu alguses... (juhtus see ja teine asi)''

Poole tunni pärast...

2009-06-20T01:53:00.000-07:00

...hakkan ma ennast kesklinna sättima, Tartusse mineva bussi peale.

Rõivad on olemas, asjad on olemas, isegi noa leidsin üles, tegelane on olemas, mängukroonikad taaskord läbi loetud (võiks ehk kolmandat korda veel, nii igaks-juhuks).

LARP, see on see, kui sa valmistud nädalate viisi ette maailma, iseloomu ja elulugu kellelegi, kes sa saad olla ainult paar tundi.

Suurimaks tagasilöögiks oli mahapestav tatoveering, mis lagunes laiali. Elame üle. Lisaks olin ma veendunud, et 25 krooni eest Draakulast ostetud mahapestavate tatokate pakis on neid vähemalt kolm tükki. =/ Aga oli ainult üks.

Paanika on kadunud, aga und ka ei ole. Ma pole täna öösel eriti maganud, sest olen harjunud hilja üleval olema ja täna ärkasin vara ülesse ka. Ainus, mida mul veel vaja läheb, on need teatavad...kergesti roiskuvad asjad, mis ma Tartu turult osta kavatsen.

Soovin endale, Grimile ja teistele ilusat Iidmaad.

Kassile rohu manustamine on masohismi sünonüüm.

2009-06-18T08:04:00.000-07:00

Tere.
Mainisin ma juba, et pastakaga ei tasu kõrvas sonkida?
Täna käisin arsti juures. Kirjutas mingeid tilke välja. Kõrv on endiselt lukus, aga pole enam valus ja kõik helid tunduvad täna häirivalt...valusad on kõige õigem sõna. Näiteks kui keegi harjaga üle põranda pühib, valjult räägib (s-tähed teevad haiget) või kui vesi täiel jõul kraanikaussi voolab. -.-
Kui laupäeva õhtuks paremaks ei lähe tuleb Kahara muudele veidrustele juurde lisada poolkurtus ja eriline hellus seoses järskude helidega.

Kassil on põiepõletik. See tähendab, et ta kräunus varem koguaeg, näis liivakasti asukoha olevat ära unustanud, tundus uimane ja nii edasi. Eile viidi arsti juurde. Pandi narkoosi alla, tehti midagi, pärast toodi koju tagasi kus ta esimesed paar tundi ümber kukkus iga kord, kui ta kuhugile minna üritas.
Mis kassi puutub, siis tema on meil HÄSTI ümmargune. Kui ta ümber kukkus, siis ta kukkus ikka hooga, veeres selili ja mõnikord ka vastasküljele, oleks veel edasi ka veerenud, aga jalad jäid ette.

Ühesõnaga tuli kiisule täna rohtu anda. Mässiti ta siis teki sisse ja mina pidin teda paigal hoidma. Noh, kes vähegi kasse teab saab ilmselt aru, mis järgmiseks aset leidis. Kassi rabelemise tagajärjel lõpetas ema küünejälgedega ja süstla endale peopessa torkamisega. ._. Mina pääsesin vigastusteta, ma olin enda käsivarred mitme kangakihiga katnud.
Pärast meenus emale veel, et talle olevat öeldud, et see rohi tuleb kassile suhu panna (hoolimata selle ilmeksimatust süstlanõelast). Süstlanõel rebiti siis otsast ja lõpuks saadi kassile tema doos manustatud.

''Kuus milligrammi. Lase ta nüüd kenasti lahti, vaatame...mnjah, viis milligrammi vähem kui vaja, aga ega ta ilmselt tähele ei pane.''

Oh õudust, seda peab homme kordama ka. =/ Lisaks tuleb mul ema käest uurida, miks kurat ta on nii veendunud, et süstlaga tulnud rohuampulli tuleb kassile suu kaudu manustada.

Nuga üles otsida!
Sulepea üles otsida ja ära värvida! - TEHTUD

Märge: Kui kellelgi on kunagi vaja midagi libedat ja siledat värvida, siis akrüülidelt pole mõtet abi otsida, need ei jää pidama. Kasutage guašši ja käige see pärast kindlasti küünelakiga üle, et värvi ei annaks.

Kolm päeva veel

2009-06-17T11:07:00.000-07:00

Ma lõpetasin oma tuhakoti, täitsin selle ahjust puidu- ja paberituhaga. Pärast seda meenus mulle, et mul tuleb selle asja külge väikesed sangakesed õmmelda, millest nöör läbi käib ja kuna mul polnud kavas ei põrandalt tuhka koristama hakata ega ka kotti pärast uuesti täita pidingi ääreni täis tuhapaunakest põlvede vahel balansseerima ja samal ajal kiirelt nõeluma lootuses, et tuhk üle põranda laiali ei lenda. See lendub küll jubedalt, aga paistab, et õmbluste vahelt see välja ei immitse. Ema oli paanikas, kuna ta arvas miskipärast, et tuhk on kuum ja selle sees võib hõõguvaid süsesid olla, kuna tuli oli alles mõne tunni eest hoogsalt põlenud. o.0 Ma oleksin seda tuhka saanud palja käega ka kotti tõsta, lihtsalt sõrmi ei tahtnud mustaks teha, aga tema muidugi ei uskunud.

Nüüd tuleb vaid uurida, kas majas on väikeseid teeküünlaid ja osta putukamürki. Kõik hädavajalik on olemas...väljaarvatud teatud ohverdusriituse jaoks vajalikud turult saadavad (peaaegu) söödavad asjad, millest osa inimesi siin teavad, aga need ostan ma alles teel bussijaama, muidu lähevad mädanema.

Samuti kohvitasin pisut paberit märkmete ja loitsuscrollide tarvis.

Ohverdusriitus on peas, kuigi paaris kohas lähevad read sassi, ühes kohas jäävad paar vähetähtsat tiitlit välja ja lõpp võib toppama jääda. o.o

Hetkeseisuga on ainus asi, mis mind Iidmaast eemale võib hoida mu vanemad, kes ei soovi mind lasta kui Iidmaa ajaks ,,kohatist hoovihma ja tuult'' või midagi sellest hullemat ennustatakse. Seega jah, võimalus, et ma ei saa tulla, on täiesti olemas kuna kahjuks on kogu eelmine nädal vallanud Pärnut (ülejäänud Eesti kohta mul andmed puuduvad) kehv ilm - tugev tuul, hoovihmad, hall ja sombune ilm.

Inimesed, ma annan teile tarka nõu: Ärge surkige kõrvas pastakaga. Tõsiselt. Mind ootab homme visiit arsti juurde, kuna ma olen nüüd teist päeva ühest kõrvast poolkurt. -.- Tõsiselt. Ärge tehke seda. See on valus.

Tänased unenäod olid kahtlased. o.0 Tõenäoliselt Phoxi hiljutisest mängust inspiratsiooni saanuna tuli meil kas just enne Iidmaad, pärast Iidmaad või hoopis Iidmaa ajal zombie apokalüpsis. Mingil põhjusel olin ma oma LARPikostüümis ja sauaga relvastatuna kunstikoolis, kus ma siis selgitasin, et ma ei jõua niikuinii enne zombisid linnast välja, parem kogun toitu ja joogivett sinna kunstikooli tihedalt kasutatavate ruumide taga asuvasse trepikotta, panen uksed ja aknad kindlalt kinni ning olen hästi tasa ja vaikselt, kuni elukad ära lähevad. Nad on ju liiga lollid, et maja läbi otsida.

Mingi aeg ma läksin nende eest siiski Tartusse pakku. Hängisime vist...Grimi ja Soerdiga mööda linna ringi. Ilm oli ilus ja mina küsisin, et kas läheduses mõnda ujumiskohta ei ole. Ning nemad vastasid, et ikka on - Emajõgi on ju ujumiseks ümber tehtud ja viisid mind sinna. Seal polnud kübetki rohelust, ei liiva ega kivi, see meenutas pigem betoonsängis voolavat väga pikliku kuju ja kloorise veega basseini. Mind see imestama ei pannud, läksin ujuma, vesi oli soe, nagu sisebasseinis.
Grim vist heitis jõe kaldale magama, lihtsalt lampi, teki ja padjaga. =/

Pärast mina kiitsin neile, et meri on sellest jõest parem ning viisin nad Saaremaa välimusega paika. Mul on sellest ähmased mälestused. Põhiliselt hulkusin pimedate talude vahel ja kuulasin koerte haukumist...rääkisin kellegagi. Ujuma ei saanud minna, sest kallas oli liiga kivine. Ühel hetkel kõndisime pilliroo vahel teel kellegagi ja siis tulid zombied. o.0 Ma veel virutasin ühele neist mingi suvalise roikaga ja tema pea kohale tekkis HP-bar nagu arvutimängudes. Kolme löögiga tapsin ta ära, aga tulid suuremad ja koledamad zombied...kusjuures niivõrd-kuivõrd neid zombiedeks võib nimetada, osad olid deformeerunud, nagu need tõmblevad corpruse haiged Morrowindis. Siis ma karjusin kõigile, et nad elu eest jookseksid ja seda me tegimegi.
Mul polnud otseselt surmahirmu, lihtsalt tugev soov minema pääseda, pigem nagu mõnes arvutimängus, kus su mängutegelase surm peaaegu kindel on.
Ning ilm oli selles unenäos ikka ilus ja päikseline, kuigi pisut tuuline.

Niipalju ma mäletan, et kõik rünnakud toimusid päise päeva ajal ja ilusa ilmaga, kui ma pimedas nende külade vahel taarusin ei juhtunud minuga midagi halba, ma isegi ei kartnud.

Tiitlita

2009-06-11T11:17:00.000-07:00

Õu, teie, sisemaalased kes te iga suvi suid vesistate, et Pärnu tulla. Vesi on soe, kobige puhkama. :D

Tõin oma saua jaoks hunniku sulgi. Tõus oli need mingile laiule kandnud, seega mul tuli rõõmsasti läbi põlve sügavuse vee paterdada. Esiteks jalutasin ma muidugi pool kilomeetrit läbi kõrkjate...siis jätsin kingad randa, kõndisin ringi, korjasin sulgi, hakkasin tagasi minema, olin peaaegu kohal, kui meenus, et kingad jäid maha, tõin kingad ära ja läksin koju. o.o

Samuti leidsin tervikliku ära kuivanud kajakaskeleti. Mõtlesin koju vedada, aga see oli väga õrn.

Kunstikoolist sai läbi käidud. Tunnistus on käes, hinded rahuldavad. :D Pabermassist kilpkonna võtsin samuti kaasa, aga tal kukkus tee peal üks loib ära. Üleüldse olen täna palju jala kõndinud, sest, tunnistagem ausalt - ILM ON ILUS!

Kandsin suurema osa Iidmaaks vajalikust infost märkmikusse.

Rollimängu tahaks. =/ Saart. Aga muu kõlbab ka. Azelena saatis mind eile suht...noh, väitis, et tal on Saarest kopp ees. -.- Ta ei tohi seda selle koha peal ära lõpetada, mitte enne,kui Aradian oma ennustusekillu kätte saab!

Ning ma sain ühte teatud...tegelast...uuesti proovida. Melian gee-emmas. Aga mul on tunne, et see mänguseeria ei kesta ka eriti kaua, sest Grim ei paistnud just eriti vaimustuses Meliani mängujuhtimisoskustest. o.o

Iidmaa

2009-06-09T00:16:00.000-07:00

Mul on unehäired. .-.

Ning ma näen LARPe unes.

Igaljuhul on mul veel paar lehekülge ravitsejaraamatust valmis, mängukroonikad läbi loetud (aga mitte läbi analüüsitud), keebile on haagid ette õmmeldud, viiruk on olemas ja ,,ohvritalitlus'' mu preestrinnale on ka peaaegu valmis...mul tuleb veel leida sellele normaalne viis + keegi, kes taustaks trummi põristaks + keegi, kes mulle turult mõned kondid kaasa ostaks (sest ma ei saa eriti selliseid kahtlaseid, veriseid asju kaasa pakkida, mu ema saaks kreepsu kui ta näeks minu kotis keebi all, viiruki kõrval kotitäis kontidega ja teist kotti mingi eluka südamega, aga see jääks väga...effektne pole vist õige sõna, pigem wannabe, aga vähemalt oleksin ma wannabe, kes on kõvasti vaeva näinud). Riitusele tuleb mingi effektne lõpp ka muretseda, siiani olen ma liialt tähelepanu pööranud kõigi asjade ükshaaval sisseõnnistamisele kui nende IG jumalate/deemonite poole pöördumisele.

Muidugi...nagu Efka ütles - mida suurem riitus, seda suurem oht, et see failib, või midagi selletaolist.

Ei no ,,väga'' tore oleks, kui ma tõrvikut süüdates kogemata ennast põlema panen.

*khm* Tänaseks päevaks on plaanis turult läbi käia ja teatud asjade hinda uurida, pluss tiigi äärest toomingaoks tuppa tuua ja raamatu vahele kuivama panna. Mu ,,ravitsejaraamatus'' on üks lehekülg toomingale pühendatud ja see on siiani ainus taim seal, mille välimust ja kasvukohta ma tean.

Mu aju valutab. T_T

Loodan, et Melian pidas sõna ja saadab ühe teatud trummi mõne GMiga Iidmaale, mul poleks taustamuusika vastu mitte kui midagi.

Grim on minu onu

2009-06-08T01:44:00.000-07:00

Ma olen viimased kaks päeva ainult LARPe unes näinud. ._. Kahjuks ununevad need unenäod küllaltki ruttu ära, aga ma ärkan suht seletamatu ja näriva ärevustundega, mis peaaegu paanikat meenutab.

Okei, see on tobe, LARPid pole päriselu, aga võrreldes selle Viljandi piiksukaga tundub Iidmaa väheke...tõsisem.

Hommikuti mulle suht meeldib see roll, mille mängujuht minu kätte usaldas ja tegelane, kelle ma seda rolli täitma lõin.
Õhtu poole jõuab mulle kohale, et mu tegevusplaan on nullilähedane ja Iidmaani on mingi 12 päeva ja mul pole endiselt midagi ära tehtud.

Ravitsejaraamat. Esimesed kolm lehekülge on valmis. See on kohviga pruunistatud paberile musta sulepeaga kirjutatud wannabe-gooti kirjas...asjandus. Ühes uhkete lõigualguste ja muu selletaolise krempliga, mille vahele topin kuivatatud taimi. :D Pean selle kallal veel kõvasti tööd tegema. Vähemalt kümme lehte veel. Pluss paar lehte esmaabi kohta. Ning kaaned, mis tulevad kas papist või nahast. Seda hakkan ma oma ravitsejategelastega kaasas kandma ning selle vahele pistan ma spetsiifiliste mängudega käiva infoga lehed (a'la rassid, klassid, mida üks või teine skill tähendab jne.).

Lisaks tegin endale mõned manakotikesed. Need on musta-kuldse kirjud, haigelt suurte punaste lehvikestega. XD

To do list:

۞ Rohelisele keebile haagid ette õmmelda. (olemas)
۞ Pruuni keebi kapuutsi jaoks kangast muretseda. (olemas)
۞ Muretseda veel üks kotike või väike armas tihedalt suletav pudel. (olemas)
۞ Täita see tuhaga. (olemas)
۞ Laenata kellegi käest trumm (pole kohustuslik). (olemas)
۞ Võtta kaasa raha Grimile laterna eest maksmiseks.
۞ Küünlad! Palju küünlaid! (olemas)
۞ Punane lint (olemas)
۞ Nöör (olemas)
۞ Pudel punaka vedelikuga.
۞ Kaasa võtta nuga.
۞ Boffernuga (olemas)
۞ Sau. (olemas)
۞ Sauale uued suled. (olemas)
۞ Peale Raamatu lõpetamist katta sulepea musta akrüülvärvi ja lakiga.
۞ Irl esmaabitarbed
۞ Plaastrid
۞ OG sidet
۞ IG sidet (olemas)
۞ Vatti. (olemas)
۞ Väikese pudelikesega midagi antibakteriaalset (a'la piiritust).
۞ Viirukit (olemas)
۞ Telk (olemas)
۞ Magamiskott (olemas)
۞ Manakotid (olemas)
۞ Palju muid asju.
۞ Loe mängukroonikad läbi, issand jumal! (olemas)

Jah, mul pole elu. :D Tänan-tänan. *kummardab*
Ma tean, et siin postis pole midagi põnevat, see on pigem minu enda kehva mälu turgutamiseks.

Cliodüsseia

2009-06-01T06:37:00.000-07:00

...Tartus käik oli...ma ei oska öelda, kas hea või halb kogemus, aga see oli väsitav.

Rattaralli tõttu jäi buss kusagil Tartu kesklinna kandis seisma - ma ei saanud ei edasi, ega tagasi ja küsisin ennast lõpuks bussi pealt maha. Pärast vähekest ringiekslemist leidsin ma bussijaama, mille ma võtsin orienteerumispunktiks Lille majani jõudmisel. Tuli välja, et Lille maja asus sellest paigast, kus ma bussist maha ronisin, nii umbes kahe majarea kaugusel. Fail.

Sain kokku Grimiga...kes on nii suureks kasvanud. o.0 Näitasin talle kätte, kuidas Lille majja sisse saab ning me istusime Soerdi oodates Urus, või noh...selles Urule pühendatud koridorijupis, mis kujutas endast kahte riiulit ja diivanit, mida sai ülejäänud majast kardinaga eemaldada.

Lõpuks jõudis ka Soerd kohale ning rahva nõudmisel helistasin ka Efkale, et tema kohale kutsuda. Siis proovisime mängida, jätkates sealt, kus varem MSNis pooleli jäi...ette öeldes oli see paras läbu, aga naljakas.

Minu esimene live'is mäng. Alguses ei suutnud ma midagi kirjeldada, ega teha...ma lihtsalt istusin seal ja kokutasin, kuni lõpuks joonistasin selle kahetoalise maja plaani üles ning lisasin juurde, et seal on meeletult palju ravimtaimi ja tolmu.

,,Vanatädike küsib teie käest, kui kauaks te jääda kavatsete.''
,,No...ma mõtlesin nagu poole seitsmeni maksimum, siis ma pean Regiööle minema ja igast muud jullad on ka veel teha...''
,,Ee...see oli IG küsimus.''

Vanatädike, kelle juurde auväärt Kotome ja Ghael sisse olid sadanud, ütles, et ta lubab neil enda juures ööbida, kui nad toa korda teevad.

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis Ghael võttis luua, mähkis sellele lapi ümber ja hakkas sellega ämblikuvõrke maha pühkima, siis võttis rätiku ühes tolmu ja ämblikuvõrkudega ja viskas selle kaminasse.
Vanatädi oli pahane ja ütles, et nad rohkem vajalike asju (nagu pesulapid) ära ei viskaks, siis tõi väljast ämbriga lund ja jättis selle sulama, et pesuvett saada.
Kotome üritas Ghaelile jumala eest mitte jalgu jääda.
Ghael siis võttis mingi teise lapi, tühjendas ämbritäie vett põrandale ja hakkas meremehestiilis/animestiilis põrandat nühkima (võrdluseks toome ,,Elfen Lied''i ja ,,Spirited away'' st. suht hoiab kätega lappi vastu põrandat ja jookseb sedasi edasi-tagasi).

Grim: ''Kuule, kas seal lillevaase on!?''
Mina:: ''Ee...nojah.''
Grim: ,,Kui palju? Kas ma mõne ära lõhun? Oot, veeretan...'' *krabab D20'e, see veeretab 16* ,,...kas see tähendab, et ruumis on 16 vaasi, või et ma lõhun 16 ära?''
Mina: ,,See tähendab, et ruumis on 16 vaasi, veereta uuesti.''
Grim: ''...12.''

Tädikesel sai mõõt täis, krahmas Ghaeli käest luua ja hakkas neid suht sellega välja nüpeldama.
Kotome üritas luua eest kõrvale hüpata ja korra sahvrisse põigata, aga feilis kehva täringuviske tõttu - selle asemel sai luuaga mööda selga ja jooksis vastu ust. Grim üritas luua eest kõrvale hüpata ja riiulist pudeleid varastada, aga feilis samuti - temale sai osaks selline kurb saatus, et vanatädi lõi talle pudeli vastu selga puruks.

Soerd: ,,Ma põgenen akna kaudu!''
Mina: ,,Kas ruumis üldse oli aken!''
Soerd: ,,Nüüd on! Kotome kujuline!''

Grim järgnes neile, väljast nägid veel, et vanatädi tõmbas endale soojemaid riideid peale, luuavars ühes ja katkine pudelikael teises käes nähtavasti kavatsusega neile järgi minna ja sigaduste eest veel nende peale pisut karjuda ka.
Siis nad jooksid.
Jõudsid küla keskele, kus oli kaev. Kontrollisid veel igaks juhuks, et Lorenzot seal ei ole, sest algselt nad olidki külasse tulnud Lorenzot otsima. Teda õnneks või kahjuks ei leitud, kuid Kotome hääle kaja kaevus äratas lähedalasuvast majast lapsed ülesse...ning Kotome ei olnud kaevule just kõige viisakamaid sõnu öelnud.

See selleks oli ilm külm, lumetormi enam polnud, aga lumi ulatus siiski üle põlve ning nad otsustasid, et lähevad tagasi majja, kus nad varem üles ärkasid. Seega nad rühkisid läbi lumesaju tagasi...

Tagauks oli lahti. Kellegi vesised palja jala jäljed viisid sealt kööki ning edasi koridori, kus need vaibale jõudes kadusid (kuivasid ära?). Tegelased vaatasid automaatselt üles. Trofeetoas põles endiselt tuli...võimalik, et keegi oli sinna nende äraolekul puid juurde pannud. Oletati, et tulijaks oli Lorenzo...aga isegi Lorenzo poleks nii loll, et paljajalu väljast tuppa tulla. Otsustati maja läbi otsida...ning uste juurde lõksud üles seada. Lõksud olid sahvrist toodud jahukotid, mis vastu uksi puruks peksti, et näeks kas ja millal keegi välja on läinud. Siis hakati maja uuesti läbi otsima. Laip haises - see visati aknast välja. Leiti teenijatetuba ning kapitäis naisteriideid...

,,Jah, me leidsime kapitäie riideid ja panime endale püksikud pähe! Mis selles imelikku on?''
,,Just, iga normaalne inimene teeks sedasi!''

Umbes sellel ajal jõudis Efka kohale.
Lorenzo oli istunud kogu aja lumetormis, läinud lampi jalutama või proovinud linna jõuda, nüüd jõudis ta tagasi.

Lorenzo avastas, et kõik uksed on seestpoolt lukku pandud ja hakkas aknaid lumepallidega loopima.

,,Oot, millist akent ta loobib üldse?''
,,Kõiki!''
,,Ja-jah, kindlasti ta jookseb sedasi WHOOSH ümber maja!''
,,No kuule...''
,,Eks igal ühel peab mingi anne olema!'' :P

Ühel hetkel märkas Kotome, et trofeetoa akna tagant kostub rütmilist toksimist. ''Põnts. Põnts. Põnts. Põnts. Plärts.'' Siis ta läks vaatama, mis seal on...just sellel hetkel, kui Lorenzo otsustas akna suuure kiviga sisse lüüa.

Kuuldes valju kolinat ja vandumist läks Ghael vaatama, mis toimub ning leidis trofeetoast:

1. Katkise akna
2. Klaasikilde täis põranda.
3. Väga süüdlasliku ilmega munakivi keset põrandat.
4. Ennast vastu seina litsunud äraehmatanud Kotome.
5. Akna taga seisva poolkülmunud ja rahulolevalt irvitava Lorenzo, kes tuppa aidati ning klaasikildude poolt suht mõnusalt tõsiseid vigastusi sai.

Jätkati maja läbi otsimist. Keldrikorrusel leiti teine laboriruum, kus Lorenzo ja Ghael ennast üksteise võidu väga entusiastlikult erinevate hapete ja eetriga varustasid. Samuti leiti ruum, mille hinged olid väljaspool ja mis oli hoolega suletud. Prooviti skalpelliga lukukeelt läbi lõigata (skalpell oli nagu..meeletult terav). Fail. Siis loobiti ust senikaua happega, kuni sellesse auk sisse sulas ning leiti seest kaks kongi. Ühe kohale seinale oli kirjutatud Ghael ning mingi kuupäev, teise kohale oli kirjutatud Dominic ja sama kuupäev, muud põnevat ruumis polnud.
Torniruumis oli maas vedelenud punane rüü kadunud, samuti oli keegi uued küünlad pannud. Taaskord varustati ennast üksteise võidu pudelitega ning Ghael proovis suhelda suitsurahvaga, kes mõneks hetkeks välja ilmus, kui pudeleid/õlilampe avada/puruks lüüa. Kuid ma ei mäleta sellest ajast palju. >.>

Grim, üritades suitsurahvaga suhelda (ääretult dramaatilisel häälel): ,,Tervitused, auväärt...eem...tossud.''

Ühel hetkel tuli Ghael mõttele ruumis olevatesse tühjadesse raamatutesse all olnud ja aknast välja visatud laiba verega kirjutada. Seega Kotome saadeti alla, kus ta avastas, et esiukse juures on välja minevad saapajäljed. Igaljuhul käis ta ja lõikas laibal sõrme otsast. Verega kirjutamine ei andnud tulemusi, ühe suitsurahva esindaja sõnul seetõttu, et raamat ei kuulunud tollele tüübile.
Aga siis nad läksid alla, et saada teada, kes pagan siis majas käis. Nad jooksid välja, järgnesid lumes olevatele värsketele jalajälgedele maja taha, tallideni. Mõned tühjad latrid olid seal, samuti kolm pruuni hobust.

Seega ärandati endale ratsud ja hakati hobusejälgedele järgnema, pimedast mäest alla. Suure hooga, eepilise sõjakisa saatel, naiste aluspesu endiselt peas.

Pärast seda, kui mul juhe tuli, kobisime välja, proovisin korduvalt Azelenale helistada. Mind veeti läbi linna YamYami sööma, siis veel siia ja sinna. Taheti minna Zavoodi, aga see oli kinni, samuti käisime enne regiöö algust kohal ning minus taaselustus soov endale audentne hundinahk muretseda. Ma pildistasin korduvalt Grimi, Efkat ja muidu ümbrust...Efka fotokaga, endal mul ei ole. >.> Loodan südamest, et ta mulle kunagi pildid saadab. Ühel hetkel me olime Toomemäel. Lihtsalt...istusime päikeseloojangus ja kuulasime Regiöö kontserdi all toimumas.
Aga jah. Millalgi kümne paiku istusime me McDonaldsis, sõime rämpsu...Grim läks koju ning Efka ning Uku (kes ka vahepeal kohale ilmus) tahtsid mind viimase bussi peale saata...mida ei tulnud. Seega me läksime järgmise bussiga kõik koos Efka suvekoju...

Neil on seal ääretult armas koer, kelle nimi on Muri.
Õhtu veetsime kaarte ja arvutimänge mängides. Mina olin suht õnnelik, aga väsinud, seega läksime kusagil kahe-kolme paiku magama. Ärkasin kell üheksa. Mängisin Muriga. Proovisin välja valida paika, kus maalida, aga sääski oli meeletult. Ühel hetkel ärkasid Efka ja Uku ning Efka viis mind jõe äärde...siis mäe otsa...ning mingi aeg Ukuga veel teise mäe otsa, kus ma lõpuks rahuhs joonistada sain ning ülejäänud aeg kulus Uku arvutis FEARi, Noxi, Prince of Persia ja The Witcheri mängimise peale. Jõudsin otsusele, et ma kavatsen endale lähimal võimalusel FEARi muretseda...ilmselt siis, kui ma olen Morrowindi kas läbi mänginud või sellest surmani tüdinenud, sest hetkel pole mul muude mängude jaoks arvutis lihtsalt ruumi.

Kella viieks sain lõpuks Tõrvast läbi minevale bussile ja sealt edasi Pärnu, kus ma suht ütlesin vanematele tere, käisin korra arvutist läbi (kusjuures tuli välja, et Grim oleks mind rõõmuga võõrustanud st. ma oleksin veetnud öö Grimi ja Edwiniga rämpsu süües ja õudukaid vaadates ja kell kümme hommikul koju tulnud) ning läksin magama.

Mul on hea olla, kui välja arvata, et mul on sääsehammustused kohtades, mille olemasolust ma teadlik polnud.

Ning koolis oli täna käsitööpäev. Ma sain endale tasuta siidimaali teha (Keeviast, kes oksa peal istub), samuti valmistasin ühe puidust kaelaehte, mille peale kõrvetasin Choku Rei. Seda hakkan ma LARPidel kandma. Kas kaelas, või saua küljes.

Ahjaa, Grimile (ma tean, et sa loed seda):

THIS is The Gamers.

Ameerika nõulaiferite ja DnD paroodia. Low budget. Algus venib, aga seal on naljakaid kohti. =)

Eesti on väike maa

2009-05-28T04:43:00.000-07:00

Mul õnnestus eile ,,Õige valiku'' võtteplatsile sisse jalutada. :D
Nimelt saadeti meid kunstikooliga suvepraktikale Ammende Villa juurde (Azelenale võiks see koht huvi pakkuda - 2000-7000 krooni tuba, juugend stiilis kujundatud maja, hästi ilus). St. pidime toolidega hoovi peal istuma ja fassaadi joonistama või midagi. Ning seal olid tüübid mikrofonide ja kaameratega. Ma usun, et me jäime isegi osadele kaadritele peale. o.0

Suvepraktika senised ,,kunstiteosed'' - pliiatsisketš Koidula Pargist ühes seal olevate inimestega, vesivärvide ja rasvakriitidega tehtud joonistus Rahu pargis olevast põlenud puust (sellest ajast on mul siiani päikesepõletused ja ohtralt sipelgahammustusi) ning nüüd ka sketš Ammende Villa juures olevast lillepotist (kuna meie kohalolles hakkas vihma sadama ja pidime varju minema) ning pooleliolev soejöönistus Ammende Villa fassaadist.
Mitte, et see teid väga huvitaks.

Nädalavahetusel üritan endiselt Tartu tulla. Ei jäänud see aasta ühesgi aines suvetööle, mis on hea. :D

Ning avastasin, et mu klassis on üks rollimänguhuviline. Ma kavatsen talle Juuniorit ja Iidmaad promoda.

Samuti panin oma piiksukamängu uuesti käima. Nad on kohati pisut...eem...aeglase mõtlemisega, aga muidu enam-vähem normaalsed. o.0

Nad nagu vägisi tahavad minna tagasi sinna, kus neile tõenäoliselt haiget tehakse ja nad enam iialgi vabadust ei saa maitsta. Kuna rollimängudes on ka vaba tahe vajalik, tuleb mul neil lubada ühte teatud kohta tagasi minna, kuigi ma pole kindel, kuidas ma nad sealt pärast välja saan või mida nendega seal tehakse.

Azelena, we have a problem

2009-05-20T04:37:00.000-07:00

Olen kasulik ja postitan midagi üle pika aja.

Päriselu uudised:

Ma olen vist vaikselt keemiast hakanud aru saama. Võibolla ei jää suvetööle, ehk saan isegi nelja, kui usinalt järgi vastan. Homme on matemaatikas aastatöö ja ülehomme inglise keeles suur kontrolltöö.
Samuti leidsin kooli minnes sammaldunud linnukolba. Ma mõtlesin tõsiselt, et võiks selle koju kaasa võtta, nt. sipelgapesasse visata, siis puhtaks pesta ja riiulile sättida, aga seda pole enam seal tee ääres - ilmselt keegi koristas ära. =(
Ning need ogadega käevõrud, mis ma Draakulast sain...neist on kaks oga kadunud, kaotasin need juba Tartus, kuigi Efka leidis ühe ülesse. Lunapolises ei ole ogasid eraldi müügil. Pean vist uuesti Traakulast läbi minema, kui ülikoolilinna sattun (PS: Efkakene-kallikene, kui sa jätsid selle oga, mis sa leidsid, alles, siis kas saaksid kunagi tagasi anda?)

Pseudo-päriselu uudised:

Ma üritan nädalavahetusel Tartusse tulla. POle veel kindel, kas üheks või kaheks päevaks. Kui kaheks, siis peaksin hakkama (jälle) ööbimiskohta otsima. Soerd endiselt ei saa, Efka ega Minea külalislahkust ei tahaks ära kasutada, Grimi ma ei tunne küllalt ning tänapäeval on ka kõige odavam motell 500 krooni.

Azelena plaanib suvel mini-LARPi korraldada. Sellega on see probleem, et ta nõuab naistele ballikleite, mida minul muidugi ei ole (kui välja arvata see sinine kleit, mille õde mulle saatma pidi, aga see pole ballikleit, sama käib ka ühe musta värvi kleidi kohta). Käisin kostüümilaenutuses. Viieks päevaks kostüümi laenutamine on 125 EEK. Aga meil on kaks probleemi:

1. Neil polnud minu suurusele vastavat kleiti.
2. Nad on kogu juunikuu suletud.

Hetkeseisuga ei ole mul võimalik Endlast kleiti laenutada, seega minu tulek on küsimärgi all, kui ma just mõnda teist kostüümilaenutust ei leia, kaltsukast või muidu poest kleiti ei saa või kui mulle seda sinist kleiti ei saadeta.

Ning Tartus on laupäeval boffermõõkade töötuba. :D Ma üritan sinna ka jõuda, registreerusin juba ära. 2nd gen boffermõõk ühes mõõgatupega oleks mu kogule hea täiendus. Pärast seda vaatame, kas Azelena tahab mind üle vaadata (ta suht KÄSKIS mul Tartu kobida) või õnnestub mul ennast koos paari teise isikuga Lille maja ülemisele korrusele lukustada ja DnD'd teha. Outsiders can't attend, because I don't have plot for them.

Proovisin täna paar tänavavahet silmad kinni kõndida, n.ö. ,,pimedana''. Lendasin peaaegu siruli ainuüksi tänavakonaruste peale - ei suuda ette kujutada, kuidas mu teatud tegelane normaalselt pimedana funktsioneerimisega toime tuli.

Mitte-päriselu uudised:

Olen kõik mulle vähegi huvi pakkuvad icanhascheezburger'i tütarsaidid ja notalwaysright'i läbi vaadanud. Võtan vastu soovitusi sellest, milliseid pildi/anekdoodi saite veel vabal ajal läbi vaadata, videosaite ei soovi.
Tahaks oma piiksukampaania taaselustada, mul on neile plotiideid.

Samuti tahtsin RAAsse seda Aradiani valsipilti panna, aga Azelena ei lubanud. See pilt, mida hetkel ,,Vangide Saares'' Aradiani illustreerimiseks kasutatakse ei ole kindlasti üks minu parimaid - see on ju MAKARONIPEA! >.> Minuarust ei suutnud Azelena korralikult põhjendada, miks ma Aradiani/Aswina pilti illustratsioonina ei tohi kasutada, miks peab ÜLDSE illustratsioonil Aradian üksi olema? Aswina ei jää talle mingil moel ette ning see on hetkeseisuga parim pilt Aradianist, mida ma hetkeseisuga teinud olen, palju informatiivsem ja illustreerivam kui makaronipea. Teine värviline pilt, kus Aradian üksi on, on see albiinogeparditega pilt, aga seal ei ole ta üldse enda nägu - kaugelt liiga...emane.

Soovitus kõigile mängujuhtidele: J. M. Eiseni ,,Eesti mütoloogia'' on VÄGA inspireeriv raamat.

Aradiani bloginurk läheb pikemale puhkusele, kuna IG on see arvatavasti nii verest kui mereveest nii läbi vettinud, et seda pole enam võimalik täita ega lugeda.

Igav on

2009-05-12T08:15:00.000-07:00

Tahaks rollimängu. Elu ei ole. Väljas on ilus ilm ja mul on kurguvalu, teist päeva kodus, homme naasen õnneks või kahjuks kooli. Ei taha eriti minna.
...mul on mental block. Tean, et mul oli mingi asi, mida ma tahtsin Grimi käest küsida, aga see ununes ära. See ajab mind hulluks. >.>

Aradiani bloginurk
Muretsegu endale tuba...õigus, neil ongi oma tuba, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma läbi seinte näen. See on pigem kunstliku hingamise, kui suudlemise moodi.
...ning nüüd nad tulid siia tuppa. Teesklen, et mind ei huvita, mida nad seal tegid.

*hunnik nimesid, väljendeid, mõned vastamist väärivad küsimused, lühike kokkuvõte, otsi-üles-list ja chakrade list ühe lehe peale kokku pandud*

Tagasi!

2009-05-10T06:29:00.000-07:00

Efka, mulle Lille maja näidates:
Efka: *teeb ukse lahti, sees on köögilaadselt sisustatud ruum, kus Uku ja Miko keskendunult warhammeri mängunuppe värvivad* ...ja siin hoiame me neid, kes tahavad rõhutada, et neil elu pole. *uhkelt*
Miko: *vaatab meile säraval pilgul otsa* I'm happy! ^^ *värvib edasi*

Kaks päeva Tartus. o.0 Ma usun, et Uku suht vihkab mind nüüdseks ja Efka tüdines minust metsikult ära.

Tartusse minek läks väga kenasti, kui välja arvata, et ma jätsin oma mao sisu kuhugile Viljandi lähedale maha, aga see teid ilmselt ei huvita.
Tartu. Olin haridusministeeriumis. KAUA. Mingi võistluse kokkuvõte, kus ma ka ise osalesin. Sain tänukirja, mille allkirjaks näis olevat Tubli Rõõmus 2007...lähemal vaatlusel oli seal siiski kirjas Toomas Hendrik Ilves, sellel mehel on õudne käekiri. Parim osa võistlusest oli sellele järgnenud söögipakkumine - ma pole ammu nii häid pirukaid saanud, aga morss oli jäle.
Sain Efkaga kokku. Läksime Draakulasse, kus ma veerand tunni jooksul täpselt 400 krooni laiaks lõin. Uus märkmeraamat (kõvade kaantega, must, peal on lohe), mõned mahapestavad tatokad (millest üks näeb välja suht nagu see, mis Aradiani silma ümber on) ja paari ogadega käevõrusid (mugavad, kui ma just käsi seljataha kokku ei pane, siis ma torkan endale nendega sõrme...pahupidi randmele pannes võiks neist mõnusad piinariistad saada). Draakula on mõnus koht, odavam kui Lunapolis, ning avamise puhul pakuti tasuta veini. Miks kõik mind täisealiseks peavad?
Sealt viis tee edasi Hilpharakasse, kust ma midagi ei ostnud, sest jõudis kohale, et mul on neli viiendikku rahast poole tunniga paljaks löödud ja mul ei jää bussipileti ega toidu jaoks raha. Oleks rohkem raha olnud, oleksin endale mõne uue sõrmuse saanud, aga jah, vahet pole.
Efka ema sõidutas meid siia-sinna, käisime tema kodust läbi. Pätu on armas, Mitsist palju parem ja tublim. Uku tuli, suundusime kõik koos Lille majja, mis on noortekeskus Tartus (samuti Uru praegune kodu). Seal pidi pidu toimuma, ning filmiõhtu.
Vahur tundus pahane, et mind kaasa veeti, kuid otsustas, et kui ma kusagil nurgas vaikselt ja tasa olen, ei tohiks probleemi tekkida. Leidsime läpakale wifi ja ma lõpetasin keldri esikunurgas tooli peal, prügikast jalatoeks ja läpakas põlvedel, mis oli tegelikult suht mõnus asend, kuni jalad ära surid. Poole kaheksaks olin MSNis, rollimängisin.

Aradian feilis. Muud pole vaja öelda. Ning mul on mängu osas järg käest kadumas, jälle. Ilmselt pole võimalik mängida tegelast, kes oleks mängijast intelligentsem - ta suutis päikese asukoha järgi läänekaare paika panna, aga ei osanud endiselt põhja minna.

Lemmik-NPCdeks on mul saamas mutantvampiirid. Azelena arust meeldivad mulle...kummalised asjad. Väärarenguga Mowglid, vigased tegelased, Hääleke ja psühhiaatrihärra olid lemmik-NPCeks kuni hilise ajani. ,,Debiilsed asjad''. Aga need ahvid on suht toredad...ning kuidagi...Aradiani moodi.

Cliodna ütleb:
Ma pole praegu kõige kiirem, aidake mul rutem mägedesse jõuda.
Grim ütleb:
((nende vahelised vestlused Aradianiga on paras tsirkus ))
[LE] Sweet Death - ??? - Powered by good sleep, inspired by the scent of rain, motivated by the sound of it. Force of spring... ütleb:
lol
[LE] Sweet Death - ??? - Powered by good sleep, inspired by the scent of rain, motivated by the sound of it. Force of spring... ütleb:
*mörradi mörr mörr*
Cliodna ütleb:
*ootab, käed rinnal ristis*
Grim ütleb:
((loll))
Grim ütleb:
((lol*))
[LE] Sweet Death - ??? - Powered by good sleep, inspired by the scent of rain, motivated by the sound of it. Force of spring... ütleb:
*mörramörra*
[LE] Sweet Death - ??? - Powered by good sleep, inspired by the scent of rain, motivated by the sound of it. Force of spring... ütleb:
elueest lobisevad nuh
Cliodna ütleb:
*pomin* ...ja teised said endale AJUDEGA rassid, mina pean selliseid kantseldama.
[LE] Sweet Death - ??? - Powered by good sleep, inspired by the scent of rain, motivated by the sound of it. Force of spring... ütleb:
lol
Cliodna ütleb:
Te olete võimelised rääkima.
[LE] Sweet Death - ??? - Powered by good sleep, inspired by the scent of rain, motivated by the sound of it. Force of spring... ütleb:
ja valgus sai ?
Cliodna ütleb:
*sai või?*
[LE] Sweet Death - ??? - Powered by good sleep, inspired by the scent of rain, motivated by the sound of it. Force of spring... ütleb:
ei aga ma hirnun ribadeks end
Grim ütleb:
((sama siin ))
Cliodna ütleb:
*ootab õndsas teadmatuses*
[LE] Sweet Death - ??? - Powered by good sleep, inspired by the scent of rain, motivated by the sound of it. Force of spring... ütleb:
*mörring*
Cliodna ütleb:
*kordab käskivamal toonil*
[LE] Sweet Death - ??? - Powered by good sleep, inspired by the scent of rain, motivated by the sound of it. Force of spring... ütleb:
*möriseb käskivalt*
Cliodna ütleb:
*lõriseb vastu*
[LE] Sweet Death - ??? - Powered by good sleep, inspired by the scent of rain, motivated by the sound of it. Force of spring... ütleb:
*lõriseb ka seekord*
Cliodna ütleb:
*väga lähedal tüübile kõrri kargamisele*
[LE] Sweet Death - ??? - Powered by good sleep, inspired by the scent of rain, motivated by the sound of it. Force of spring... ütleb:
*ilmselt sama sealpool arulagedust*

Vahur: ,,Kas sa filmi tuled meiega vaatama?''
Mina: ,,Jaa! Kunagi. Siis kui...kui...'' *klõbistan*
Vahur: ,,Annad ehk mulle mingi kindla aja, mil sa tuled?''
Mina: ,,Siis, kui rollimäng läbi saab.''
Vahur: ,,Misasi?!''
Mina: ,,Rollimäng. MSNis.''
Vahur: ,,...ma arvasin, et olen moraalse allakäigu tippu näinud, aga tänan, et mind ümber veensid.'' *jätab rahule*

Kella kolme paiku kobiti magama. Minus oli alguses liialt energiajooke, et magada, seega ma tõmblesin veel pisut ringi, sõin rämpstoitu, olin filmitoas ühes ärkvelolijatega, vaatasin pisut mingit totakat Ameerikas tehtud Vietnami sõja teemalist filmi, lõpuks tõmbasin endale tuulepluusi peale ja kobisin keldriesikusse sohva peale magama. Kell pool viis ärkasin külmatunde peale. Hiilisin filmituppa ja varastasin Morti teki ära. Inimesed suht vahtisid mind - imede ime, nad ei maganudki veel, aga ma hiilisin siis tagasi oma asemele ja jäin uuesti magama. Järgmine kord ärkasin ülesse kella seitsme või üheksa paiku heli peale, mis meenutas India elevantide ringitrampimist - poisid tassisid mööblit ülemistele korrustele. Ma ei mõista, kuidas mõni (nt. Efka) sellel ajal veel magada sai - lärm oli väljakannatamatu. Pärast keldri ümbermöbleerimist hakati asju pakkima ja valjuhäälselt poliitikat arutama - mina võtsin endale vabaduse Efka arvutis Morrowindi mängida.
Efka Morrowindi tegelane oli kusagil lvl 40 kandis, IG oli mängupäevi olnud kusagil saja üheksakümne kandis, mis on veider, sest minu tegelane on lvl 19 ja IG mängupäevi on juba kusagil 130.

,,Kas sa võtsid kõik asjad kaasa?''
,,Jaa!''
,,Kas need ka mis sa maha unustasid?''

Järgneval pole mõtet pikalt peatuda. Pakiti asjad kokku, tassiti praht laiali ja mindi siia-sinna. Uku ja Efkaga kondasime kesklinnas, ma ei mäletagi enam kuskohas täpselt. Linde söötsime. Turul käisime. Jõe ääres ka. Tahaks endale Uku-sugust sõpra, ta tegi mingile purjus ahistajale silmad ette. =/ Mingi hetk käisime bussijaamas, ostsin Efka laenatud rahaga pileti, mängisime (st. Efka ja Uku mängisid) McDonaldsis MTG'd, kuni Ukul kopp ette viskas ja ta koju läks, pärast seda käisime Efkaga veel korra turul (kus oli imearmas kassipoeg), jõe ääres ning siin-seal poodides, kuni ma lõpuks bussi peale läksin.
Keegi üritas mulle ka tulevikku ennustada. Pärast nõudis raha, aga polnud anda, rahakott oli tühi.

Aradiani bloginurk

*märkus peale ,,Olen vaba kommentaari''*
...aga see vabadus tuli kalli hinnaga ja on mu teokiiruse poolt piiratud.

*päev hiljem*

Sellega võib peaaegu ära harjuda. Päeva ajal joostes puude varjus, öösel keset teed, kui keegi vastu tuleb lähen kõrvale ja aeglaselt mööda maastiku venides võib loodust nautida.

*päev hiljem*

Loodus, kuhu ka ei vaataks. Linnuke laulab, päike särab.

*päev hiljem*

Ma ei mäleta varsti enam, milline üks maja välja näeb.

*päev hiljem*

Märge: Nüüdsest peale on Aradiani päeviku iga lehekülg vähemalt poolest saadik kuivanud verest läbi imbunud, lehed kokku kleepunud, kiri raskesti loetav.

Ma arvasin juba hetkeks, et see ajudeta olevus on Isand. Aga ainult hetkeks. Midagi selles viisis, kuidas ta päid maha lõi ja mind esimese hooga üleolevalt näis kohtlevalt, mind üles tõstis, oli väga Isandalik, aga niipea, kui ta suu lahti tegi, mõistsin, et ta on kasutu.

Kõrgvampiir. *eepiliselt elegantse ja ilusa käekirjaga, suuremalt ja väänlevamalt kui ülejäänud sissekanded, aga siiski Aradiani käekirjana äratuntav*

*päev hiljem*

Nagu eksinud kutsikad. Nende peakoludest on raske midagi läbi saada. Kõrgvampiirid? Isegi hobused olid targemad!

*päev hiljem*

Olen mures, nad on kadunud. Kartsid? Solvusid? Tüdisid minust?

*järgnevad üksikud küllaltki depressiivsed kommentaarid seoses janu ja valuga*

*teadmata aeg hiljem*

Need kaks lobisevad nagu vanad tuttavad, aga muus osas on mul raske toimunut mõista.

Ack!

2009-05-08T09:45:00.000-07:00

Pilt on mokas. >.<
Põrandale proovisin peegeldusi teha. Nüüd näeb see välja, nagu oleks keegi selle vesivärvidega üle ujutanud. Mida ma ometi mõtlesin? Proovin päästa, mis päästa annab.

To do list:

~ Uuenda MP3'e TEHTUD
~ Pane ,,Sumpurn'', viimane mängufail, märkmed ja mõned dp pildid mälupulgale TEHTUD
~ Lõpeta vesivärvimaal TEHTUD
~ Paki irl asjad TEHTUD
~ Võta kaasa selle turutüübi telefoninumber, et saaksid talle pühapäeval helistada ja meenutada, et ta Tallinnas stocki täites paki pudelikorke kaasa võtaks. TEHTUD
~ Mõtle välja adekvaatne põhjus noa omamiseks TEHTUD
~ Prindi uurimistöö välja. Jälle.
~ Kontrolli irl asjad. TEHTUD
~ Mine varakult magama. TEHTUD
~ Hoiata Efkat oma internetisõltuvusega seoses. TEHTUD
~ Uuri Endla kostüümilaenutusvõimaluste kohta.
~ Käi Tartus sellest mõnusast kaltsukast läbi ja vaata, kas seal on veel neid odavaid kleite. Mis mõttega laenutada nädalaks ajaks saja krooni eest kleit, kui sama raha eest saab ühe päriseks? TEHTUD

EDIT: Vesivärvimaal on enam-vähem päästetud, lõpetan täielikult pühapäeval. Hetkeseisuga pean ma otsustama, mida basseininurgaga ette võtta. Peaks selle tumedamaks tegema, samas jätma mulje, et tegu on veega...näiteks toppima sinna midagi ujuma. Kummipardi? Ei...see ei läheks pildi tujuga kokku. Pigem vesiroose. Valgeid vesiroose. Paar valget guaššitäppi parandasid kõik ülejäänud vead alates kogemata ülevärvitud veiniklaasist ning lõpetades Aradiani hullumeelselt tühja pilgu, eyelineri ja kogemata ülevärvitud juuksesalkudega.

JUMALA EEST, ma pean patareid ka kaasa võtma. o.o

Nuga sain

2009-05-07T07:36:00.000-07:00

Minu uus mänguasi. (god bless the scanner)
Käepide on luust.
Tera on...terasest. Kuigi mitte roostevabast, nagu mulle rõhutati.

Mul tuleb see puhtaks pesta. o.0 Lõhnab odekolonni järele...
See näeb kulunud välja, aga mulle päris meeldib.

See pole küll minu unistuste nuga, aga hetkeseisuga on see enam kui küllalt. :D Kavatsen selle ära teritada, kui vanemaid köögis pole - ma pole veel valmis kuulama nende vingumist kuidas ma kasututele asjadele raha kulutan ning kui kole ja kulunud see nuga välja näeb.

Käisin vahetunni ajal Turul ja ostsin selle ära. 75 eeku. Samuti muretsen varsti endale mõned korgist pudelikorgid (LARPidel võib mul kunagi joogi- või manapudelite tarvis korke vaja minna).

Kunstikoolis saan järgmine nädal ühe armsa töö valmis, mille kallal ma nüüdseks juba kolm nädalat olen vaeva näinud. Esimene nädal tegin sketši, teine nädal värvisin ja piiritlesin seda, kolmas nädal kantsin selle mustale paberile ümber, nüüd lõikan seda osaliselt välja, järgmine nädal lõpetan ehk selle välja lõikamise, teen tausta ja kleebin selle tausta peale. Pikk jutt.

Vesivärvimaal läheb ka kenasti. Hetkeseisuga tuleb ära teha:
~ Raamatud
~ Basseiniserv (yes, it's a fancy place)
~ Põrand
~ Riie põrandal
~ Piibel esiplaanil
~ Mõned pisivead

Ma võtsin lolli peaga selle noa korra kunstikoolis välja. Inimesed suht...jõllitasid, olid creeped out. Ma lubasin neile esmaspäeval selgitada, miks see mul kaasas oli. Ma pean selleks ajaks oma uurimistöö uuesti välja printima, sest lubasin seda maalimisõpetajale näidata, siis on mul kergem selgitada, et ma kavatsen nuga LARPidel kaasas kanda ja sellega vorstide küpsetamiseks vardaid lõigata ja muud taolist teha. -.-

Andke nuga

2009-05-06T05:30:00.000-07:00

Täna oli koolipäev jube.
Alustasin päeva kohviga. Minu elu kolmas tass, maitses paremini kui esimesed kaks, ilmselt seetõttu, et see oli lahjem ja koort oli rohkem. Keemia tunniks olin aga jälle peaaegu magama jäämas...peaks seda löga ehk termosega kaasas kandma hakkama?
Kooli kohta on mul vähe mälestusi, põhiliselt õppisin inglise keelt. Vastasin peale tunde unit 13'e sõnu. Keemias tuleb järeltöid teha...peaks õppima.

Aradian ja Zera saavad nädalavahetusel mängu ja ma lubasin oma mõlemale mängugrupile lähipäevil midagi korraldada (jah, mul on paar mängugruppi - üks koosneb lähematest sõpradest, teine algajatest, top secret, ärge kellelegi öelge).

Mu vesivärvimaal läheb hästi - üle poole on valmis ja siiani olen teinud ainult üksikuid apsakaid, mida saab pärast guaššiga parandada. Valge guaššiga käin Aradiani silmaümbrused üle - ta näeb muidu välja, nagu oleks ta üleliia eyelinerit kasutanud. Albiinodel on valged ripsmed (kahjuks...Aradiani silmi on alati kõige keerulisem teha, need ei paista üldse näost välja).

Isa ja tädi Silvi dialoog pilti nähes:

,,Kuule, täitsa hea ju.''
*vaatab lühinägelikult* ,,Mingid...sekspildid või?''
,,Mingi palja persega eit, noh.''
,,Oot, misse...aa! Nüüd ma saan aru - see roosa asi on kassi suu...ma mõtlesin, et...''

._. No ütle, kuidas saab sellises keskkonnas töötada?

Ma pole enam kindel, kas ma tulen nädalavahetusel Tartu või mitte. Sisuliselt ma võlgnen Soerdile raha, tahaks mõningate inimestega kohtuda, Efkaga ,,hängida ja Hilpharakas käia, sest seal pidi HIMi asju ja muud taolist odavalt müügil olema.

Odavatest asjadest rääkides käisin täna uuesti turul, selle pudi-padi leti juures. Müüja vabandas, ta oli unustanud neid korgist pudelikorke kaasa võtta ja andis oma telefoninumbri, et ma talle pühapäeval helistaksin ja meelde tuletaksin. Samuti on tal 75 krooni eest pussnuga müügil. Noatupe ja pealtnäha puidust käepidemega. Tahaks ära osta. o.o Arvestades seda, et kõrvalleti juures maksab sarnane nuga 300-350 krooni tundub see kena tehinguna. Nüri nuga oli, aga meil on kodus noateritusasjad olemas...ma vist lähen homme korra enne kunstikooli minekut turult läbi ja ostan selle noa ära. Selline kena ja odav terariist seal kaua ei püsi.
Kusjuures keegi ei küsi mu vanust - külmrelvade ostmiseks peab vist täisealine olema? Ma arvan, et nad ei pea mind ohtlikuks massimõrvariks...või lihtsalt peavad mind täisealiseks. Sellele on mõnus mõelda.

Mmm...noatuped.
Mis meenutab mulle, et mul oli vist Viljandi LARPil mingi punane pussnuga kaasas. o.0 Ma peaksin selle uuesti üles otsima...see oli mul vist kas kotis või taskus, sest kui see oleks olnud riiulil oleksin ma seda näinud.

Minu eluunistus:

Saada endale üks neist.

Kes ometi paneks...

2009-05-04T09:27:00.001-07:00

...koere pagasnikusse hoiule?

Tulen kunstikoolist. Kuulen kusagilt kutsikanuttu. Pöördun teelt kõrvale, läbi pargi ja Hansa Panga suunas. Mõtlen, et see tuleb nüüd küll prügikonteinerist, aga jah...lähemal uurimisel tuli välja, et hääl kostus hoopis panga kõrvale pargitud auto pakiruumist - akendest läbi vaadates kutsikat näha ei olnud, pakiruumi uks värises, kostus kraapimishääli ja loom tõesti nuttis südantlõhestavalt. Helistasin paarile isikule, küsisin järgi, kas koera pakiruumi lukustamine võib loomale ohtlik olla. Mõtlesin, mida edasi teha. Lõpuks tulid koera omanikud, tegid pakiruumi lahti ja oi kuidas nad seda musta nätsakat siis musitasid, kallistasid ja nunnutasid. NÜÜD olid nad muidugi väga hoolivad - loom sai elutrauma just!

Kunstikoolis lõpetasin natüürmordi, lubasin kahest klassikaaslasest 25 eeku eest pildid joonistada ja koolis toimus esimene ametlik kaitsmine. Tunde ei olnud, saime kella kümnest vabaks. Mina kaitsin enda tööd uuesti, olin kaitsekõnesse uuendusi sisse toonud. Esimese rea poisid irvitasid kogu selle aja - ei tea, mis neile nalja tegi? Tuleb homme järgi uurida. Muidu sain aplausi. Taaskord ootasin, et esitataks rohkem küsimusi.

See-eest sai kunstikoolis õpetajaga rollimängude kasulikkusest ja kahjulikkusest väideldud, nimelt olin ma kooli tassinud ühe sketši, mille värvivaliku kohta ma tahtsin täpsemalt küsida ja tema küsis, mida see kujutab. Rääkisin talle pisut, et minu rollimängutegelane, esiplaanil olevas avatud raamatu tekst pärineb Genesisest (Internet omab suvaliste piiblilõikude leidmisel) ja kõik oli okei, kuni ta märkas, et taustal olevate pudelite peal on kirjas AB+ ja selle all väiksemas kirjas BLOOD.

Albiinod gepardid > Albiinod kassid

Neetud, mulle meeldib see pilt, nüüd tuleb vaid loota, et ma seda vesivärvide ja guaššidega ära ei riku ja mul õnnestuks pärast leida mõni digikaamera, millega sellest pilt teha ja see netti üles panna, sest see on A2 formaadis paberil - jumala eest, ma ei hakka sellist asja tükkhaaval sisse skännima.

Keemias hakkan järelaitamistunde saama. Homme on kokkamine. Ilmselt tuleb mul šokolaadikook...ma sakin - selle asemel, et ise tainast teha, ostsin poest koogisegu. Samahästi võin lihtsalt pakinuudleid valmistada.

Unenäod...eile nägin unes Morrowindi. Ma ei mäleta midagi erilist, lihtsalt seda, et jooksin ringi, tegin queste, põgenesin mingite elukate eest...vahepeal pommitati mingit linna, vahepeal hakkasin libahundiks ja jooksin elu eest mööda kodukvartalit ringi ja siis võttis Dagoth Ur Dora vangi, võttis minuga ühendust ja ütles, et ma tema juurde tuleksin, muidu ta näljutab Dora surnuks (ja mainis nagu muuseas,et Doral on jälle kutsikad ning nemad nälgivad ka juba kolmandat päeva). Läksin tagasi, läksin esimese asjana aeda (mis mingil põhjusel veel alles oli), võtsin kopsikuga veetünnist vett, läksin hoovi kuuri juurde, kus Dora oli ja andsin talle juua, enne kui keegi takistada jõudis. Siis ärkasin üles.

Haigeid unenägusid on veelgi olnud, aga te ei viitsi neid kuulata.

Pikk nädalavahetud möödus tegevusvaeselt - minu ainsaks seikluseks jäi jõe ääres käimine, kus ma mingi suvakaga juttu ajasin.

Mänge pole toimunud. Azelena on kuri. Aradiani bloginurka täiendada ei saa.

Kohvizombi

2009-04-30T02:54:00.000-07:00

Kohvizombi definitsioon - kui keegi on nagu minu õde hommikul st. tuleb liibaki-loobaki sassis peaga hästi loiult kööki, sõimab esimesel isikul näo täis aga on muus osas täiesti kontaktivõimetu zombi, kuni ta oma kohvitassi kätte on saanud.

Eile jõin ära oma elu esimese tassitäie kohvi, et mitte magama jääda, kui mul oli vaja kaitsekõnet pähe õppida. Ma olen kohvi varemgi proovinud, aga see maitseb nii jäledalt, et siiani olen sellest eemale hoidnud. Eile jäin üles kuni kella kaheni, mil ma hakkasin silmanurgast varje nägema ja unekrampe saama, siis kobisin magama.

Hommikut alustasin uue tassitäie kohviga - seekord toppisin sinna sisse poole vähem kohvi ja poole rohkem koort. Maitses...noh, mitte hästi, aga paremini kui eelmine päev.

Paanitsesin koolis tükk aega, siis läksime linnahalli kolmandale korrusele ja istusime seal kella üheksast kaheteistkümneni, siis lubati meil koju minna.

Kaitsmine ise...ma oleksin pidanud mainima, kui palju on Eestis umbkaudu rollimängijaid, misasi on rollimäng (lihtsalt ja lühidalt) ning miks ma selle teema valisin. Mõtlesin, et žürii küsib, aga ei küsinud. Üks küsis mu käest, et kas need isikud LARPi-peatükis on minu tuttavad (vastasin, et nad on sõbra sõbrad), teine kiitis, aga ütles, et ta ei saanud sellest esitlusest ja tööst siiski lõpliku arusaamist, et misasi on rollimäng (,,Peaks ehk ise mõnele sellisele üritusele piiksuks minema''), kolmas teatas, et temaarust on rollimäng väga (vaimses mõttes) ohtlik harrastus ja teatas lõpuks, et ka sarimõrvarid rollimängivad. Sellele ei osanud ma midagi vastata. Oma retsensiooni ei saanud, sest retsenseerijal polnud aega ja ilmselt näitasin ma sellele rollimängude kahjulikkusest rääkinud mehele väga hästi, kui ,,reaalsuses kinni ma olen''. Küsisin ta käest, kas ta teab, kus mu retsensioon on. Tema ütles, et ma küsiksin seda retsenseerija käest.
,,Kes mu retsenseerija oli?''
,,*sisesta nimi*''
''Kes?''
,,*kordab nime*, haridusnõunik.''
,,Milline ta oli?''
,,See musta-valge kirjude riietega naisterahvas. Ta on esimesel korrusel.''
,,*naeran* Ma unustasin ta nime juba ära.''
,,*kordab nime*, haridusnõunik, esimesel korrusel.''
,,Ei, ma mõtlesin, et näo unustasin ära, mitte nime... *pöördun ukse poole, ukse peal pööran veel korra ruumi* Oot, kes ta oli, haridusminister?''
,,*headdesk* Haridusnõunik, *sisesta nimi*, musta-valge kirjud riided, esimesel korrusel...''

Tunni aja pärast hakkan kunstikooli minema.

Mikolt ja Efkalt mängu ei saa, vähemalt mitte nädalavahetusel, aga Azelenat ja Grimi hakkan ma täna piinama, niipea kui koju jõuan.

Esmaspäeval on veel üks esinemine, seekord koolis, aga ma tulen sellega ehk toime.

Seotud kätega

2009-04-28T05:51:00.000-07:00

Eilne kunstikool oli tore. Tegime natüürmortidest pausi ja maalisime silmad kinni...siis jagati meid paaridesse, seoti meil käed kokku ja proovisime sõnagi vahetamata maalida, koostööd teha.
Mina sattusin paari Liliaga, venelasest õpilasega, kes on minust parem joonistaja (võitis mind ja kõiki teisi Hansa Gümnaasiumis toimunud üle-Pärnulilisel kunstivõistlusel). Meie ,,koostöö'' tulemuseks olid mõned puud, rohekassinine ingel, kes taevasse vaatas ja taevas olev kuu, millel istus musta värvi deemonlik siluett. Võite ise arvata, mis neist elementidest minu tehtud oli. Lilial oli laiem pintel, tema tegi enamasti puid ja värvis tausta, mina lasin tal tegutseda ja nokitsesin aeg-ajalt taeva ülemise serva ja kuu ning sellel istuva silueti kallal.

Jälle tahan mängu. XD Mind huvitab:

1. huvitab Saare mängus, kes või mis Zera siis lõpuks ikkagi on.
2. huvitab Ebalaste mängus, mis Nimuest edasi saab, milline on Gild jne.
3. huvitab Miko mängus mis värk Dantoniga on.

Aga see nädal ei saa ma eriti mängida. Pärast neljapäeva...võibolla. Igaljuhul mul tuleb neljapäevaks kirjutada valmis kaitsekõne oma uurimistööle (Rollimängud kui Eesti noortekultuuri üks osa), pean selle selgeks õppima, seda esitama õppima ja esitama selle linnas. Neljandal Mail tuleb seda esitada ka koolis, aga selleks ajaks on see mul ilmselt enam-vähem selge.
Kardan juba ette. ._. Ma ajan midagi sassi. Või irvitatakse minu üle teemavaliku pärast. Ajan midagi VÄGA sassi.
Minu kõige paranoilisem õudusunenägu: Teen slaidishow auditooriumi ees lahti ja seal on mingi räige eksituse tõttu detailne yaoi-porno. Esiteks pole mul arvutis yaoi-pornot, teiseks ei käi mul siin kedagi, kes sellist asja alla võiks laadida kolmandaks pole mul mingit vajadust isegi mõelda võimalusele, et mu slaidishow võiks juhuslikult pornofailidega asenduda, aga see on kõige jubedam asi, mis minuarust juhtuda võib (v.a. pükste rebenemine või maha kukkumine saali ees), see valede slaidide avamise-asi on nagu väike paranoiline hirm, nagu see hirm, et keegi võib pimedas toas su seljataga olla jne. Tead, et see on ebatõenäoline, aga väike näriv ,,aga kui'' kahtlus on ikkagi sees. .-.

Soovige edu, mul läheb seda tarvis.

EDIT: Ma magasin lõuna ajal PALJU. Ning nägin jälle mingit unenägu. Muusikaga. Aga ma ei saa seda mobiili ümiseda, sest ema räägib sellega miskipärast. Ning ma ausõna ei jaksa sellest pikemalt rääkida.
Tehniliselt oli see midagi modernse rahvamuusika taolist. Ühesõnaga nagu ,,March of Cambreadth'', aga rõõmsameelsem ja väheke Iiripärasema kõlaga.

Sõnades puudus igasugune loogika. Esimene rida oli ,,Then, one night, some men of higher standing,'' üks rida, mida ma ei mäleta (lõpp riimus sõnaga ,,gone''), teine rida ma ei mäleta (kuigi viisilt oli samasugune kui esimene rida) ja neljas rida oli midagi stiilis ,,but I hope he will be gone/but I hope he's done no wrong.''

Sellega kaasas käinud unenägu ei olnud muusikaga vähimalgi määral seotud, sellest pole mõtet rääkida (okei, kaks sõna: päkapikud kõrbes).

Aradiani bloginurk
Olen vaba.

Hakkan sellega juba harjuma

2009-04-25T06:13:00.001-07:00

Tere unenäopäevik. *pööritab silmi*

Märts 27:
Proovisin korduvalt tekki silmade eest ära tõmmata. Lõpuks hakkas see isegi vaikselt õnnestuma, kuid seda ei saanud näo eest eemaldada - see liikus paar sentimeetrit ja oli järsku uuesti tagasi samas asendis, kus alguses, käed samuti. Like a half-finished animated gif on an infinite loop.

Vot. Seda nägin ma uuesti ,,unes''. Ma ärkasin üles, lamasin külili, tuba oli pime, aga väljas hakkas vaikselt hahetama, seetõttu nägin ma ümbrust päris hästi, kui silmad kord valgustingimustega harjusid. Olin kogemata kõrvaklapid peas magama jäänud, muusika käis. Proovisin püsti tõusta. Ei saanud. See polnud nagu halvatus - ma TUNDSIN, et tõusen (suurte raskustega) poolistuvasse asendisse ja olin siis uuesti tagasi. Proovisin seda mitu-mitu korda, siis üritasin seda tüütut tekki näolt eemale lükata, ei õnnestunud. Proovisin korra appi karjuda, lihtsalt moe pärast, sest paanikatunnet mul polnud, aga kõrist kostis ainult kähin.
Siis ma suht lamasin seal veel 10-20 sekundit, kuulasin muusikat ja ootasin, et see üle läheks. Minu tähelepanu köitsid kaks voodi serva tagant paistvat nukitsat. Vaatasin neid. Need ei liikunud. Mõtlesin, et imelik küll, misasjad need olla võiksid. Jõudsin otsusele, et see on mingi unehalvatuse-hallukas ja tegu on pisikese deemoniga, kes voodi serva taga seisab. o.0 Mõtlesin, et seni pole hullu, kuni see asjandus oma pead voodi serva tagant vaatevälja ei tõsta.
Ühel hetkel tundsin, nagu oleks mingi raskus minu pealt kadunud. Sosistasin vaikselt sõna ,,appi'', õnnestus. Siis tõusin istuma, vaatasin ringi. Need n.ö. ,,nukitsad'' olid tegelikult mängukoera kikkis kõrvakesed. =/
Jah, mul on kaisukoer. Pärast Laika surma ostis mu ema kokku hulga mängukoeri (coincidence? I don't think so) ja üks neist, siberi husky, nägi liiga armas välja, seega ta istub mul igal õhtul voodi serva peal. Padjaserv varjas ta minu eest ära, nii, et ainult kõrvad välja paistsid.
Veider osa on see, et see tõendab, et ma olin selle ,,unenäo'' ajal lahtiste silmadega. .-. Ma tahaksin VÄGA teada, milline ma nende ,,unenägude'' või ,,unehalvatuste'' ajal välja näen ning ma ei ole siiani otsusele jõudnud, kas ma näen unes, et mul on unehalvatus, või mul ongi unehalvatus. Võibolla mõlemat. Igaljuhul on see imelik. Pealegi on eelmisest sedasorti unenäost enam-vähem üks kuu möödas. Kui ma õigesti mäletan, siis eelmisel aastal kogetud esimesed kolm unenägu olid ka enam-vähem kuu ajaliste vahedega.
Või olen ma lihtsalt hull...
Või paranoiline...
Või otsin seoseid kohtadest, kus neid tegelikult ei ole.
But I feel mindfucked. Kui mul olid kõik see aeg silmad lahti, kui ma olin ärkvel, siis mis värk on nende ,,pimedate kohtadega'' vaateväljas, või sellega, et iga kord tundub tekiserv vähemalt poole vaateväljast varjavat. Ning see ,,pooliku gif. animatsiooni'' tunne... ma tahaksin väga teada, milline ma nende ,,unenägude'' ajal välja näen. Et kas ma magan, või laman ja põrnitsen tühjust, või tõmblen ja üritan paaniliselt püsti saada...
Siis tõusin ma ülesse ja vaatasin köögikella pealt aega - pool viis hommikul. Väljas hahetas nõrgalt, aga küllalt, et päris hästi ümbrust näha, kui silmad kord valgustingimustega harjuvad...

Täna ilmselt mängu ei saa.
Grim on Jüriööl.
Efka on Jüriööl.

Märge: Muretse endale elu.

Pingviinid

2009-04-24T13:54:00.000-07:00

Vastus Nenya kommentaarile: Ma olengi segi. Ma nägin täna unes, et pingviinid valisid Pärnu oma pesapaigaks ja kõik tänavad olid pingviine ja pesasid täis, osad läksid isegi trepikodadesse külma eest varjule. =/ Pesa ehitasid nad rohust, oksaraagudest, sulgedest ja plastikkottidest.

Üritasin Dantonit joonistada. Fail. Homme üritan uuesti. Ma sain teda väheke järgi proovida. Miko gee-emmas, Efka mängis poolhaldjast preestrit (kes on väidetavasti hetero). Tema tõeline välimus meeldib mulle, aga selle illustreerimiseks pean ma esiteks Dantoni ,,maskeeringut'' joonistama õppima. Siiani on lähim asi Dantoni maskeeringule
see

Miko on veider gee-emm. Siiani pole ma mingit plotti ära tabanud ja kõik senised sündmused on ühel või teisel moel seksiga seotud. =/

Alustuseks olid Danton ja Lorenzo mingil õukonnaballil. Suurema osa ajast vahetasid nad varjatud solvanguid, rüüpasid veini, Danton seadis Lorenzo seksuaalse orientatsiooni kahtluse alla. Siis üritas Danton varjamatult ühele neiule ligi ajada (ja tema seksuaalne orientatsioon seati miskipärast kahtluse alla), palus neiut tantsule (fail, neiu oli väsinud) ja pakkus ennast teda koju saatma, aga Lorenzo sattus neiuga religioosesse arutellu ja neiu lahkus vihasena.
Lõpuks tõmbasime meiegi leebet ja meie külje alla hiilisid kaks suvalist neidu, kes pakkusid teenuseid. Danton ütles viisakalt ära, Lorenzo saatis nad suht-koht põrgu. Siis avastas Danton, et tema sõrmused on kadunud ja taskud tühjaks tehtud ja ta püüdis need neiud uuesti kinni. Neiud ütlesid, et nemad pole vargad aga Danton võib nad läbi otsida, kui tahab. Kui nende käest midagi leitakse, siis nad annavad Dantoni asjad ise tagasi, kui mitte, siis nõuavad hüvitist. Danton ja paar valvurit otsisid neiud läbi, ei leidnud midagi ja lõpuks pidi Danton võlakirja kirjutama, sest kõik tema raha oli ära varastatud.
Käes oli hommik, mindi oma teed - Lorenzo oma kirikusse/templisse, Danton koju.
...tee peal sai ta kokku mingite purjus tüüpidega, kes teda alguses mõnitasid, siis ülbitsesid, siis...

Cliodna | Illusions = 10/20 says:
,,Koju, nagu teiegi. Erinevalt mõnest tunnen mina oma mõõtu ega kõigu ühest tänavaservast teise.''
Miko says:
üks neist haarab noa, ja ütleb:"Ei lähe sa kuhugi!"
Miko says:
libistab seda mööda su rinda
Eve says:
Lorenzo on ilmselt kodus ja magab õndsat und. ((Ja mina vaatan mida Jüriööle kaasa võtta. vahelduva eduga viskan siia ka pilgu))
Miko says:
jah
Cliodna | Illusions = 10/20 says:
Kangas Dantoni rinnaesise kohal rebeneb. Mees astub sammu tagasi ja heidab pilgu tõlla poole, et kas kutsar oli ka üks neist purjutajatest või järsku on ta keegi normaalne, kelle abile võib loota. ,,Mida sa teha kavatsed? Mind ära tappa?''
Miko says:
tõmbab noaga su särgi katki ja ütleb:"oh ei, kõigest natuke lõbutseda"
Miko says:
naeratab laialt
Cliodna | Illusions = 10/20 says:
Danton naeratab vastu ,,Ainult üle minu laiba.''

There were no survivors...

Arvan, et me kõik teame, mida nad Dantoniga teha tahtsid (või ehk on asi lihtsalt minu mõtteviisis). ^_^
Apparently having a CHA of 20 can be troublesome sometimes.

Mitte, et ma vinguksin, mängu perversustase on minujaoks praegu täpselt parajas.

Miko ja Efka käest pole mõtet täna mängu küsida, neil on homme Jüriöö. Grimil on ka homme Jüriöö. Aga Vangide Saart sain täna. ^^ Seega päev pole päris ebaõnnestunud.

Võiks elu muretseda, või siis vähemalt randa sulgi ja teokarpe korjama minna, ma peaksin vaikselt järgmise LARPi jaoks ette valmistama hakkama.

Aradiani bloginurk
*kuupäev @ üle kolme kuu peale vanglast pääsemist*
Kas reeta riiki või reeta ,,sõpru''? Selles on küsimus, kuigi valik on minu eest juba ära tehtud.

Isegi unes ei jäta ta mind rahule

2009-04-21T00:51:00.000-07:00

*kukub ümber* Ma nägin muusikat unes. Sellist, mida ma varem elus kuulnud ei olnud, vähemalt sõnade ja viisi poolest, nagu see unenägu rääkivate loomade, merineitside ja Langmeriga. Kuid seekord polnud tegu ilusa koorilauluga. See oli pop. Rolf Junior täpsemalt öeldes.

Ning laul oli Elenadest. Nendest robot-tibinatest ,,Vangide Saares'', kellest üks meile kägisedes kongi sisse jalutas ja meid teavitas, et kui me veerand tunni jooksul vabatahtlikult ülestunnistust ei vaevu andma siis hakatakse meid piinama, rings a bell?

Ma sain laulu mõttest niimoodi aru, et nende abi paluti mingisuguses konfliktis (sõjas?), aga nemad keeldusid abi osutamast, sest neil oli ,,jäine süda'' (tundeid-emotsioone polnud, puudus võime programmiväliselt mõelda). Refrään käis kuidagi stiilis ,,Elena, Elena, nüüd tulema pead sest/kui/kuigi/et/aga *selgitus, miks tuleb tulla või mida ta peab tegema või midagi taolist, meelest ära läinud* Elena, Elena *mingi jutt, miks ta ei tule* ...sest puudub su südamest arm.''

Laul oli läila, aga viis oli mõnus. o.0 Ma veel mäletan, et mõtlesin, et nüüd on kaks võimalust - kas mängujuht sai Elenade loomisel Rolf Juniori laulust inspiratsiooni või trehvasid Rolf ja Azelena kusagil Viru Keskuses kokku, jäid chättima ja Rolf sai laulu loomisel ,,Vangide Saarest'' inspiratsiooni.

Ning peaksin mainima kolme asja:
1. Mulle ei meeldi Rolf Junior (v.a. ,,Ingel'', see laul meenutas mulle VÄGA ühte vana mängukampaaniat, kus mina mängisin romantikust geivämpi, kes oli kaasmängija ingel-tegelasse kõrvuni armunud ja ma suutsin nii selgelt ette kujutada, kuidas ta just sellisel moel ühel täiskuuöösel südame rindu võtab ja Kotome akna alla laulma läheb)
2. Ma polnud seda viisi, ega sõnavalikut elusees kuulnud aka. mul tuli lampi uus laul unes pähe. o.0
3. Ma ei kuulanud unenäo ajal raadiot. Öösel kuulasin, aga vastu hommikut lülitasin selle välja, sest SEE TEKITAS KAHTLASEID UNENÄGUSID! o.o

Ärkasin. Põrnitsesin tühja. Siis võtsin laualt mobiili ja ümisesin selle diktofonilindile, kohe Langmeri-laulu kõrvale, Elena-laulu refrääni.

Nüüd kummitab mul peas laul, mida isegi olemas ei ole. V_V

Ning ma ei suuda endiselt Aradiani häält ette kujutada - meessoost, kähe, samas deemonlik? Ma otsustasin, et pole mõtet teda anime-deemonite ega muidu kurjamitega võrrelda, tõenäolisemalt leian ma sobiva häälekandidaadi metal-lauljate hulgast. o.0
Olen juba kaalunud, et topiks talle Deathstarsi laulja hääle...või Loitsu laulja hääle. Aga see oleks kuidagi liiga...julm või nii. -.-
Ma suudan tema häält ette kujutada, kui ma kujutlen mõnda eepilist lahingusituatsiooni (kus ta omandab minu vaimusilmas sellise Final Fantasy Sephirothi hääletooni ja punaselt HELENDAVAD silmad), aga ma ei suuda tema igapäevast ''Tere ilusat hommikut Alina, kas sa magasid hästi?''-häält ette kujutada, igapäevane kõne ,,deemonliku'' häälega kõlab lihtsalt imelikult. o.o Kui kellelgi on veel pakkumisi Aradiani häälekandidaatideks, siis võtan neid rõõmuga vastu.

Nüüd on see kindel, et ma Jüriööle ei jõua, aga vähemalt täditütretütre pilt sai valmis.

*just ärkas*

Lampnohu

2009-04-20T02:11:00.000-07:00

Kurguvalu on möödas. Nüüd üritan nohu välja ravida. Jüriööle ma ilmselt siiski ei jõua, aga ma ÜRITAN.
Haigus on mu loomele hästi mõjunud - täditütretütrele lubatud pilt on peaaegu valmis.

Ja kuna IG on ballist möödas paar kuud ja OG on möödas ballist paar kuud ning üksgi tegelane IG Aradianiga ballil kokku ei põrganud, siis võtan vabaduseks tema n.n. ,,kostüüm'' siia postitada.

Cliodna / RIP scisophrenic voice. RIP Aradiani foobiad ja tummus. says:

Pikka kasvu, välimuse poolest ~25, võibolla paar aastat vanem. Hele nahk (st. mitte vampiirilikult või albiinolikult hele, aga mitte tõmmu), tumedad silmad. Pruunid juuksed lühikeses hobusesabas. Hallikasmust põlvedeni pikk-kuue laadne asi, kaunistustega vest, suhteliselt soliidne välimus. Poolmask, mis oma stiililt meenutab pisut mingit Veneetsia karnevalimaski ja katkusanitari maski hübriidi.

^ Ta ilmus kohale ühe oma Saare-eelsest ajast pärit tuttavana, Nenya ega Red seda tüüpi ilmselt kohanud ei ole. Ilmselt. =) Aga järsku kohtute.

Ilmselt tuleb mul taaskord kaua oodata, enne kui ma järgmist mängu saan. ._. Mul pole endal ka illusiooni-ideid, lihtsalt list kohtadest ja isikutest, keda veel illusioonides mainitud pole.

*pool tundi hiljem*

Minu hea tuju on rikutud. Isa suht virises siin, sest ema oli mingi kümne krooni eest mingeid DVD'sid ostnud ja isal oli ühest neist juba eksemplar olemas.
Tsiteerides isa (ema kohta rääkides): ,,Mida kuradit ta neist ostab, kuradima jobu eit, raisk.''
Ei noh, see abielu küll enam kauaks kestma ei jää. =/

Aradiani bloginurk
*kuupäev @ nädal pärast vanglast pagemist*

Illusioon ei olnud illusioon, see rääkis tõtt!
Õpetaja on nii vanaks jäänud. Kahju, et ma talle päris kõike rääkida ei saanud, aga on asju, mida tal pole vaja teada. Ka too plika valmistas mulle täna meeldiva üllatuse, tema hariliku teismelisesonimise vahele oli pikitud üks minule väga tuttav nimi. Lühidalt võib päeva nimetada väga...informatiivseks.
Aga jah...Õpetaja on vanaks jäänud. Imelik mõelda, et paarikümne aasta pärast ta sureb, aga mina pole aastatki vananenud. Kui ma siis muidugi veel elus olen.

Random OG märkus: Lambeli äratamise eest 10 000 aastat põrgus.

37C

2009-04-19T03:53:00.000-07:00

Mida ma vingun? 37C palavikku ei ole palju.
See ei muuda siiski fakti, et ma ennast jõledalt tunnen. .-. Hommikul küsis isa minu käest, et kas mina olin see, kes öö otsa sonis. Mida ma vastata sain? ,,Ma ei tea, ma magasin ju.'' Suhteliselt...fail. >.> Nüüd kujutage mind veel 40C palavikuga ette, ma hakkan siis surmast ja massimõrvadest lahtisilmi unenägusid nägema ja ärkvel olles sonima.
Mental note: Ära käi kevadeti ilma kapuutsita, eriti kui sa ise tunned, et külm on.

Sain eile ettemääratud ajal Susannaga Terviseparadiisi ees kokku. Sealt suundusime bussiga kesklinna (kusjuures ma nägin jälle seda Dantoni-wannabed) ja läksime Teatri peatuse juurest Mini Zoosse. Kui me sisenesime, olid kohal ainult Mini Zoo meessoost omanik ja kaks metal-tüüpi, sellised, keda näeb Loitsu kontserditel ja wannabe-satanistide kogunemistel. Ma mäletan seda, et ühel neist olid pikad hobusesabas juuksed (^^) ning needid kõikmõeldavates kohtades, teisel kiilas pea ja habe ees. Üks väitis ennast siin regulaarselt hobi korras käivat, teine oli tulnud Tallinnast, et üks rästik kohale toimetada. Varsti pärast meie kohale ilmumist valgus Mini Zoosse terve lasteaiaklass ja sealses tüübil ei jäänud meie jaoks aega, seega rääkis meile madude kohta juttu üks neist metalheadidest. Nende jutt oli kohaldi kaheldava väärtusega a'la

,,Kuulge, me ei valeta TÄHTSATE asjade kohta! OINÄE! Eesti nastik, pai tahate teha?'' *veavad lõgismao puuri juurde*

Siis võtsid nad ühe väikese karbikese, kus sees olid pisi-pisikesed maod ja ütlesid, et need on müügiks, 80 (või 800?) krooni tükk. Mina siis küsisin, et millega ma neid söödan? Rottidega või? Nemad ütlesid, et ,,Ah, ei, söövad m'tea...hakkliha, kala...sedasorti asju.'' Mina olin nagu, et ,,Ärge ajage, väikesed söövad võibolla ritsikaid või hiirepoeg aga suureks saades tuleb neile kindlasti hiiri anda!''
ja nemad olid nagu ,,Veame kihla?'' ,,Mille peale?'' ,,Küsi järgi, kui meil on õigus, siis sööd ühe prussaka ära.''
No ja ma siis küsisin...ja neil oli õigus. o.0
Seega ma peaksin Mini Zoole ühe prussaka võlgnema. Oleksingi ühe koju võtnud, aga mul polnud teda millegagi vedada.

*osutab pildile* Fööniks. Pikk jutt, küll inimesed IG välja uurivad. Pastakaga sketšitsesin selle paberile, skännisin, värvisin GIMPis.

Aradiani bloginurk
*kuupäev @ kuus päeva peale vanglast lahkumist*
Ma hakkan ilmselt hulluks minema, siiani olen ma suhtunud kõigisse oma alateadvuse tegelastesse umbusuga aga nüüd teen ma vastuvaidlematult seda, mida illusioon käskis. Sest ma loodan. Et tema jutt oli tõsi. Lisaks annab see mulle vabanduse üheks ööks Lambelist eemale pääseda ilma igavuse kätte suremata, mul pole ju kodus öösiti paremat teha kui rottide krabistamist kuulata.

2009-04-18T01:37:00.001-07:00

Kas inimene ei saa siis aru sõna ,,plasku'' tähendusest?

Käisin emaga turul kaasas, näitasin talle vilksamisi seda plaskut, mida ma eile vaadanud olin ja tema pistis kohe kisama, et see on nii kole ja et lähme ära, mõttetu asi ning et kodus on üks, mis oli väidetavasti nihukene mida mina olin endale ise soovinud (ning ta lisas veel, et ei mõtle selle all seda halli lillevaasi).

Ühesõnaga esimene ,,plasku'' oli lillevaas.
Teine ,,plasku'' oli termos.

Tegelikult see polnud isegi termos, see on tumesinine plastmassist joogipudel ning MINA mäletan väga hästi, kuidas ma seda poes nägin ja ütlesin selge sõnaga, et see on kole ja ma ei soovi seda. =/ Isiklikult olin ma lootnud, et ema on ostnud ühe hästi vanaaegse välimusega suveniirpudeli, mida ma siin-seal müügil olen näinud.

Siis öeldi mulle, et ta ei ole mingi põhjatu rahaauk ja kui järgmine kord Vändrasse lähen võib vanaisa vana plaskut otsida, kui ma tõesti niiväga sellist asja tahan. Ma tean juba ette, et ma ei leia sealt midagi. *ohe*

Ehk olen ma lihtsalt hellitatud jõnglane, kes ootab, et talle ostetaks kõik mida ta soovib?

Ning oma effing üllatuseks avastasin, et isikud, keda ma elusees kohanud ei ole, näevad minu blogi. Peaks sellele tõesti parooli peale panema...huvitav kuidas?

Azelena jääb mulle võlgu. Kella kahest pean tema sõbrannele linnas ekskursiooni tekitama.

Ning lõppsõnaks ütlen, et kasemahl on ülehinnatud. See pole midagi muud, kui vesi, kuigi apelsinimahlaga segatuna on see päris joodav.

Peaaegu täiuslik nädal

2009-04-17T10:17:00.000-07:00

Niimoodi see lõppesgi.

Olen registreerinud Jüriööle, saanud kolm viite ja ühe kahe matemaatikas, ühe nelja saksa keeles, ülejäänud hinded olid ka viied-neljad, seega läks päris hästi, kui see üks kaks välja arvata.

Kunstikoolis käisin see nädal korralikult.

Kodused tööd tegin korralikult ära.

Matemaatika puhul olin ma veendunud, et ,,kontrolltöö'' koosneb kujundite joonestamisest, sest muud me kogu nädal teinud ei olnud, aga lehe pealt vaatasid vastu ruutvõrrandid ja mul oli valem meelest läinud. =/

Ning loodetavasti saab mu keep ka lähiajal haagid ette. Ma pole küll kindel, mida ma Jüriööle selga panen, sest mu rõivad pole sugugi eestipärased, aga ega keegi ilmselt niiväga vahtima ei hakka, pilte vaadates jääb mulje, et pool maarahvast ilmus kohale teksapükste ja pusa väel.

Ahjaa. Vanal Turul on üks tore putkakene, kus müüakse vanaaegseid asju. Veneaegseid vist isegi? Seal on igasugust pudi-padi, sealhulgas sõjaväelist kraami nagu täägid, noatuped, püstolitupp, Vene univorm (või saksa...roheline oli, kui see midagi ütleb) ja veeplaskud. Veeplasku maksis 45 krooni. Oleksin ostnud ka...aga jah, ema ajas telefoni teel mingit juttu, et mul juba olevat ju üks ning et räägime kodus edasi. Uurisin poemüüja käest veel järgi ja tema ütles, et suurem osa kraami tuleb Tallinnast ning ta võib järgmine kord sealt ka minu jaoks asju tellida. Külmrelvi ma paluma ei hakanud, aga väike pakitäis neid korgist korke oleks hea, et neid vajadusel mana- või joogipudelitel kasutada. Ta lubas muretseda. Pakk oleks olnud 25 krooni. Võibolla ostan homme selle veeplasku siiski ära, see meeldis mulle, kuigi see on sellist rõvedat sapivärvi. =/ A'la midagi sellist: http://www.soviet-power.com/pictures/Flask.jpg Kui väga segama hakkab, siis lõikan mõne vana käekoti lahti ja õmblen paar nahatükki ümber. XD
Nuga oleks ikkagi tarvis...mul on nahast noatupp, mille isa andis (tal on palju head pudi-padi, pole kindel, kas ma seda varem siin blogis maininud olen), (katkise) kompassiga ja hetkel on seal sees ainult üks õige ´pisike seenenuga, mida ma viimati kolmandas klassis Soontaganal käies kasutasin.

*vingmäng* .___. Mind hakkab Azelena inspiratsioonipuudulikkus juba tõsiselt muserdama. Mänguvajaduslikkus.

Ma tean, et nägin nädala sees paar korda Aradiani unes, aga need unenäod on kõik ununenud. Ühe kohta ma mäletan vaid seda, et mõtlesin peale ärkamist, kuidas ma ei saa sellest tuttavatele MSNis rääkida, sest seal on plot sees, pealegi mäletan, et see oli väga ebaloogiline. Ning mitte selline ammusurnud-NPCd-ärkavad-ellu-ja-tegelased-on-valedest-rassidest tüüpi ebaloogiline, vaid pigem selline ringijooksvate-porgandite-ja-südamekestega-aluspesu-väel-Isanda stiilis ebaloogiline. =/ Mitte, et ma mäletaks, kas mu unenäos olid ringijooksvad porgandid või ebasiivsates riietes Isand, kuid mul ON tunne, et see oli juurviljadega seotud.